Esimesest stardist on möödas 10 nädalat ja tänaseks olen tagasi algpositsioonil. Kaalunumber on taas 63 ja toidulaud hakkas ka juba vägisi endiseks muutuma.

Avasin eile üle mitme nädala lehekülje erikorgu.ee, mis seekord soovis mulle palju õnne ideaalkaalu saavutamise puhul. Kompuuter ilmselt eeldas, et kuna ma enam saidil ei käi, siis järelikult kaalun tänaseks tema poolt soovitatud 52 kilo. Kui oma numbreid uuendasin, siis lubas lehekülg mulle ideaalkaalu 62 nädala pärast. Mulle endale sobiks 55 kilo ja sellises kaalus loodan olla poole aasta pärast. Ei tohiks ju olla nii raske, kui ma varem mitte midagi tehes kaalusin aastaid nii vähe (või palju, oleneb vaatajast).

Taaskohtumine toitumiskavaga oli positiivne, lehekülg tundus jälle põnev, tore, lihtne ja nii edasi. Vahepeal muutus tüütuks, aga praegu mõjub sait taas motiveerivalt. Nädalamenüüd uurides tõdesin, et ma oma peaga olen ikka väga vaimuvaene ja kui kava ees ei ole, siis toidud korduvad ja korduvad ja lõpuks asenduvad poesalatiga, sest ma ei viitsi midagi süüa teha.

Eile laste ööune ajal vaatasingi nädalamenüü üle, märkisin sööjad ära ning printisin ostunimekirja välja. Olen seda mitu korda plaaninud teha, aga ei olnud kunagi sobivat hetke. Viimase viie nädala jooksul on lapsed lasteaias olnud ainult ühe nädala ja see on vähendanud motivatsiooni – päevad on täis lärmi, ööd on ettearvamatud ning poeskäigud on väljakutsed. Aga eilse seisuga sai meil külmik tühjaks ja täna läksid poisid lasteaeda, see lõi soodsa olukorra avada uuesti toitumiskava ja minna ühe lapsega kohe hommikul rahulikult poodi toidukraami ostma.Ma ei tea, kes need nelja päevaga ära sööb…

Pildilt on puudu veel šampinjonid, peekon, lõhe, munad, juust, kartul, porgand ja muu selline, mis mul kodus olemas olid. Samuti on puudu kuskuss, virsik, ananass, spinat ning hummuse tegemiseks kikerherned ja tahini. Keegi teab, kust Rakveres tahinit ehk seesamiseemnetest tehtud pastat leiab? Ma esimest korda üldse kuulen sellisest asjast ja konsumist ma seda ei leidnud. Kuskussi ka mitte.

Seekord tundus nelja päeva söögikraami arve väga suur, eriti arvestades veel sellega, et nii mõnigi kallis asi nagu lõhe või kookosrasv olid varasemalt kodus olemas. Arve oli siis 46 € ja selle sees pole eriti asju, mida saab pikemalt tarvitada. Kohe näha, et talv tuleb – värske kraam on kallis.

Täna oli hommikusöögiks maisigalett ahjulõhe-avokaado kattega, mis oli maitsestatud sidrunimahlaga. Imehea! Galetid on küll meie majas endale sooja koha leidnud. Härrale ei maitse, aga me lastega sööme isuga. Laiskadel hommikutel olen peale visanud lihtsalt viilu juustu, salatilehe, viilu sinki ja peale viilu kurki ehk teinud “võigaletti”. Hommikusöögi valmistamisel rändas üks avokaado prügikasti, sest see oli seest pruun ja imelik. Teine oli ilus roheline, aga veidikese toores, seetõttu ei õnnestunud seda hästi kahvliga purustada. Väliselt olid mõlemad ühesugused rohelised. Kuidas valida avokaadot nii, et ma poolmädade otsa ei satu?

Ma tegelikult tahtsin veel hulga mõtteid kirja panna, aga olen lõunasöögiga juba niigi hiljaks jäänud ja ruttan nüüd laimi-koriandri riisi kanakintsuga tegema. Mul enam palju aega ei olegi, sest see tuleb jõuda enne poistele järele minemist nahka ka pista. Tsau!

 

Lubasin kirjutada pikemalt oma rauapuudusest ja täna teengi seda veidi läbi polkovniku lese pilgu, sest mul on tunne, et mul on igasuguste muude asjade ja võib olla ka kaine mõistuse puudus.

On asju, mis on minuga pikka aega (või lausa seni kuni mäletan) kaasas käinud, näiteks närvilisus, depressiivsus, külmetavad käed ja jalad, kangus ja jõuetus kätes, kõrge pulss, liigesehädad, lihaste/närvide tõmblused ja nii edasi. Pooled sümptomid on sellised, et tulevad ja lähevad, pooltega elan rohkem koos, kui oma abikaasaga.

Näiteks külmetavad jalad ja käed on mul alati olnud. Mu jalad on sageli nii külmad, et ma ise ka ei taha nende vastu minna, seetõttu ma üldse ei imesta, miks Härra hulluks läheb, kui oma jalatallad tema säärte vastu surun. Kätega on üsna sarnane seis. Kui ma just kolmekümnekraadises soojuses ei ole, siis on mu käed väga külmad. Talviti on tavaline, et mul kaob üksikutest sõrmedest või varvastest veri. Sõrmedega juhtub seda tihedamini, eriti parema käe keskmise sõrme(tipu)ga. Ühel hetkel läheb sõrm lihtsalt tuimaks ja lumivalgeks. Umbes nii: See on nüüd netist võetud pilt, mul vist nii palju sõrmi korraga veretud pole olnud. Vasakul käel juhtub seda pigem harva, samamoodi vasakul jalal, aga parema käe sõrmedel ja parema jala varvastel esineb seda probleemi aastaajast olenemata.

Samuti on mul alati parem käsi kange olnud, kooliajal oli raske kirjutada ja nüüd veel eriti, käsi läheb lihtsalt krampi või nii kangeks, et kirjutamine on tõsine füüsiline pingutus ja käekiri jääb kohutav. Minu jaoks on tänaseks A4 formaadi käsitsi täis kirjutamine vägagi vaevarikas. Ka trükkides pean sageli kätt raputama või natuke masseerima.

Praegu on mul vasak käsi soe ja parem külm, seda nii katsudes kui tunnetades, vasak käsi on kerge, parem käsi raske ja krampis.  Olen juba mitu korda kätt raputanud, sest ei kannata hästi trükkida.

Pulss on ka alati kõrge olnud. Seda on öeldud pea iga kord perearsti juures, koormustesti järel, vererõhu uuringute järel ja nii edasi. Kui ma vahepeal pulsikellaga rulluuisutamas või sörkimas käisin, siis mul pulss üldse alla 200 ei tahtnud püsida. Südametöö oli normis vaid tavalise jalutamise ajal.

Praegu ma muidugi olen füüsiliselt väheaktiivne ka, kuid põhikooli ajal kõndisin iga päev 5-15 kilomeetrit või sõitsin rattaga veel rohkem, sest ainuüksi kool oli juba 5 kilomeetri kaugusel (isa hommikul viis, koju läksin jala) ja alevisse sõprade juurde oli ka 3-4 kilomeetrit. Kui Esimene sündis, siis jalutasin temaga iga päev 6,5-kilomeetrise ringi ja mõnikord veel paar kilomeetrit peale ka. Aga vahet pole olnud, kui vähe või palju end liigutanud olen, pulss on ikka kõrge olnud. See on mul 100 juures nii hommikul ärgates kui õhtul uinudes, aga vererõhk on normaalne.

Lihaste/närvide tõmblused on eriti sagedad pingelises olukorras. Ei pea üldse negatiivne pinge olema. Näiteks meie registreerimisel varjasin ma pikalt lillekimbuga oma nägu, sest mu näolihased lõid korralikult tantsu. Lõpuks minestasin ka ja sedagi on mul rohkem esinenud, et pingelises olukorras läheb pilt tasku. Kui ajuuuringutel käisin, siis peavaludele põhjust ei leitud, aga leiti mingi närv, mis stressiolukorras ei tööta ja selle kaela sai ajada minu minestamised.

Just, peavalud, need oli kuni rasedaks jäämiseni igapäevased tüütud külalised, kes häirisid mu keskendumis- ja õppimisvõimet. Nende peavalude pärast ma igasugustel uuringutel käisingi. Puti-ptui-ptui, aga see mure polegi tagasi tulnud. Selle asemel on mul nüüd mõned korrad aastas migreenihood, aga kui nendele kiiresti jaole saan, siis pole need üldse hullud. Pärast seda, kui ma vannitoa põrandal kohutava peavalu käes hoopis teises dimensioonis olin ning sedasi veel oksendama ka pidin, võtan juba varakult valuvaigistit ega oota ära väljakannatamatut valu või iiveldustunnet.

Kui rasedusega kadusid peavalud, siis asemele tulid jamad põlveliigestega. Need annavad endast märku aeglase jalutamise ajal väga ebamugava raksueelse tundega, vahepeal hakkavadki iga sammuga plõksuma ja põlve sees olev tunne on siis nii ebamugav, et see ajab iiveldama. Et kui näete mind poes jalgu loopimas või veidralt kõndimas, siis on ilmselt asi selles, et põlved on “paigast ära”. Katsudes ja ultrahelis oli põlvedega kõik korras ja seetõttu ma ei teagi, milles asi on, aga kuna seda esineb ainult aeglase jalutamise ajal, siis see ei sega. Viimasel on tegelikult lisandunud ka üleüldine jäikus- ja ebamugavustunne põlvedes, mistõttu ei saa pikalt ühes asendis telerit vaadata või arvuti taga olla. Kui põlvedest kõvasti kõrgemale liikuda, siis parema käe nimetissõrme keskmine liiges on ka mitu nädalat paistes olnud ja sõrm näeb pisut kõver välja. Kuigi ükski neist hädadest ei ole häirivalt suur, siis ma veidikese neid pelgan küll, sest mul on kolm erinevat psoriaasivormi ja neljandat psoriaatilise artriidi näol juurde ei sooviks. 

Vahelduva eduga olen ma ennegi olnud niihirmuskohutavalt väsinud ja viimasel ajal olen seda jälle. Lisaks väsimusele on mul esimest korda elus küüned nõrgemad. Mitte nõrgad, aga kasvavad aeglasemalt ja kihistuvad kergelt. Ka juuksed on muutunud hõredamaks, seda näen silmaga juuksepiiri uurides ja ka pesemas käies või juukseid kammides, sest pead pestes on mu käed karvu täis, äravoolutoru läheb iga pesuga umbe ja pärast kraanikausi kohal juukseid kammides saan ära visata veel ühe tuusti karvu.

Ma võiksin veel jätkata, aga olen niigi pikale läinud ja vitamiinidele peab ka ruumi jääma. Minu väsimust ja nõrkust seletab suur rauapuudus ja 2,5 nädalat tagasi hakkasingi neid regulaarselt võtma. Võib-olla ei peagi enesetunne juba parem olema, aga igatahes muutust ma veel ei tunne. Või noh, rauamaitse on suus ja teatud jääkprodukti värvus on muutunud, aga muud midagi.

Kuigi peale raua võtan ka C- ja D-vitamiini, siis äkki on nendest ikkagi vähe ja eilsest hakkasin juurde võtma ka B12-vitamiini ja magneesiumi. Võib-olla läheb paljuks, võib-olla jääb ikka veel väheks. Võib-olla oleksin pidanud kohe ostma toidulisandid, mis sisaldavad kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Ma ei tea.Toon välja sümptomid, mille põhjal valisin välja mainitud vitamiinid ja mineraalained. Alustan rauast, mille puudusest teadlik olen, teiste asjade puhul arvan lihtsalt, et äkki… Kui mitte, siis loodetavasti küll küllale liiga ei tee.

Rauapuuduse sümptomid:

• Väsimus, jõuetus – 110 % minu igapäevane enesetunne!
• Füüsilise koormuse taluvuse langus – Ma ei tea, aga ilmselt küll, kui väsimus ja jõuetus on tuttavad kaaslased. Mul lihtsalt pole erilist koormust, mida hinnata. 
• Ärrituvus – No kurat küll, tahtsin siia linnukese märkida, aga ma ei oska või seda ei saagi teha, sest seda pagana linnukest ei ole minu nõmeda klaviatuuri peal! Teistel olen ma selliseid linnukesi küll näinud ja mul on raudselt lihtsalt mõttetu vana arvuti või olen lihtsalt täielik lammas!! Et siis jah, ärritun suhteliselt kergelt.
• Tähelepanuhäired – Täitsa häirivalt olemas. Avastan end sageli kellegi kuulamise asemel oma mõtteid mõlgutamas, lapsi ma mõnikord üldse ei kuule ja kui lõpuks kuulen, siis kohe ärritun. Ma unustan, kogu aeg unustan, lausa loetud sekunditega unustan. Piisab korra mu tähelepanu hajutamisest ja juba on mul mu lause algus meelest läinud ja ma ei oska seda lõpetada, sest ma ei mäleta üldse jututeematki. Alles ükspäev läksin 4 korda teiste tuppa midagi võtma. Ma ei mäleta mida, aga viimasel korral läksin juba kõva häälega vandudes, sest nii närvi ajas, et ma läksin teise tuppa konkreetse asja järele ja siis tegin seal hoopis muud ning sedasi kolm korda järjest. 
• Kergesti tekkiv õhupuudustunne – Olemas.
• Peavalu, kohin kõrvus – Pea otseselt ei valuta, aga “paks” on küll ja kõrvus ka kohiseb. Tegelikult kohati viskab hetkelise terava valu ka suvalisse peanurka. 
• Südamekloppimine – Kergel kujul olemas, aga rohkem esineb üksikuid tugevamaid lööke või hoopis vahele jäänud lööke ja nendest jääb rindu adrenaliinitunne.
• Kahvatus – Seda olen alati olnud. Kui ma veel enne laste sündi päikese käes praadisin, siis võisin ikkagi näost mõnikord nii kahvatuks tõmmata, et mu pea oleks nagu vale keha küljes olnud.
• Küünte ja juuste haprus – Leebemal kujul olemas. Küüned muutuvad vahepeal kihiliseks, aga samas murduma pole hakanud. Juuksed murduvad küll. 
• Lõhed suunurkades – Enne ei olnud, nädal tagasi tekkis esimene.
• Valulik keel, isutus, isuväärastused (tung süüa kriiti, tsementi, jääd) – Mitte ühtegi neist ei ole! Kerged neelamisraskused on ja mõnel leheküljel oli ka valulik neelamine sümptomiks, aga mul ei ole valus, vaid rohkem “tükk kurgus” tunne. 

Minule määras perearst raviks 2 rauatabletti päevas, lisan lühikese infolõigu nende tarvitamise kohta:

Rauapreparaate võetakse parima imendumise saavutamiseks tund enne sööki. Tihti muudavad ravi keeruliseks algul tekkivad seedetrakti ärritusnähud, mis on seotud raua aktiivse imendumisega. (Ärritusnähud on veel leebelt öeldud!) Piima, tee ja kohvi kasutamist üheaegselt rauapreparaatidega tuleks vältida, kuna see vähendab raua imendumist. Vitamiin C soodustab raua imendumist.

Vitamiin C

Eelmise lõigu lõpust luges juba välja ühe põhjuse, miks võtan lisaks C-vitamiini. Seda olen tegelikult vahelduva eduga kogu aeg juurde võtnud. Mõnus suhkrukomm, mida lastega korra päevas krõbistada, lootusega, et see tugevdab meie immuunsust. Tegelikult on ka C-vitamiini puudusel omad sümptomid ja pikaajaline tõsine puudus võib lõppeda halvasti:

• Sinised laigud kehal – Kas selle all mõeldakse sinikaid? Kui jah, siis neid on mul omajagu ja tekivad väga kergelt. Kui mitte, siis muid siniseid laike mul ei ole.
• Kerge aneemia – Ma ei tea, kas mul on kerge või raske aneemia. Ilmselt kerge, muidu oleksin juba vereülekande saanud.
• Kahvatud igemed – Ei oska hinnata.
• Valusad liigesed – Otseselt valusad ei ole, aga jäigad küll. 
• Haavade aeglane paranemine – Pole olnud erilisi haavu, aasta alguses tehtud sünnimärgi eemaldamise õmblus paranes küll aeglaselt ja arm jäi kole ning jala peal on ka üks augustis saadud sinikas, mis on siiani veidi sinine ja katsudes kõva, aga muud sinikad ja kriimud on paranenud normaalse kiirusega. 
• Kurnatus – Olemas.

C-vitamiini üleküllus pole ka hea. Suured kogused võivad põhjustada kõhulahtisust ja muid seedeelundkonna häireid, soodustada neerukivide teket jne.

D-vitamiin

Kuigi seda soovitatakse meie laiuskraadil regulaarselt juurde võtta, siis ma ei ole seda kunagi teinud, aga perearstile olen korduvalt noogutanud “jaa, võtan küll”, sest ta on kogu aeg seda soovitanud, aga ma olen olnud lihtsalt laisk ja hooletu. Lastele andsin ka alguses vaid 2 esimest aastat, nüüd annan kõigile. Nendel on D3 vitamiin tilkadena, minul kapslina.

Selle vitamiiniga on lood nii, et ühes kohas oli kirjas, et selle puudus ei avaldu otseselt enesetundes ja teises kohas oli kirjas pikk nimekiri tunnuseid. Võta siis kinni. Aga väidetavalt kaasneb ka D-vitamiini puudusega väsimus, lihasnõrkus, ärrituvus, kurvameelsus ja nii edasi ehk taas kõik asjad, mis mul olemas on. Lisaks pidavat D-vitamiin aitama kaalu alandada – kuna mul see ei alane, siis raudselt on mul vitamiinipuudus. Ärge nüüd selle infokillu peale ohtralt D-vitamiini tarbima hakake, sest selle puhul ei kehti absoluutselt, et küll küllale liiga ei tee.

B12-vitamiin

Selle kohta ütles apteeker ja sama kinnitab ka doktor Google, et ületarbimisega tervisehäireid ei kaasne, aga ma eeldan, et peetakse silmas kerget ületarbimist ja 150 tableti korraga ära söömine ei ole hea idee.

B12-vitamiini puuduse sümptomid:

• Väsimus, nõrkus
• Kõhukinnisus 
• Isutus – Seda tuleb väga harva ette. Sageli tunnen iiveldust ja mõnikord tõesti hakkab üks või teine toit vastu, aga sellele järgneb paar tundi hiljem korralik näljatunne. Tegelikult isutust kui “mul pole millegi järele isu” tunnet tuleb kogu aeg ette, aga kui mina või keegi teine juba midagi valmis on teinud, siis võin süüa kahe eest.
• Jalgade ja käte tuimus või surin – Surisen harva, tuim ei ole ka see sõna, millega näiteks paremas käes olevat tunnet kirjeldaksin, pigem ikka kange, krampis, raske. 
• Aneemia
• Tasakaaluhäired – Tasakaaluhäireid ei ole, aga koordinatsioonihäired on küll või ma lihtsalt ei oska enda gabariitidega arvestada ja tunnen end väiksemana kui olen. Sageli kõnnin puusa või õlaga kuskile vastu, varvaste äralöömine on nii sage, et mul on paremal jalal kaks väiksemat varvast tihedatest äralöömistest deformeerunud. Väga hullude äralöömiste puhul olen lasknud oma paistes üleni lilladest varvastest röntgenpilti teha ja need on korras olnud, aga üks varvas ei lähe enam isegi surudes sirgeks ja teisel tuleb iga paari kuu tagant küüs maha. Sorri, kaldusin teemast kõrvale.
• Depressioon
• Mälu halvenemine – See on tõesti ikka nii halb, et ainuüksi see põhjustab ärritumist ja depressiooni.
• Valulik keel – Tegin igasuguseid keeleliigutusi, endiselt ei ole valulik.

 

Magneesium

Seda läksin ka teadlikult ostma, aga esmalt siiski kurtsin apteekrile oma jalatallakrampe ja ta soovitas magneesiumi, seega ainult enda peaga ei ole seda oma menüüsse lisanud.

Puuduse tunnused:

• Valulikud jalakrambid – Viimastel nädalatel sagedased külalised, viimastel päevadel lausa eriti sagedased ning seda just jalataldades. Tabavad nii päeval kui ka öösel, tegutsemise ajal ja puhkehetkel, kerge krambitunne on tegelikult pidevalt sees ja kohati tõmbab jalatalla täitsa kortsu. Ka praegu on tunnen vasakus jalatallas kergelt valusat kiskumistunnet.
• Sipelgad kätes ja jalgades – Tuleb harva ette.
• Silmalau tõmblemine – Vahepeal vasaku silma laug iga natukese aja tagant tõmbles, aga nüüd pole jälle mõnda aega tundnud, võib-olla tõmbles surnuks. 
• Väsimus ja närvilisus – Minu keskmised nimed.
• Iiveldus – Umbes pool aastat kuni aasta tagasi tegin mitu korda rasedustesti, sest tundsin kogu aeg iiveldust. Vahepeal läks üle ja nüüd jälle mitu kuud tunnen pidevalt iiveldust, eriti õhtuti. Rase ei ole.
• PMS – Oooojaaa. Järgmine kord, kui Härra küsib, kas mul on hakkavad päevad, siis vastan, et mul on hoopis magneesiumipuudus. 
• Unehäired – Unerežiim on mul sassis küll. Kui alles kukkusin iga päev tavapärasest varem voodisse, siis nüüd jälle hiljem ja üleeile öösel ei maganud ma üldse. Kui tavaliselt on uni, aga magama ei jää, siis seekord polnud und ka.

Mageesiumi valis mulle välja apteeker, õigemini siis soovitas just seda. Ma ei süvenenud alguses B6-vitamiini, mida tabletid samuti sisaldavad, aga lugesin nüüd selle kohta ja mul on raudselt B6-vitamiini puudus ka, sest selle sümptomid on taas väsimus ja depressioon. Magneesiumiga on see koos seetõttu, et aitab mineraalil paremini imenduda.

Tegelikult on mul vist kõikide B-rühma vitamiinide puudus ja selle tõttu ka Q-vitamiini puudus, sest esimese tõttu võib tekkida ka viimase defitsiit, mida iseoomustab taas väsimus, jõuetus, kiirenenud vananemine (tõepoolest on kuidagi järsku tekkinud silmade alla palju mikrokortse). Suure tõenäosusega leiaksin A-, E- ja K-vitamiini puuduse sümptomite seast midagi tuttavat, samuti iga mineraalaine defitsiidi tunnuste seast ja kõikide haiguste sümptomite hulgast samuti. Polkovniku lesk noh!

Tegelikult ma täitsa usun, et mul võib olla üleüldine vitamiinide ja mineraalide defitsiit ja seda mitte kehva toitumise pärast, vaid osaliselt 7-aastase “rase ja/või imetav ema” perioodi tõttu, kuigi tarbisin siis igasuguseid vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid toidulisandeid. Küllap neli järjestikust rasedust ja 5 aastat imetamist ikkagi kurnasid organismi, aga ma ei pea seda perioodi põhisüüdlaseks.
Pea iga asja defitsiidi tekkepõhjusena oli äratoodud stress või ülepinge. Selle defitsiiti pole mul põhikooli lõpuklassidest alates olnud, pigem on olnud pikaaegne üleküllus, mille sümptomiteks on nüüd vitamiinide ja mineraalainete puudus.

Ma arvan, et ma ei pea küsima, kas keegi tundis endal ühe või teise asja defitsiidi ära. Küll aga küsin, kas on keegi, kes saab öelda, et tema ei leidnud ühtegi tuttavat sümptomit?
Ma loodan, et mõni õnnelik ikka on ja ehk saan minagi kunagi öelda, et kannan endaga kaasas kahte ämbritäit energiat ja kõik muu on ka hästi. Ma nüüd mõnda aega krõbistan rõõmsalt vitamiine ja hakkan tõsisemalt Orgu kava jälgima ning vaatan paari kuu pärast, kas on midagi muutunud või mitte. 

 

Ütlen ausalt, et ma polnud tänaseni oma 2 nädalat www.erikorgu.ee toidupäevikut avanud. Nüüd tegin seda ning avastasin, et leheküljel on pisike uuendus, mis näitab, et mu ideaalkaalu saavutamiseni on jäänud 144 nädalat. Ei tea, kas täitmata päeviku pärast on mu kaalunumbri langemise tempo nii aeglane, et 10 kilo alla võtmiseks kulub 2 aastat ja 9 kuud või peaks nädalate asemel olema päevad.

Kaks esimest nädalat olid üsna lihtsad, kolmas nädal oli väga motivatsioonivaene, neljas oli alguses üsna paljulubav, aga siis tuli Härra koju ning me ei olnud taas pea üldse kodus ning viies nädal oli nagu ta oli – palju stressi, koristamist ja majavaatajaid ning vähe aega ja tahtmist. Kuues nädal nüüd ka eeskujulikult ei ole alanud ja toitun endiselt Orgu kava põhjal aretatud omaloomingu järgi.

See, et ma kava ei ole avanud, ei tähenda, et me kastame saia coca-cola sisse ning mitte midagi muutunud ei ole. Ma ei ole käega löönud ja ma tunnen end halvasti, kui ma ei suuda ära öelda kookidele või krõpsudele, aga te ei kujuta ette, kuidas mul neelud just nende järele on käinud, kui olen terve päeva tegelenud sellega, et hoida maja korras ning teinud selle aja sees kaks (vaimselt võhmale võtvat) ringkäiku huvilistele. Terve viies nädal oli nii kurnav, et reede õhtul tahtsin lihtsalt põgeneda. Põgenesingi koos lastega sõbranna juurde ööseks ja õhtusöögiks olid meil kohukesed, krõpsud dipikastmes, küüslauguleivakesed ja koogid. Maandas küll stressi.

Aga vaatamata sellele, et ma toidupäevikut pole avanud, on meil ikkagi olnud hommikusöögiks tatragaletid avokaado ja munaga, sest see lihtsalt maitseb mulle. Tänaseks meeldivad galetid ka lastele ja mõnikord krõmpsutavad nad neid paljalt, Härra vaatab seda väga arusaamatu pilguga, sest tema meelest on galetid tehtud saepurust ja on täiesti maitsetud. Praegu siiski tatragalette menüüs ei ole, sest siin neid ei müüda ning Rakverre ei ole mul plaanis lähipäevil minna – päeval on mul siin viis tõbist last ning õhtul on mul 0% energiat, et minna lastega või lasteta poodi ja ajada pikas ostunimekirjas näpuga järge. Pühapäeval oli see küll plaanis, aga polnud aega avada toitumiskava ostunimekirja ning nädala menüüd läbi mõelda. Poest ostsin siiski vaid värsket kraami ja liha, mitte pelmeene, makarone ja viinereid.

Olen teinud pea igal teisel õhtul kookosrasvas praetud kartuleid seakaelakarbonaadi tükkidega, kõrvale hunniku värsket salatit. Olen teinud igal teisel lõunal kanaliha (pruuni) riisiga. Vahepeal autosõidu ajaks lastele saiakesi varunud või sõbrannaga kohvitamise kõrvale kooki haaranud . Siis jälle tatra ja hakkliha peale tagasi läinud. Söönud värsket kraami ja erinevaid salateid rohkem kui kunagi varem. Kui samade komponentidega salat on hakanud ära tüütama, siis olen komponendid tükkide asemel peenikesteks ribadeks teinud ja salat on taas paremini maitsenud.

Jah, kapitaalset muutust ei ole toimunud, aga terve rida pisikesi küll:

• Ma pole 5 nädalat kasutanud ketšupit ja majoneesi. Lastele paar korda olen andnud, kui söök kuidagi alla pole läinud.
• Olen kasutanud praadimiseks ainult kookos- või oliiviõli.
• Pole ostnud leiba ega sepikut. (See ei tähenda, et söönud pole, 3-4 võileiba on ette tulnud küll.)
• Pole teinud mitte midagi jahust. (Jälle ei tähenda, et ma Härra vanemate juures jahukastet söönud pole, olen küll vähemalt ühe korra.)
• Lisaks mainitutele on minu ostukorvist kadunud igasugused poolfabrikaadid, kuigi nii kurb on elada Rakvere juustuvorstita. (Härra jaoks pole need siiski kuskile kadunud ja tema ostis küll salati kõrvale viinerit, mida minagi pikalt mälusin.)
• Toidulauale on leidnud tee galetid, kodujuust (mis varem üldse ei maitsenud, aga olen nüüd õppinud seda sööma, kärab küll), sojakaste, ananass, tšilli, peekon, seened jne.
• Taldrikul on vähenenud kartuli, riisi ja tatra kogused, aga kasvanud liha ja värske kraami hunnikud.
• Ma ei kasuta putrude ega üldse mitte millegi sees suhkrut, ka kohvi joon kookosõliga.
• Ma teen süüa 3 korda päevas, mitte ei tee süüa kolmeks päevaks.
• Ma olen magusaisu rahuldamiseks ostnud tumedat šokolaadi…

…selle korraga ära söönud ning kommide ja koogi juurde edasi läinud. Seega on asju, mis ei ole muutunud, aga milleni loodan jõuda. Kui kõik on hästi, siis see polegi nii raske. Kui kõik pole nii väga hästi, nagu praegu, siis tahaks süüa ainult pitsat, juua kõrvale coca-colat ja end lihtsalt haletseda. Täpselt seda me tegimegi viienda nädala esimesel õhtul, kui olime maja müüki pannud, pool päeva nutnud nutnud ja poolteist tundi võõrastele maja tutvustanud.

Õigus, coca-cola tarbimine on ka kõvasti vähenenud. Vahepeal ei joonud ma seda palju aastaid, aga Neljanda ootamise ajal tekkis selle järgi vastupandamatu isu. Sealt edasi kasvas see vaikselt sõltuvuseks ja ma arvan, et selle aasta esimeses pooles ostsin ma nädalas vähemalt korra coca-colat. Kui lapsed mind päeval hulluks ajasid ja mul närvid üles ütlesid, siis ma ainult selle peale mõtlesingi. Coca-cola oli minu antidepressant, mida ma laste ööune ajal vaikuses jõin ja nautisin. Juba enne toitumiskavaga alustamist oli möödunud märkamatult umbes 2-3 koolavaba nädalat ja ma nii lootsin, et nüüd ma enam mitte kunagi coca-colat ei joo. Sellega on läinud nii, et ma pole 7-8 nädala jooksul ise mitte ühtegi korda cocat ostukorvi pannud, aga see taas ei tähenda, et ma seda üldse joonud poleks, umbes kolm korda olen seda teinud. Siiski edusamm ja mu keha ei karju enam coca-cola järele, kui laste pärast end pahempidi vihastan. 🙂

Kuigi patustamist on palju olnud, siis ma olen endiselt positiivselt meelestatud ega leia, et ma olen välja langenud või muud sellist. Ma ei ole seda meelt, et 27 aasta harjumusi saab sõrmenipsuga muuta. See käib tagasilöökidega tasa ja targu ning ma loodan, et ma saan öelda viimasel kuul, et pole peaaegu üldse patustanud – see tähendab seda, et sünnipäevadele ei kavatse ma minna enda toiduga ja laua ääres niisama vesistada ka mitte.

Esimese kahe korraliku(ma) nädalaga kadus kaalu 2 kilo ja ujumisrõngas kahanes 5 cm väiksemaks. Kolme nädalaga tuli 1,5 kilo tagasi. Ujumisrõngast uuesti mõõta ei julgenud, las see olla. Igatahes 5 nädalat tagasi oli see number peaaegu sama suur, kui Esimest sünnitama minnes, aga siiski 23 cm väiksem, kui Kolmandat sünnitama minnes, seega kurvastamiseks pole põhjust. 😀 Tegelikult ma ka ei kurvasta, ma olen hoopis kaalunumbriga rahul, sest ma olen see inimene, kes talvel eel kosub 5-7 kilo ja kevadel jälle kahaneb sama palju. Algkaaluga võrreldes pole mulle veel midagi juurde tulnud. Annan parima, et ei tuleks ka. 🙂

Tahtsin siia lisada mõned JO-JO pildid. Mitte selle lelu omad, aga pildid kaustast JO-JO, milles on fototõendid sellest, kuidas mu kaalunumber on viimase 8 aasta jooksul käinud üles alla, nii umbes täpselt sedasi: 53-77-57-80-58-88-63-77-58-63. Need suured numbrid on küll koos suure kõhuga, kuid minu pikkuse (158 cm) juures oli ka pärast sünnitust 83 kilo kaaluda väga palju. See on ümmarguselt 20 kilo rohkem kui praegu… Kuigi kaalu vähendamine ei ole minu kava jälgimise eesmärk, siis nii palju mulle mu välimus siiski korda läheb, et uuesti 83 kilo kaaluda ei tahaks, aga 53 kilo sobiks küll. Ma arvan, et ma teen kaaluteemast päris uue (pildi)postituse ja lisan kohe algusesse hoiatuse “nõrganärvilistel mitte vaadata”, et vältida tselluliidi nägemisest šokeeritute kommentaare. 😀

Natuke eelarvest ka. 

Toitumiskava esimese kuu ostunimekirja peale kulus 217 €! See on üllatavalt väike summa, kui mõelda sellele, et esimese viie päeva arve oli ligi 70 €. See muidugi ei tähenda, et meil nii vähe söögi peale kuluski – oo, ei – teine sama palju kulus patustamiste ja Härra Soome söögikraami peale. Kuigi patustamist tuli üksjagu ette, siis selle arvelt eelarve oluliselt ei vähenenud – mul on siiani sügavkülmas esimesel kuul ostetud liha, kala, seeni, peekonit. Kui poleks üldse patustanud, siis eelarve (eriti) suurenenud ei oleks, aga külmkapp oleks viienda nädala alguseks tühi olnud. Aga eks ole näha, mis see eelarve nüüd tegema hakkab, kui Härra vanematelt ei saa enam värsket kraami ja peame ostma poest kalli raha eest maitsetuid kurke ja tomateid.

Praeguse eelarve sees oli ka 8-eurone lahtikäiv koogivorm, sest sellist asja mul ei olnud. Samuti pole mul blenderit, fileerimisnuga ja … ma ei mäleta, aga midagi oli kindlasti veel, millest puudust tunnen. Igatsen ka köögikombaini või midagigi, mis teeks hakkimise-riivimise osa lihtsamaks ja kiiremaks. Need on ka asjad, mida tasapisi varuma hakkan ja mis kaudselt eelarvet suurendavad.
Kaudsetest kuludest rääkides, siis elektriarve ei reetnud üldse, et mul elektripliit palju sagedamini huugas.

Kui nüüd tuleb taas mitu nädalat vaikust, siis see ei tähenda, et läks nagu läks, vaid asi on rohkem selles, et pole midagi suurt kirjutada, ja see, kui halvamaiguliselt on “orgumaaniast” räägitud, ei kutsu ka iganädalaselt aru andma. 🙂