Õnneks polnud mul päeval aega kirjutada, nii et jõudsin vahepeal maha rahuneda, muidu oleks siit väga vahutav postitus tulnud…

Igatahes, mulle helistati täna ITK-st ja tuletati meelde, et pean enne esmaspäevast uuringut tegema koroonatesti. Mul oli see meeles, plaanisingi nädala teises pooles selleks perearstilt saatekirja küsida, aga kuna ITK tahtis teada, kas teen testi seal või mujal, siis pidin varem helistama. Perearst jäi muidugi kättesaamatuks, sest tervisekeskuse registratuurist mind edasi ei lastud ning saatekirja ma ka ei saanud. Miks? Sest mul pole haigusnähtusid… Küsigu ma saatekiri arstilt, kes mind uuringule suunas.

ITK-st aga öeldi, et nemad testivad oma patsiente ainult enda haiglas ning saatekirja mujal testimisele peaks andma see arst, kes kogu protsessi algatas ehk perearst. Siiani olevat kõik sedasi kodu lähedal testimas käinud. Tervisekeskusest jälle öeldi, et teised patsiendid on küll Tallinna arstidelt saatekirja saanud, et nemad kindlasti seda ei väljasta. Johhaiidiii, ma ütlen. Ja ütlesin ka…

Kuna ma perearstilt saatekirja ei saanud, siis panin laupäeva hommikuks ITK-sse testimisaja kirja, ent nad soovitasid helistada veel perearsti nõuandeliinile lootusega, et sedasi saan saatekirja mujale. Helistasin ja sealt öeldi, et kui mul on ITK-s aeg olemas, siis on ju saatekiri ka olemas ja helistagu ma hoopis testimise kõnekeskusesse, et koht ise ära muuta. Ütlesin, et mul peaks olema lihtsalt registreeritud aeg, mitte saatekiri, sest ma saan teha testi ainult ITK-s. Ei, ma olevat valesti aru saanud ja helistagu ma ikka kõnekeskusesse.

Okei, guugeldasin siis veidi ja nägin, et ITK ei ole üldse testimispunktide nimekirjas ning veebiregistratuuris ei saanud ma Rakverre ühtegi aega valida, sest, üllatus-üllatus, mul ei ole saatekirja…

Kuigi Terviseameti kodulehel on kirjas, et testimine toimub ka nädalavahetustel, ei olnud veebiregistratuuris laupäeva all ühtegi aega olemas, samas reede ja pühapäeva all oli, nii et lohutan end praegu sellega, et äkki siin ei saagi laupäeval testi teha. Palun ärge öelge, kui saab, sest ma ei taha teada, ma pean nagunii Tallinnasse selleks sõitma. Laupäeva hommikul!

Ma võin aeg-ajalt paras draamakuninganna olla, ma saan sellest ise ka aru, aga ikka olen.

Alustades algusest, siis ostsin juunis autole kaks parempoolset pidurisadulat, tagumine sobis, aga esimene sobis hoopis vasakule. Olgu, vasakpoolsed pidurid hakkasid kuumalaine ajal samuti üles ütlema, nii et see läks käiku ja tegin uue tellimuse, et kõik sadulad, kettad ja klotsid saaksid vahetatud. Pärast tellimuse tegemist kirjutasin varuosade müüjale, et algselt ostetud parempoolne esimene sadul sobis hoopis vasakule, mistõttu valisin nüüd vasakpoolse eeldusega, et see sobib paremale. Lisasin juurde, et kodulehe pildil asub parempoolse sadula õlitoru kinnitus all, aga minul on vaja sadulat, kus see asub üleval (nagu vasakpoolse sadula pildil, et see siis peegelpildis istuks paremale poole alla).

Ilmselt oli mu selgitus liiga keeruline, sest selle peale helistati Silverile, et küsida, millist sadulat vaja läheb. Okei, ma tegin tellimuse Silveri konto kaudu ja seal oli tema number, aga ikkagi… Ma ütlesin kirjas, et MINA ostsin abikaasa konto alt varuosad ja nad helistasid Silverile…

Silver mainis mulle seda paar päeva hiljem, mina samal ajal ootasin müüjalt vastust, mida ei tulnudki. Nimelt pidin vanad sadulad neile tagasi saatma, aga tahtsin teada, kas mul on nendega nii palju aega, et saan tagastada kõik neli korraga. Kui meespoolele juba helistati, et naise valitud varuosa sobivuses veenduda, siis mida mulle enam ikka vastata, eks.

Igatahes, ma olin “üllatuslikult” tellinud õiged varuosad, kõik sobisid, ka see vasakpoolne esimene pidurisadul, mille paigaldasime paremale. Tahtsin seda ise teha ja võin tagantjärele öelda, et ma oleksin sellega ilusti hakkama saanud, aga isa ei lasknud mul üksi tegutseda. Tagumise sadulaga oleksin küll hätta jäänud, sellega oli isalgi veidi raskusi, kuid koos (ma targutasin kõrval ja panin paika ühe poldi) saime selle vahetatud.

Mu vanematel on ainult uued sõidukid olnud, nii et isa polnud ammusest ajast sedasi autot remontinud. Viimati tegi seda vist siis, kui neil oli Žiguli ja sellest on umbes 25 aastat möödas. Tänutäheks sellise vaeva eest viisin isa Valklasse forelli sööma, saingi sedasi uusi pidureid ka testida. Sõit oli puhas rõõm, jubedast kolinast, vilinast ja kriginast oli saanud vaikus. Lõpuks!

Kui ma viitsiks, siis jagaksin kogu kammajaad, mis remondisaagaga kaasnes – esimesest tellimusest kulus ikkagi kena kolm nädalat, kuni auto sai korda. Seda viitsin küll jagada, et alustuseks oli 27-kilone varuosade pakk Omniva automaadis kõige kõrgemas kapis. Ma olen 158 cm pikk, ma ulatusin selle pakini vaid sõrmeotstega, nii et seda andis ava poole nihutada ja siis pulksirgete kätega vastu võtta. Ma tõesti mõtlesin, et ma lihtsalt jään selle paki alla, et see kukub mulle kolinal kaela ja ma lahkun automaadi juurest poolvigasena. Õnneks lahkusin vaid poolvihasena… Millal lisab Omniva minusugustele mingi redeli automaadi külge?

Lugu pole veel läbi, ma alles jõuan tuumani. Eile saatis varuosade müüja Silverile kirja, et ta saadaks neile kontonumbri, kuhu deposiit tagastada. Mul oli juba eos halb tuju ja sellest piisas, et uuesti ärrituda selle peale, et nad ikkagi Silverile helistasid ja mind ignoreerisid… Ma vastan tavaliselt ka Silveri kirjadele, aga seekord saatsin talle endale sõnumi, et kuna varuosade müüja helistas talle ja minu kirjale ei vastanud, siis ma rohkem vahendajat ei mängi ja saatku neile ise oma kontonumber. Lisasin, et ma ei soovi kuidagi teda karistada, ma lihtsalt ei tahtnud varuosade müüjaga enam tegemist teha, kui nende jaoks olen ma mingi mõttetu naine, kelle kirjale pole vaja vastata.

Silver helistas mulle ja ütles, et ma võiksin ükskord suureks kasvada. Tegelikult ta ei öelnud nii, kuigi oleks võinud seda teha. Ta hoopis üritas asja siluda ja ütles, et hoopis tema on süüdi, et temalt küsiti, kas ta oskab neid aidata või saab anda õige kontakti ja tema valis aitamise. Et kindlasti ei mõelnud keegi seda asja nii, et mina olen naine ega tea midagi, mistõttu tuleb temalt kui mehelt üle küsida, kas naine ikka valis õige varuosa.

Mind see silumine väga ei kõigutanud, mul oli tuju paha ja mitte miski ei vabandanud välja, et varuosade müüja helistas Silverile ja jättis minu kirjale vastamata. Ka see mitte, et nende silmis oli Silver teinud 29 tellimust, minu nime ega andmeid ei olnud kuskil. Oli vaid see viimane kiri, milles ütlesin, et tellisin abikaasa konto alt autole uued sadulad, kirjeldasin ilmnenud probleemi ja küsisin vanade sadulate tagastamise kohta.

Silver muudkui korrutas, et see on nii väike asi, ärgu ma tehku sellest välja, miks ma nii tühist asja üldse nii isiklikult võtan… Mis mõttes miks? Hoopis MINA olen teinud 29 tellimust, nendes on olnud varuosasid neljale erinevale autole, sobivate osade leidmiseks olen ma teinud korralikult eeltööd ja neid osasid olen ma pidanud üksteisega omajagu võrdlema, et valituks osutuks parima hinna ja kvaliteedi suhtega jupid – see kõik on võtnud aega, palju aega. Aga oma päringule ma vastust ei saanud, hoopis Silver sai kõne seoses varuosa sobivusega.

Ja-jah, neil oli ainult tema number ja blablabla. Minu kirjale jätsid nad ikkagi vastamata, kuigi selles oli konkreetne küsimus. Lõpuks pakkus Silver, et muutku ma siis kodulehel andmed ära, et seal ei pea olema tema nimi ega number. Mõeldud – tehtud, vahetasin ära nime, numbri ja meiliaadressi, aga selle käiguga kadusid kõik tehtud tellimused. #%?”¤&%!!! Tõesti, hakkas kohe parem!

Kirjutasin selle peale varuosade müüjale ning selgitasin, miks ma üldse andmed ära muutsin – sest nad ei vastanud mulle, vaid võtsid ühendust Silveriga, kuigi teadsid, et tema seda tellimust ei teinud. Selle ütlesin lihtsalt hingelt ära, kirja mõte oli saada tagasi tehtud ostude nimekiri, et ma ei peaks hakkama tulevikus uuesti eeltööd tegema, vaid saan juba sealt vaadata, milline varuosa ühele või teisele autole sobis.

Edasi läks Silveri eelnev silumine aia taha, sain ettevõttelt vastuseks, et nad ei peagi muudelt meiliaadressidelt tulnud päringutele vastama, et nemad lähtuvad ainult tellimuses olevatest andmetest. Lisaks ei olnud mõtet minu kirjale enam vastata, kuna KLIENDILE oli vajalik info edastatud. Mitte küll see info, mida ma teada tahtsin… Üldse ei edastanud nad mingit infot, vaid said kinnituse sellele, et ma tellisin õiged osad.

Ütleme nii, et kirjavahetus nendega oli parajalt ärritav (sain näiteks teada, et ma olin neile saadetud kirja teemal helistanud, kuigi ma pole seda teinud, samuti olevat nad edastanud Silverile info vanade sadulate tagastamise kohta, Silver lihtsalt valetab, et sellest ei räägitud midagi), aga tellimuste nimekiri ilmus vähemalt kontole tagasi… Ainult et ma ei ole kindel, kas ma sealt enam varuosasid osta tahan. Kogu see teema tegi tuju veel halvemaks, häbi tunnistada, kuid valasin paar pisaratki… Lihtsalt… Tundsin end nii tühja kohana.

Silver üritas mu meeleolu tõsta ja ütles, et ma läheksin ostaksin endale midagi ilusat, see pidavat tuju paremaks tegema. Issand jumal, muidugi teeb! Läksin kohe põlema ja vastasin talle, et väga hea, valisingi eelmisel õhtul midagi ilusat välja, hind on ka vastav. Silver hakkas hetkeks vist oma nõuannet kahetsema, küsis kogeledes, et mille ma siis välja valisin. Kui kuulis, et jutt käib vars- ja käsitolmuimejast, siis elavnes ka tema ja hakkas juba unistama sellest, kuidas ta uue tolmuimejaga köögipõranda ruttu üle käib või autot puhastab… Nii läheme veel koristamise pärast kaklema!

Vaat, kuhu üks väike draama võib viia. Mulle jäi too tolmuimeja juhuslikult silma, vaatasin seda vaid sellise pilguga, et tahaks, aga liiga kallis, ostmisele tegelikult ei mõelnud ja Silverile ütlesin seda ka naljaga. Nali naljaks, nüüd mõtleme päris tõsiselt varstolmuimeja peale.

Esialgu silma jäänud tolmuimejat me siiski ei soeta, sest see on üsna vana mudel, uuemad on kindlasti paremad. Hetkel on silmapiiril Boschi Athlet mudelid (heh, viimati ostsin autole ka Boschi varuosasid), aga nendel pole mugavat käsitolmuimeja võimalust, nii et me ei teagi… Kuna vaatame ringi üsna krõbedas hinnaklassis (võrreldes varasemate sajaeuroste tolmuimejatega), siis tahaks võimalikul hea valiku teha. Olen soovitustele ja nõuannetele avatud, ainult et päris 800-euroses hinnaklassis me ringi ei vaata, pigem poole soodsamas.

Rääkides veel värskest draamast, siis üks pool minust saab väga hästi aru, et ma lähen väikeste asjade pärast jonni täis, aga teine osa minust tunneb, et asi on suur ja see pool ei taha andeks anda. Ma olen endiselt seda meelt, et varuosade müüja oleks saanud olukorrale teisiti läheneda, sedasi, et ma oleksin tundnud end nende kliendina, mitte suvalise kõrvalise isikuna või üldse seaduserikkujana, kuna olin esitanud neile valeandmeid.

Konto tegime aastaid tagasi koos, siis tundus loogiline see Silveri nimele teha ja vahepeal pole see mind seganud, sest ma olen harjunud tema nimel asju ajama (kirjutan tema eest, vastan tema eest, täidan avaldusi tema eest, sõlmin või muudan lepinguid tema eest – mida iganes saan ma arvutis tema eest teha, seda olen teinud ka, sest erinevalt temast on minul selleks aega, jaksu ja tahtmist), pealegi on kõik autodega seonduv meie ühine asi, aga kui valeandmed, siis valeandmed. Huvitav, mis saab, kui mina teen korrektselt enda nime alt tellimuse, ent ilmnevat probleemi oskab vaid Silver selgitada – siis on ju tema kõrvaline isik, keda andmekaitse aspektist tuleks ignoreerida… Või ei ole, sest ta on mees?

Vahet pole, draama on möödas – auto on korras, pidurisadulad sain vastust ootamata tagastada, vanade tellimuste nimekiri on taas nähtav ja peagi ostame uue tolmuimeja ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ja palun, kes tahab minu solvumist pisendada või naeruvääristada, siis ärge nähke vaeva, ma tean ise ka, kui tobe see kõrvalt vaadates on. Nautige lihtsalt mõistliku täiskasvanu tunnet.