Intriige ennustav unenägu?

June 1, 2015 ~ Liivi ~ 5 Comments

Ärkasin täna hommikul sellise tundega nagu oleksin terve öö lehma eest ära jooksnud. Õigus, ma tegingi seda! Minu aju ei lülita end pea kunagi öösel välja, vastupidi, see käiab igasuguseid absurdseid lühifilme, mis ei ole tavaliselt hirmsad. Täna aga näidati täispikka õudusfilmi, kuidas ma oma vanemate laudas lehma eest põgenesin. Sarvedega lehma eest! Mu vanematel olid aastaid vaid nudid loomad, seega oli see mingi võõras loom. Nägu tõesti tuttav ei olnud. 😀

Igatahes ta ajas just mind taga, mitte kedagi teist, ainult mind. Ema ja õde üritasid teda peatada, aga kes see siis jõuab hullu lehma kinni hoida! Ta ronis isegi mööda treppi lauda laka peale ja tõusis tagajalgadele, et ulatuda sarikateni, millel mina kükitasin. Ma taganesin tema pika keele eest ja jooksin mööda sarikaid heinaküüni ning hüppasin heina sisse, tema samamoodi. Ta ei olnud seda nägu, et tahaks mind ära tappa, pigem oli tal innaaeg.

Seal heinahunnikus ma korrutasin, et pean ärkama enne, kui ta minuni jõuab ja ma ärkasingi. Kell oli umbes 6, Härra kolistas veel köögis ja käis magamistoast midagi võtmas, vaatasin talle otsa, püüdsin mitte uuesti uinuda, sest ma ei tahtnud seda lehma rohkem näha. Kuid Härra minuga lobisema ei hakanud, vaid läks tööle ja mina jäin uuesti magama. Loomulikult maandusin heinahunnikusse ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime. Me jooksime põhimõtteliselt ringiratast – läbi lauda, trepist üles, hüpe heinaküüni, jooksuga õue, tagasi lauta. Lõpuks hajutas keegi hetkeks tema tähelepanu ja sain hakata maja poole jooksma, nägin veel poolel teel, et ta jooksis laudast välja minu poole… Ja siis äratas Teine mu üles. Kell oli 8.37.

Ma ei saanud silmi kuidagi lahti, ka külma veega loputamine ei tekitanud inimese tunnet. Tõesti oli selline tunne, et ma pole üldse maganud, vaid olengi ainult tiirase lehma eest põgenenud.

Kuna olen varem ka näinud sarnaseid unenägusid, vaid selle erinevusega, et eelmistel kordadel on lehmad/pullid marutigedad olnud, siis hakkas huvi pakkuma, mida see peaks sümboliseerima. Unenägude seletaja Google eriti targemaks ei teinud ja jätsin selle sinnapaika, kuid nüüd lõin otsisõna FB gruppi “Unenäod – küsime ja arutleme” ning tulemus järgmine:

“Satud nn naistekätsi. Ehk ole tähelepanelik intriigide suhtes.”
“Lehm tähendab naist ja kui lehm kallale kipub siis on see kaklus või intriig.”

Palun ei! Tahaksin loota, et need ajad jäid ikka põhikooli.

“Kas sul ei ole mingeid probleeme või vaidlusi emaga, vanaemaga, ämmaga.. üldse teemal, mis puudutab emadust, toitmist, hoolitsemist… või peaksid ise olema emalikum.”
“Vbl inimene jälle süüdistab ennast, et ta pole piisavalt hea ema või mõni teine ema ründab küsijat sellepärast.”

See on juba reaalsem, sest parem ema tahaksin küll olla. Ainult veider, et alateadvus seda niimoodi läbi elab. Ma olen palju parem ema, kui ärkan pärast sügavat ööund värskena, mitte väsinu ja pahurana, sest pool ööd jooksin lehma eest ära. Suur möödapanek, kallis alateadvus!

Tahtsin hobust, aga sain…

May 28, 2015 ~ Liivi ~ 2 Comments

…lehma!

Ma olin lapsena hull hobuste järele, nii väga tahtsin enda ratsut ega saanud aru, miks vanemad ei luba, kui nad oleksid hobusele koha leidnud küll. Ma nägin pidevalt unes, kuidas ma hobusega ratsutan, mäletan siiani, kui võimas tunne see oli.

Tegelikult olen ma ratsutanud iseseisvalt ainult ühe korra ja seda vist maailma rahulikuma hobusega. See oli üldse esimene kord, kui ma hobuse seljas olin ja ma pole kindel, kas toda aeglast lonkimist saab nimetada ratsutamiseks. Alguses ikka kõndis keegi kõrval, aga hiljem juhtisin hobust ise, kuigi mind ennast ei olnud üldse olla, olin parimal juhul 10-aastane. See juhtus mingisuguse rattamatka ajal kuskil turismitalus, aga sellest matkast ega päevast ei mäleta ma midagi muud kui ainult toda hobust.

Sugulaste täku seljas olen saanud ka põrgata. Umbes sedasi see välja nägi, sest too ülikõrge noor täkk küll väga rahulik ei olnud ning sugulastel endalgi oli raske hobune pidama saada, et mind maha aidata. Pärast seda pani täkk metsa jooksu. Tookord oli suuremaks elamuseks pigem hobusega peaaegu samas ruumis magamine. Meie olime lauda lakas, mis on küüni poole avatud, hobune ise oli küünis ja vahepeal hüppas vastu seina, et meid vaadata. Öösel ta norskas ja hirnus läbi une, mis oli eriti naljakas.

Hommikul oli raske voodiriideid ära viia, sest tuli käia läbi küüni, aga hobune ei olnud väga sõbralik sell. Ta ikka blokeeris tee ja üsna agressiivselt andis mõista, et edasi ei saa, kui talle midagi ei anna. Kui esimesel korral veel kuidagi puiklesin mööda, siis teisel korral olin kaval ja meelitasin ta suhkrutükkidega küüni teise nurka, et vend ja õde saaksid ise voodiriided kiiresti ära tassida. Kaval olin selle hetkeni, mil suhkrutükid otsa said, siis olin ma küüni teises nurgas kurja hobuse poolt sissepiiratud ja vend pidi minema abi kutsuma. Võib-olla ta tegelikult ei olnud kuri, aga ta oli noor ja pealetükkiv, kippus näksama ja ninaga tõukama. Teda ma küll kartsin.

Täna pelgan kõiki hobuseid, enam ma neile ikka julge sammuga ei lähene. Mul on nendega lihtsalt nii vähe kokkupuuteid olnud ja ma ei tunne nende hingeelu.

Samas lehmi ma ei karda, sest olen nende keskel üles kasvanud. Kuna ma hobust ei saanud, siis mingil hetkel üritasin vähe malbematele lehmadele turjale ronida. Sain alati vaid nii kaugele, et olin rinnuli lehma turjal ja lehm keerutas mu maha. Kuid siis avastasin mullikate keskelt lehmakasvu sõbrakese, kes ei teinud teist nägu ka, kui talle turjale ronisin. See ei olnud planeeritud. Me käisime lihtsalt vennaga mullikatele õunu loopimas, seisime koplis suurte kivide peal ja too sõbrake tuli sedasi kivi kõrvale, et sain talle hopsti selga hüpata. Tal oli sellest täitsa ükskõik. Lausa nii ükskõik, et ta ei liikunud edasigi ja nii iga kord, tema hoopis seisis ja sõi rohtu, ükskord libisesin seetõttu mööda tema kaela alla. Kui tahtsin temaga “ratsutada”, siis pidin taskud õunu täis toppima ja neid kaugustesse loopima, et sõbrake õunu otsima sammuks. Mõnikord jooksis vend õunaga ees. 😀 Kuigi oleks olnud palju lihtsam viis…

Kahjuks oli meil vaid üks suvi, siis ta läks lihaks, sest tegu oli “praakmullikaga”, kes poleks mitte kunagi piima hakanud andma. Polnud hobust ja polnud enam mullikat ka…

Ps! Ma olen päriselt saanud kingituseks lehma. Tegelikult küll vasika, aga temast kasvas ikkagi lehm. 😀 Tema nimi oli Roosi, mäletan veel ähmaselt tema nägugi, kuigi teda pole enam ammu siin ilmas. See omapärane kingitus meenus mulle täna sõbrannaga vesteldes ja üks asi viis teiseni, varsti meenutasin juba ägedamaid lehmi, kes mu vanematel kunagi olnud on ja lõpuks jõudsin siis selle postituseni. 🙂

Mähkmesisu

May 22, 2015 ~ Liivi ~ 4 Comments

Ma koristasin just jumal-teab-kui-kaua mähkmesisu. Seda päris sisu, mis imab vedelat ja vähe paksemat kraami.

Kas te olete kunagi mähkmesõda teinud? Nii, et üks viskab teisele pissise mähkme “vii ära” ja teine viskab mähkme tagasi “vii ise” ja sedasi 10 korda, kuni üks alla annab või mähe katki läheb. Meie Härraga oleme ja kahel korral oleme saanud tänu sellele mähkmesisu koristada. Kas teate, kui raske seda koristada on?

Raske! Seetõttu ma ei luba lastel pissipomme loopida, kuigi see võib olla hullult lõbus – teist pissise mähkmega sihtida ja ise lendava pissipommi eest varjuda.

Täna juhtus siis nii, et Kolmas, kes magamise ajal kannab endiselt mähkmeid, jättis oma öise pissipommi magamistuppa vedelema. Mingi hetk avastasid selle Esimene ja Teine ning lõbus sõda hakkas pihta. Ma ei süvenenud ka, mis neile nalja pakub, kuni Teine jooksis magamistoast välja ning ma nägin teda taga ajava Esimese käes mähet. Sain vaid karjatada, et nad lõpetaks, kui samal ajal saatis Esimene pommi juba teele – see maandus Teise pealael ja LÕHKES.

Kõik kohad olid täis pisikesi kleepuvaid geelipallikesi – Teise juuksed, riided, lauad, kapid, arvutid, mina, põrand, vaibad, toolid, isegi ribikardinad.

Ma isegi ei teadnud, mida teha, kas nutta, laste peale karjuda või põgeneda. Köögis valitses katastroof ja meil pole siin tolmuimejat. Proovisin harjaga pühkida, aga geel kleepus ka harja külge ning iga tõmbega jäi maha laiaks vajutatud geelipläga. Märg lapp libises lihtsalt geelist üle, muutes selle “tapeediliimiks”. Suuremad hunnikud sain kergemini koristatud. Kui saab pidada kergeks paljaste kätega pissise rõveda külma geelihunniku koristamist.

Hakkasin kuiva köögirätikuga geeli kokku lükkama, et see moodustaks ühe suurema pudrumassi. Selleks oleks muidugi sobinud paremini majapidamis- või vetsupaber, aga esimene sai juba paar päeva tagasi otsa ja teine täna hommikul. Vetsus kasutame niigi hetkel mentoolilõhnalisi taskurätikuid ja neid meil raisata pole.

Ma koristasin seda jama ikka väga kaua, vaibad läksid pesumasinasse, minu ja Teise riided mustapesukorvi, pesin lapse puhtaks ja käisin ka ise duši all, sest ka minul oli seda jama juustes.

Ma olin alguses väga vihane, ikka nii-nii vihane, et katastroofi pildistamine oli viimane asi, mis pähe tuli. Pärast, kui suurem jama oli koristatud, tegin paar pilti, et anda aimu, milline näeb välja kasutatud mähkme sisu.

Veel praegugi ei ole kõik päris korras, leian endiselt siit ja sealt geelipallikesi. Härra toob õhtul töö juurest tolmuimeja, et saaksime kõik seinaääred ja nurgatagused sellega üle käia. Tolmuimeja ongi sellises olukorras ainuke tõsiseltvõetav abiline. Palderjan kulub ka ära!

Mähkmeõnnetusi on meil veel juhtunud. Ükskord pistis Kolmas oma mähkme pooleldi täis pesumasinasse. Mina seda muidugi ei näinud, panin masina tumedaid riideid täis ja tööle ning pärast sain masinatäie pesu, mis oli täis valget mähkmesodi ja geelitükikesi. See vaatepilt oli nii õudne (palju hullem kui taskusse ununenud salvrätiku puhul), et ma kaalusin osade riiete ära viskamist. Õnneks päästis kuivati päeva ja sealt sain tagasi täiesti puhtad riided ja korralikult umbes filtri.

Muidugi igasuguseid muid mähkmeõnnetusi on ka olnud, aga see on juba teise sisuga teema. 😀