Eelmise postituse jätkuks, siis teadvusel olemine on mulle varemgi keeruline olnud, seda nii kodus, koolis, poes, haiglas kui ka vahetult enne abieluaktile alla kirjutamist, aga päriselt pimedusse langenud olen vist ainult kaks korda, ülejäänud juhtudel on vaid keha alt vedanud ja igasugune taju kadunud, aga udune nägemine on säilinud.

Kindlasti olen seda kõike varem ka kirjutanud, aga mul on kaks uut lugejat, nii et kirjutan nende pärast uuesti.

Esimesel korral minestasin lapsena emaga möllates, kui ta meid kordamööda oma seljast padjakuhja “viskas”. Ma ei tea, mis valesti läks, aga pärast viimast padjakuhja kukkumist ei saanud ma enam hingata, nägin veel peeglist oma avatud suuga nutunägu, kust ei tulnud piuksugi häält välja ja läinud ma olingi. Õnneks mitte surnud, sest järgmisel hetkel olin pea alaspidi ema süles ja hingasin. Tol ajal ei kujutanud ma ette ema ehmatust. Nüüd küll.

Samuti ei kujutanud ma ette isa ehmatust, kui ta mind teadvusetuna elutoa põrandalt leidis. Mäletan, kuidas kattusin külma higiga ja tundsin iiveldust ning samal ajal hakkas ka pea ringi käima, kuid ma ei saanud aru, et ma minestamas olen, ma tahtsin minna iivelduse pärast vett jooma, aga poolel teel keerasin ümber, sest pearinglus läks nii hulluks, et tahtsin diivanile pikali visata. Diivanile ma ei jõudnud.

Isa oli köögis, kuulis seda mütsatust, mis tema 55-kilose tütre põrandale kukkumisega kaasnes ja tuli asja kontrollima. Esimese ehmatusega võttis ta mu enda haardesse ja kukkus mu põske patsutama, et mind üle äratada.

Selle või aju verevarustuse taastumise peale hakkasin aeglaselt toibuma. Esmalt hakkasin poolaavatud silmadega nägema isa kontuure, kuni ta muutus võrdlemisi selgeks, aga kõik muu tema ümber jäi häguseks ja ma ei saanud aru, kus ma olen.

Mul ei olnud koha üle aega juurelda, sest selgemaks muutunud pilguga nägin, et isa lööb mind. Ma ei kuulnud ega tundnud mitte midagi, aga ma nägin, kuidas ta käsi vastu mu põske käis ja ma ei saanud aru, miks.

See löömise osa tundus kestma terve igaviku, ma jõudsin mõelda väga palju erinevaid mõtteid, olla kurb ja lõpuks vihane, kuni teda vastu lõin. See oli ka väga udune hetk, sest tegelikult ma ei mõelnud vastu löömise peale ega isegi tundnud oma keha, et oleksin saanud seda teadvustatult teha. See pidi olema kellegi kolmanda kuri käsi. Pärast kõrvakiilu sai isa aru, et ma hakkan teadvusele tulema ja lõpetas mu patsutamise. Hiljem ütles, et ma mitte ainult ei laksatanud talle vastu, vaid teise käega näpistasin ka, aga sellest ei teadnud ma üldse midagi.

Sealt alates olen ära tundnud, millal minestama hakkan ja olen palju kordi täieliku pimeduse ära hoidnud, kuid korduvalt olen ikkagi sellises udus olnud, et pole aru saanud, mis mu ümber toimub ega ole osanud end pikali visata, vaid olen lasknud end akna alla istuma talutada.

Mida mitte teha, kui inimene kaotab teadvuse?

– Ära hoia teda püsti ega pane teda istuma. Minestanud inimese püstises asendis hoidmine võib olla eluohtlik!

– Ära lajata talle vee või käega näkku. Vesi võib minna hingamisteedesse ja aju verevarustus ei taastu pekstes kiiremini.

– Ära hakka teda elustama, kui ta hingab.

– Ära varastada teda paljaks.

– Ära tee temaga selfisid.

Kui inimene kaotab teadvuse (ja tal pole hingamisteedes võõrkeha), siis parimaks esmaabiks on pikali olemine ja kui midagi kõrgemale tõsta, siis ainult jalad. Pigistavad riided (lips, särgikrae, korsett, kaks numbrit väiksemad teksad) võiks vabastada ning värske õhk ja märg rätik otsmikul tulevad samuti kasuks. Teadvus taastub loetud minutitega, kui veri pähe tagasi jõuab.