Ma ei ole levivasse blogiväljakutsesse süvenenud, aga saan aru, et tänaseks teemaks on kuulujutud ja selle teemaga meenub mulle alati see, kuidas mulle ära pandi. Selles kahemõttelises mõttes. Minu teadmata! See pole küll vist otseselt kuulujutt, sest kulutulena see ei levinud (ma arvan), kuid mingis ringkonnas siiski teemaks oli.

14 aastat tagasi käis Härraga paralleelselt üks teine ka mul külas. See teine oli enne Härrat vahelduva eduga umbes pool aastat külas käinud, vahepeal käis mõnel teisel tüdrukul külas või oli tal tema enda tüdruk külas, noh, selline tavaline koguja, kes eputas seltskonnas oma kollektsiooniga. Härra oli ka selles seltskonnas. Kusjuures too teine oli see, kes viis mind 14 aastat tagasi pärast enda lühikest külaskäiku esimest korda Härra juurde ja hõikas meile lahkudes, et me oleme kena paar. Hiljem ta vist sedasi ei arvanud, sest kui Härra hakkas pärast seda mul igapäevaselt külas käima, siis leidis ka tema pea sama sageli tee minu juurde, kuigi ma ütlesin talle juba ammu enne Härrat, et temaga on küll tore, aga ta ei saa minult kunagi seda, mida tema tahab. Tema jaoks oli see ilmselt väljakutse, aga lõpuks ta siiski tüdines üritamast ja sellest alates käis mul ainult Härra külas.

Ma ei mäleta, mismoodi Härraga jutt selleni läks, aga igatahes tuli mingi aeg välja, et too koguja oli talle ja teistele rääkinud, kuidas ta mulle ära pani. Mitte just väga tagasihoidlik sõnastus, eks, samuti polnud ta tagasihoidlik detailidest rääkides. Kokkuvõttes olin ma olnud alguses väga häbelik, aga lõpuks osutusin selliseks ****eideks, et ainult tema teatud ihuliikme otsas istusingi (taas tema sõnastus). Mõnda aega enne seda juttu oli ta seltskonnas rääkinud, kuidas õhtul mulle külla sõidab ja vedas kihla, et paneb sel päeval mulle lõpuks ära, nii et arusaadav, et sellise enesekindluse järel tuli võtta kasutusele plaan B.

Härra teda ei uskunud, mõni teine veel mitte, aga mõni siiski uskus ja tegi mulle arusaamatuid kahemõttelisi vihjeid, millest saingi alles siis aru, kui jutud minu tegudest mitmeid kuid hiljem minuni ka jõudsid. Ma olingi kõige rohkem selle peale solvunud, et keegi midagi sellist uskus, kuigi tegelikult too koguja väga palju ei eksinudki…Ma ainult ei sõnastaks seda nii labaselt, vaid mul on lihtsalt kõrge libiido, millega Härra on mõnikord päris hädas ja mille peale ta on naernud, et kuidas koguja küll teadis…Oh jah, olid ajad, olid mõistused, olid seebikad! See on ka ainus kuulujutt, mis mulle toredast teismeeast meenub, kuigi neid oli kindlasti igasuguseid, vist kahtlustati ka seda, et ma olen lesbi, aga ei ole, isegi bi mitte, kuigi mul ei oleks teoorias selle vastu midagi, praktikas siiski ei tõmba.

Hilisemast ajast on parimad kuulujutud olnud need, kus räägiti, et me oleme nii rikkad (see võiks küll tõsi olla), et maksime ETV-le, et nad meie registreerimist uudistes näitaks ja ostsime endale Tartusse maja (see oleks tore küll olnud, aga tegelikult üürisime kahetoalist korterit Tartu servas Märjal) ja abiellusime ka kiiresti (tegelikult oli ligi aasta teemaks olnud) ainult seetõttu, et juhtus laps (ei juhtunud, täitsa oodatult saime positiivse testi nädal enne armastusest abiellumist) ja sealt alates tulid kõik lapsed planeeritult raha pärast (ei tulnud ükski raha pärast, sest teame, et lapsed on kulu, mitte tulu, lisaks ei olnud viimased kaks nii kiiresti planeeritud ka) ning neid kasvatasid meie emad (ei oska kommenteeridagi), nüüd müüsime maja, mille ostsid meile mu vanemad (ametlikult tõesti, aga ise nad selleks sentigi välja ei käinud) ja kus meil oli lastehoid (jep, hoidsin oma lapsi) ja nii edasi. Igav igatahes ei ole, kui enda elu kohta selliseid huvitavaid lugusid kuuleme.

Ma ei tea, kas loomadel diagnoositakse vaimset puuet, aga ma olen veendunud, et just sellise diagnoosi meie kass saaks.

Jutt käib Robinist, kes tuli meile umbes aasta tagasi haigena, parasiitidest kubisevana ja oma vanuse kohta liiga väikesena. Ta oli olemuselt asjalik ja keha oli sihvakas nagu paarikuusel kassipojal, aga mõõdud vastasid pigem poole nooremale kassipojale. Kuna ta leiti nädalaid varem tänavalt, siis eeldan, et tal oli väga raske beebiiga ning ta ei saanud piisavalt emapiima ja ehk seetõttu on ta veidi teistsugune… Ma ei tea.

Igatahes eile tundsin, et tegin ikka õigesti, kui suurtele poistele, kellel pole juba ammu õnnetusi juhtunud, veekindlad madratsikaitseid ostsin. Eile kulus Teise voodis see ära, sest kui koju jõudsime, siis leidsin eest kaks kollast okselärakat väikeste toa vaibalt ja ühe tohutult suure kollase okseloigu Teise voodist. Ilmselt on suuremaid ja väikseimaid lärakaid veel kuskil, sest kui tema oksendab, siis ta oksendab mitu päeva jutti. Lihtsalt tumedate vaipade pealt ei paista need vesise okse laigud välja. Ja kui tal on sellised oksetuurid, siis ta on tavaliselt söönud midagi, mida ei oleks pidanud sööma. Seekord on tegu tõenäoliselt nõudepesukäsnaga (või -svammiga, ma ei teagi, milline nimetus on õige), sest rohelise käsna tükke leidsin üleeile omajagu, aga kollase tükke mitte, kuigi ka see oli kaotanud oma endise välimuse. Ilmselt sõi ta need tükid ära.

See kindlasti kõlab nüüd väga julmana, aga arsti juurde ma teda ei vii. Ma lihtsalt ei jõuaks käia temaga umbes korra nädalas arsti juures, sest ta on söönud jälle Nerf püssi kuule, stikeezi tegelasi(need kummijullad, mida vist Rimis jagatakse), pisikesi Lego juppe, pikakarvalist vaipa, minu juuksekarvu, kilekotti, kommipabereid, kassitoitu koos pakendiga ja nii edasi. Oksendab lihtsalt jälle kõik välja ning elu läheb edasi. Või sureb ära. Ilmselt sedasi ta oma elu lõpuks lõpetab ka…

Mõned nädalad tagasi oksendas ta näiteks korraga 11 Nerfi kuuli kummipead välja. 11!!! Siis oksendas ta ka teist päeva jutti, enamuse ajast ajas ainult läbipaistvat vedelikku ja vahtu välja ning lõpuks tulid siis need kuulipead ka välja. Pärast seda said lapsed käsu kõik kuulid prügikasti visata, aga kuna neid kuule oli meil lausa 100 ringis, siis neid tuleb endiselt siit ja sealt välja, mõnikord otse kassi suust, sest ta on need lihtsalt esimesena leidnud. Väga haiglane pole ta siiani välja näinud, oksendamiste vahel ikka mängib ja nurrub, mõnikord lihtsalt sööb vähem ja magab rohkem, aga sureva kassi nägu ta veel olnud ei ole. Kui ükskord on, siis ma muidugi lähen arsti juurde, aga iga oksendamise peale mitte.

See tobe asjade söömise komme ei ole ainus põhjus, miks teda alaarenenud kassiks pean. Peale selle on ta siiani mõõtudelt väike, kuigi tänaseks on ta täiskasvanud kass. Ta on meie emasest kassist palju väiksem ja seetõttu on teda Ruubi pojaks peetud. Ilmselt on tal mingi kasvupeetus ja seetõttu ka vaimne mahajäämus. Ta ei hinda õigesti kaugusi ja temas pole jälgegi kassilikust graatsiast. Ta magab aknalaua peal ja keerab seal külge… Kolksi põrandal! Ta magab peaaegu kaks meetrit kõrge kapi otsas, kus on maa ja ilm ruumi külge keerata, ta keerab end ikka nii, et kukub magamise ajal kapi otsast alla. Ta tahab hüpata maast umbes 40-50 cm kõrge tumba peale ja ta hüppab peaga vastu tumbat. Ta tahab astuda tumba pealt laua peale, vahemaa on 15 cm, ta astub mööda ja kukub nina ees alla. Ta tahab hüpata laua pealt kapi peale, kõrgused on samad ja vahemaa on umbes 50 cm, ta hüppab peaga vastu kappi. Kui ta kõnnib kappide peal ja hakkab alla hüppama, siis pea alati võtab ta endaga midagi kaasa ehk koperdab kuskile taha ja kukub koos asjadega. Ta kakerdab prill-laua peal ja kukub tagakäppadega potti. Ta ronib puu otsa ja nutab seal, kuni keegi ta ära päästab või kukub suure mütsuga alla, mõnikord käppadele, mõnikord mitte. Ah, seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata, sest selliseid asju juhtub iga päev.

Igav temaga muidugi ei hakka, aga ma arvan, et tal endal ei ole tore olla alaarenenud. Eriti, kui ta end ise lolli peaga ära tapab. See ongi põhiline, mida ma kardan ja ega tegelikult mulle need oksetuurid ka ei meeldi, sest ma olen liiga palju kordi astunud hommikul esiku pikakarvalises vaibas tema okse sisse ja seda annab sealt vaibast kätte saada, veel hullem on väikeste toas, sest seal on hele (kassipildiga) kaltsuvaip ning seda ei saa lihtsalt märja lapiga nühkides puhtaks. Oleks palju kergem, kui ta oksendaks parketi peale või oma liivakasti, aga ei, ikka peab seda tegema igale poole mujale.

Oma arengupeetuse juures on tal ka positiivseid kiiksusid. Näiteks liputab ta saba ja teeb seda siis, kui ma koju jõuan või ta lihtsalt enda juurde kutsun ja talle pai teen. Nagu koer. Ma tegelikult ei tea, kas see on positiivne, mõnikord on ka väga negatiivne, aga ta on häälekas. See on nii tore, kui ta mulle vastu “räägib”, aga see pole üldse tore, kui ta öösel nutab, sest Ruubit ei ole. Korteris seda muidugi ei juhtu, õigemini on juhtunud, kui ma olen öise tralli ajal nad eraldanud, ja seetõttu olengi pidanud nad kokku tagasi laskma, sest ega Robini vali nutt pole ka magada lasknud. Tema jaksab kauem nutta, kui mina oodata, millal ta ära väsib! Vanemate juures ei tulnud Ruubi ühel ööl tuppa ja Robin nuttis meie juures, nuttis nii kaua, kuni viskasin ta õue, et mingu otsigu Ruubi üles.

Möödus veerand tundi ja ta hakkas õues välisukse taga nutma, välisuks on kohe meie magamistoa all, nii et võimatu oli selle saatel magada. Tõin ta tuppa tagasi ja öösel kella viie ajal käisin teda jälle õue viskamas, siis oli rahu majas kella seitsmeni, mil isa tööle läks ja kassi uuesti sisse (meie ukse taha nutma) lasi. Nüüd minu koolinädalal ei lubanud ema Ruubit enam vastu õhtut õue, sest kes oleks jõudnud siis Robini nuttu ära kuulata, kui Ruubi poleks taas enne hommikut nägu näidanud.

Robin on väga memmekas. Ta on Ruubis tohutult kinni ja Ruubi on tema suhtes kaitsev ka, nagu ema ja poeg, ainult et nende vanusevahe on kõigest 3-4 kuud.

Robin tahab minu kaisus magada, mõnikord ronib lausa teki alla, aga enamasti on tema koht minu padja peal, keerab end ümber mu pea U-täheks ja magab. Viimasel ajal ma siiski teda öösel tuppa ei lase, kuigi mulle meeldib kaisukass – ta lihtsalt magab ainult pool ööd, edasi hakkab juukseid närima, kolistama, Ruubiga möllama või öökima ja sedasi ei saa mina magada. Mulle meeldib ka ainuüksi mõte sellest, et kui uks oleks lahti, siis vähemalt Robin tuleks minu juurde magama. Ruubile lähen ma ainult siis korda, kui tal on kõht tühi, muul ajal ei ole ta paisõber ega üldse mitte kellegi sõber. Robin on see eest suur sõber ja sabarakk, ma ei saa temata vetsuski käia, ta on kohe ukse taga nutmas. See on ka olukord, mis on olenevalt tujust kas “oh, sa väiksene küll, tule siis sisse” või “kurat küll, kas ma saan kunagi üksi ka hädal käia või ei saa”.

Ta kibeleb isegi dušikabiini kaasa – kui ma vahepeal vee kinni keeran, siis tema nutab väga häälekalt uste taga ja kui uksed lahti teen, siis ta on kohe kabiinis kaasas. Kui uuesti pesema hakkan, siis hüppab jälle välja ning vaatab nina vastu klaasi, kuidas vesi voolab. Üleni märjaks ta saada ei taha, aga veega meeldib talle mängida küll ja kui ta kraanikausis magab, siis kraani lahti keeramise peale ta kohe ära ei lähe, pikalt jälgib, kuidas vesi voolab ja alles siis tõuseb püsti, kui küljealune päris märjaks läheb.

Lisaks meeldib talle igasuguste muude asjadega ka mängida, eriline lemmik on potihari, eriti just see harjaste osa. Öök. Ta ajab igapäevaselt harjatopsi ümber, sellest voolab must veetilk välja ja tema hakkab harjaseid närima. Samamoodi ajab igal võimalusel korteris leiduvad prügikastid ümber. Varem oli neid neli, nüüd on kolm, panipaigast võtsin neljanda ära, sest sinna visatud tühjad söögipakid ja kotikesest musta kassiliivaga olid pidevalt põrandal laiali. Vetsu prügikast on muidugi veel põnevam ja ropum koht, kust kõike välja tirida ja siis näiteks musti vatitikke või minu juuksepallikesi närida.

Tundub, et neid plusse sai kuidagi vähe kirja, aga tegelikult on ta tõesti armas memmekas ja ma tunnetan pidevalt, et ta on tänulik, et me tal olemas oleme ning see teeb südame soojaks. Ma lihtsalt tahaksin, et tema ka meil pikka aega olemas oleks, mitte ei sööks end valedest asjadest surnuks…See ei ole pilt surnud Robinist. Tal ongi pidevalt selline totter nägu ees, ka siis, kui ta ärkvel on.

Täpsustuseks: Kui ma ütlen, et kass on alaarenenud, siis ma ei ütle seda kui sõimusõna, vaid ma arvangi, et tema vaimne areng on jäänud pidama paarikuuse kassipoja tasemele, sest tema käitumine ja füüsiline võimekus just sellisel tasemel ongi. Ei ole ta ei pime, ei ole tal lõhna- ja maitsetundetust ega muud sellist. Kui oleks, siis oleksin sellest ammu aru saanud – mina samuti ei ole pime.