Kes jälgib mu Instagrami ja on näinud viimase aja stoorisid, see ilmselt juba aimab, kust saab neljale lapsele uued rattad vähem kui 800 euro eest. Kindlasti saab ka mujalt, näiteks Sportsdirectist saab soetada Muddyfoxid olematu raha eest, aga üsna sama olematu raha eest saime praegu alumiiniumraamiga rattad, mis on Muddyfoxidest oluliselt kergemad. Võib-olla ka kvaliteetsemad.
Hea hinna ja kvaliteedi suhtega rataste leidmine nii väga lihtne ei olnudki, käisime Rakveres kõik rattapoed läbi, osad isegi korduvalt – Rademari valik oli väike, kõigile sealt rattaid ei olnud; Rattabaas küsis nelja Drag ratta (+ porilaudade ja käiguvahetaja kaitsete) eest 1009 eurot; Rix rattapoes oleks neli ratast läinud esialgu 1090 eurot maksma, kuid koos lastega rattaid proovima minnes selgus, et Esimesele oli valitud ratas suur (asemele oli võtta vaid kallim) ning Teisele polnud sel päeval valikus ühtegi varianti; Hawaii Expressis valisime välja neli erinevat Classicut (+ jalad ja porilauad, mis hinna sisse ei kuulunud), kaks kiivrit ja ühe trikitõukeka ning kõik see kokku oleks soodushinnaga olnud 1340 eurot.
Mul jagub Rakvere rattapoodidele ainult kiidusõnu, igal pool oldi väga abivalmid ja mul on veidi isegi kahju, et Hawaii Expressi püüdlike müügimeeste aega paar tundi raiskasime, kuid nad kindlasti mõistavad tehtud valikut. Kui küsimus ei oleks rahas, siis oleksime kompromissina ostnud igast külastatud rattapoest ühe ratta, kuid küsimus on rahas ja me panustasimegi sellele, et nelja ratta ostu puhul tehakse meile mingi eriti hea diil.
Paraku ei tehtud head diili, sest guugeldades leidsin Rattabaasis müüdavad rattad Fixus24 veebipoest oluliselt odavamalt võrreldes meile tehtud soodushindadega ja see hinnavahe sai määravaks.
Ma ei ole kunagi Mustamäel Fixuse poes käinud, nii et ma ei teadnud, mida sealne pood-ladu endast kujutab, mistõttu helistasin igaks juhuks jalgrataste müügiga tegelevale numbrile, et maad uurida. Vastas Reiko, kes kinnitas, et kõik soovitud rattad on neil kindlasti olemas, aga ta ei tea, kas poe või lao poole peal. Ta lubas selle välja uurida, tagasi helistada ja meie tulekuks kõik rattad kenasti valmis panna.
Kuna ta ütles, et kõik soovitud rattad on majas olemas, siis hakkasime julgelt Tallinna poole sõitma ja jõudsime enne Reiko tagasi helistamist Fixuse poes isegi kiivreid proovida. Kui ta kuulis, et oleme juba poes, lubas ta kohe meie juurde tulla ning järgmisel hetkel ilmuski riiuli tagant üks muhe habemik välja. Ma ei tea, kas tal oli lihtsalt hea päev või ta ongi Fixuses täielik jackpot, aga ta jättis nii mulle kui ka Silverile äärmiselt hea mulje. Seda mitte lihtsalt müügimehena, pigem isegi inimesena – tema positiivne oleks ja energia olid mõnusalt nakkavad. Kahju, et sama ei saa öelda kassapidaja kohta, tema mõjus tõrvatilgana meepotis.
Kuigi Fixuses olid soovitud rattad väga hea hinnaga, leidis Reiko, et nii suure ostu puhul tuleb porilaudadele ja muudele lisadele ka asjalik soodustus teha ning müüs kõik tavahinnaga tooted meile 20% odavamalt. Me jätsime Fixusesse kokku 829,62 eurot, millest jalgrattad olid 720,26 eurot (tugijalad olid küljes, neid ei pidanud eraldi juurde ostma), porilauad 33,92 eurot, rattakellad 8,48 eurot, kolm rattalukku 35 eurot ja kiiver 31,96 eurot.
Oleksime saanud isegi veel odavamalt hakkama, aga me ei ajanud taga kõige väiksemat hinda, rataste puhul eelistasime näiteks alumiiniumraame, sest korteris elades tuleb lastel neid rattaid omajagu tassida, lisaks on kergema rattaga ka kergem sõita. Porilauad ja kellad olid vist küll kõige odavamad, kuid rattalukkude ja kiivri puhul sai valitud võimalikult hea hinna ja kvaliteedi suhtega variandid.
Ratastest osutusid valituks kaks 24-tollist Drag Hardyt, Esimene eelistas kindlasti punast, Teisele valisin tumedama ratta, aga e-poes on illustratiivne pilt ja tegelikult oli selle asemel pakkuda sinine, mille hind oli poes 206,50 €. Kolmas sai samuti punase Drag Hardy, lihtsalt veidi väiksema variandi ning Neljandale valisime juba Rattabaasis välja Drag Little Grace`i, mis oli ainus, mida oleks tulnud minna laost otsima, sest poe poolel seda ei olnud, aga see polnud vajalik, sest müügisaalis oli sama ratta valge versioon (kodulehel seda pole), mis meeldis Neljandale palju rohkem ning me ostsimegi hoopis selle 174,76 euro eest. 
Sinise ja valge värvi eest tuli kokku 42,26 eurot rohkem maksta, aga sinise puhul oli see osaliselt praktiline valik (et poistel rattad omavahel sassi ei läheks) ja valge puhul polnud hinnavahe nii suur, et see oleks takistanud lapsele rohkem meeldinud ratast osta. Sinise puhul oli lapsele meeldimine samuti üheks argumendiks, punane poleks Teisele kindlasti istunud. Kui värvierinevustega poleks kaasnenud hinnaerinevusi, siis oleksid neli uut ratast isegi vähem kui 700 eurot maksnud.
Me läksime Fixusest edasi Sportsdirecti, kust ostsime Teisele Roces tõukeratta, mis Ülemiste poes maksab 15 eurot rohkem võrreldes Inglismaa hinnaga, kuid 75 eurot on vast ka normaalne hind antud trikika eest. Kui arvestada siis seda, et Teine on trikitamises algaja, tegijatele antud variant kindlasti ei istuks. Vaatasin taolist tõukekat ka Fixuses, kuid Reiko ütles, et tema meile seda ei müü, sest tegu oli trikikalaadse sõiduriistaga, mille plastmassist rattad ja klambrid hüppeid ei kannata. Mina neid asju poleks osanud vaadata, nii et ta oleks võinud mulle peaaegu sama hinna eest palju kehvema tõukeratta maha müüa, aga ta ei teinud seda. Sama lugu oli paari kiivriga, mille miinuseid ta mulle tutvustas. Südametunnistusega müügimees!
Rocese puhul usun, et tegin hea valiku, sest see on Roces (rulluiskude maailmas hea nimi), sellel on kummist rattad ja head laagrid ning see on loodud trikkide tegemiseks, järelikult on vastupidavusele rõhku pandud. Ma loodan.
Koos tõukerattaga läks kogu kupatus maksma 904 eurot, mis on rohkem kui 400 eurot soodsam võrreldes Hawaii Expressi hinnapakkumisega, milles oli vaid üks ratas alumiiniumraamiga. Drag on minu jaoks võrreldes Classicuga küll võõras nimi, aga mul on tunne, et me tegime hea ostu – rattad on kerged, tunduvad igati kvaliteetsed ja näevad ilusad välja. Kes otsib ratast, siis soovitan vaadata Mustamäe Fixusesse, valik on seal sama suur kui Rakvere poodides kokku.
Vaid osa müügisaalis olevatest ratastest, kaks riiulivahet on neid veel.
Fixusest soovitan ratast vaadata juba ainuüksi Reiko pärast, äkki muudab ta teil ka päeva ilusamaks. Muide, guugeldasin tema kohta koduteel (teen seda iga huvitava inimese puhul, kellega ühel või teisel moel kokku puutun) ja leidsin, kust on pärit tema omapärased puidust sõrmused – need on tema enda tehtud. Ma Drisaini kodulehelt neid ei leidnud, kuid muud põnevat käsitööd nende pisikese pereäri veebipoest leiab küll. Veider, et mulle pole Drisain varem silma jäänud, kuigi nende Facebooki lehte jälgib palju mu tuttavaid. Teile on tuttav disain?
Ausalt, ma ei tee siin praegu varjatud reklaami ei Fixusele ega Reiko pere pisikesele ettevõttele. Mingit koostööd mul siin kellegagi ei ole, ainult väga hea ostukogemus nii hinnaklassi kui ka meeldiva müügimehe tõttu, mida ei ole mul kahju jagada.
Mul ei ole kahju kiita ka Rattabaasi toredat müügimeest, tänu kellele me Drag ratasteni üldse jõudsime, ja Rix rattapoe omanikku, kes pakkus meile võimalust tasuda rataste eest kolme kuu jooksul võrdsetes osades (tema enda ettepanek, mis oleks rataste soetamise hulga kergemaks muutnud). Samuti ei ole mul kahju kiita Hawaii Expressi müügimehi, kellega tekkis ka mõnusalt oma tunne – üks (noor isa) samastus korduvalt meiega ja teine (vanem käredahäälne mees) aitas meil oma vähe kurjema häälega lapsi ohjeldada, kui nad ei saanud aru, et me ei tee neid keelates nalja. Kellel pole rahas küsimust, siis astuge julgelt ühte nendest poodidest sisse ja teile leitakse kindlasti sobiv ratas. Järgmisse ärge võrdlusmaterjali otsima minge, see tekitab peas vaid segadust.
Soodsa hinna taga ajamine kerge pole, me käisime kahe päeva jooksul kolm korda Rakveres (esmalt lasteta luuret tegemas, siis nendega rattaid proovimas), kokku neljas erinevas poes, nendest kahes kaks korda, aga päris ideaalset lahendust ei leidnud. Kolmandal päeval guugeldasin alternatiive, mis lõi mõtted veel rohkem sassi, aga lõpuks jäi Fixus sõelale ja neljandal päeval me sealt rattad ära tõime. Kui endale hakkan ratast ostma, siis sean ehk kohe sammud sinna, aga see juhtub kõige varem alles sügisel, siis vast ongi hinnad veel magusamad.
Mõtlesime siin, et kui Neljas rattasõidu vähe rohkem selgeks saab, võiksime sõita terve perega Neeruti matkarajal või mujal metsa vahel, aga praeguse seisuga olen ma ainus, kellel ratast ei ole (vend ja õde on mulle ühe võlgu, nemad retsisid mu ilusa punase ratta ära, mille kohta vanemad ütlesid, et hoidku ma seda hästi, sest nende poolt jääb see mu viimaseks rattaks). Praeguse seisuga ei ole Neljas muidugi nii vilunud sõitja ka, et me üldse võiks juba rattamatka peale mõelda, nii et rattaga pole kiiret (võite veel rahulikult võtta, mu vend ja õde).
Tahtsime Neljandale alguses abirattad juurde osta, aga käiguvahetussüteemi tõttu poleks need stabiilsed jäänud ja Reiko soovitas proovida esialgu ikka ilma. Mulle endale ei tundunud see loogiline, aga ta ütles, et suurema rattaga on kergem sõitma õppida ja arvas, et sellega võiks Neljas isegi hakkama saada. Päev varem 14-tollise rattaga ei saanud ta üldse hakkama. Reikol oli õigus, juba samal õhtul sõitis ta esimesed mitukümmend meetrit iseseisvalt ja järgmisel päeval polnud probleemiks isegi terve staadioniring. Küll jäid talle vahepeal jalakäiad ette, mistõttu ta sõitis kraavi (vähemalt ei sõitnud vanainimest selja tagant pikali, nagu tegi seda omal ajal Esimene), lisaks sõitis ta otsa staadionil seisnud üksikule rattale (mille mõlemale küljele jäi kõigest 20-30 meetrit vaba ruumi). 
Hekk jäi ka mitu korda ette…
Sõidu alustamist ja lõpetamist tuleb veel omajagu harjutada, aga vähemalt on sõit ise juba selge ning laps on selle üle väga õnnelik. Üldse on lapsed uute rataste pärast hästi elevil ja rõõmsad ning meie oleme õnnelikud, sest nemad on õnnelikud. Me vaid loodame, et me ei pea enam korraga nii palju rattaid ostma, aga ehk nendest nad nii ootamatult välja ei kasva kui viimati ostetud 14-tollisest…
Ps! Lastel on maal sõitmiseks ka suuremaid rattaid, nii et sõita on nad ikka saanud, lihtsalt need rattad pole sellised, millega kõlbaks või üldse võiks alevis sõita.
Ma pean arvete osas tabelit, muud suuremad ostud olen ka kirja pannud, aga väikestele kulutustele pole palju tähelepanu pööranud. Jaanuaris pöörasin, panin iga viimse kulutuse kirja ning kuu lõpus numbreid kokku lüües mõtlesin, et oleks vist ka aeg uurida, mis asi see kogumispäevik on.
Laenude igakuine makse on küll suur, aga nende tähtajad kukuvad lähiaastatel, nii et laenusumma ise ei ole üüratu ning korterisse elama jäädes ei oleks laenuvabadus kaugel. Laenuvabadus kõlab küll hästi, aga suurem kodu kõlab veel paremini … Praegu on seis selline, et selle aasta sügisel võime uuesti kaaluda korteri müümist ja maja ostmist, iseasi, kas pank sama arvab ja kas siin sel ajal midagi osta on.
Veebruari arvel midagi väga ei erinenud, telefoniarved olid kokku 61,88 (lugemisõigused ja parkimised, mida eelmised arved ei sisaldanud).
Mõlemale autole ostsime veel 108,50 euro eest rattalaagrid ning 10 maksime selle eest, et minu autol üritati see ära vahetada. Paraku on see 10 aastat vana originaallaager nii lootusetult kõvasti kinni, et soovitati osta ka uus veovõll, mis maksab veel rohkem kui laager. Seda asja me veel vaatame, Silver on ise ka päris kuldsete kätega ja käsi ta õliseks teha ei karda, nii et ehk macgyverdab ta seal ise midagi.
Nii umbes 25 eurot arvestan näriliste toidu peale, millest enamuse söövad ära merisead, neil läheb nädalas ikka mitu kurki ja jääsalatit. Õnneks hakkasid nad nüüd minu isa tehtud heina sööma, sellega säästame kena 10 eurot kuus, sest enne ei söönud nad muud kui peenekõrrelist poeheina.
Muidugi on ka palju neid hetki, kus allume isudele või laiskusele, nende pealt saaksime kindlasti vähemalt kolmekohalise summa säästa, üldse ei eitagi seda.
Killud toovad 
