Aquapargil on kurb ajalugu, millega on ilmselt kõik kursis ja mis tekitas (ja tekitab ilmselt siiani) paljudes vastakaid tundeid. Ma isegi ei tea, mis minus suuremat ebausaldust tekitas, kas külastaja uppumine või segadus, mis tekkis uudisteportaalides, kust kadusid juba ilmunud artiklid, kus uudised muutusid ja algas üleüldine hämamine. Aga inimesed unustavad kiiresti.

Olin minagi alguses seda meelt, et SINNA veeparki mina küll mitte kunagi ei lähe, aga juba paar kuud hiljem ostsin Cherryst Aquapargi voucherid. Veekeskusesse läksin küll eelarvamustega ning pöörasin suuremat tähelepanu libedatele põrandatele, personali tegevusele ning atraktsioonide ohutusele, aga kokkuvõttes läksin koju väga heade emotsioonidega.

Jätan parema osa viimaseks ning alustan miinustega, mida on ka teised nende Facebooki lehel välja toonud:

*Libe põrand  – Kuna ma oskasin oodata, et põrand on kohutavalt libe, siis kõndisin väga ettevaatlikult. Ma olen nõus nii nendega, kes ütlevad, et põrand on libe kui ka nendega, kes ütlevad, et ei ole. Jah, kui põrand on kuiv, siis see ei ole libe, aga kui põrandal päris veeloik, siis on väga libe. Ma ei kukkunud küll kordagi, kuid kahel korral läks üks jalg märjal põrandal libeduse tõttu alt, kuigi kõndisin teadlikult ja arvestasin sellega, et võib olla libe. Kui külastajaid on palju ja terve keskuse põrand ujub, siis ma üldse ei imesta, et lapsed end lõhki kukuvad.

*Karedad astmed – Kui põrand oli kohati libe, siis basseinides olnud astmed olid väga karedad. Lõin päris mitmel korral mitu varvast marraskile.

*Lillal torul ei hoita 100 % ajast silma peal – Ma lasin lillast torust umbes 10-15 korda alla ning vähemalt kahel korral ei olnud kedagi basseini juures. Võib-olla hoiti eemalt silma peal, ei vaidle vastu, aga minu hinnangul peaks seal keegi kohe “käeulatuses” olema. Miks nii? Sest ühe korra sain ma lehtrisse lennates sellise obaduse vastu kukalt, et mul läks silme eest mustaks ja süda pahaks. See oli ikka korralik peapõrutus ja ülevalt treppide pealt nägi Härra mu näoilmest ära, et minuga juhtus midagi. Kui temani jõudsin, siis ta küsis esimese asjana, miks mul lehtris selline “kakahäda nägu” (mitte, et ta teaks, milline see mul on) ees oli, kas juhtus midagi.
Ma üldse ei imestaks, kui too kurva lõpuga lugu saigi alguse teadvuse kaotamisest. Mul pole aimugi, mis oli sellel laskumisel teistmoodi või kuhu ja kuidas ma oma pea ära lõin, aga see hoop oli väga tugev. Kogusin end veidi ja lõbutsesin edasi, sest peavalu ja iiveldus ei olnud nii tugevad, et oleksid seganud. Küll pidin koduteel autos oksele hakkama. Võib-olla allaneelatud klooriveest, võib-olla peapõrutusest.
Hiljem lõi ka Härra oma pea ära, küll palju leebemalt, aga tõdes ka tema, et mingi nurga alt lehtrisse laskudes on oht saada korralik peapõrutus ja seda nurka ei saa ise valida. Ühesõnaga lilla toru on küll väga lahe, aga kaaslasega koos käies soovitan teineteisel silma peal hoida.

*Kloor – Jah, tean, veekeskustes ilma ei saagi, aga seekord oli midagi teistmoodi. Teiste tagasiside oli väga erinev, kes kiitis, et kloorilõhna üldse ei tundnud ja kes laitis, et kloorilõhn pani silmad vett jooksma. Mina samuti ei tundnud tugevat kloorilõhna, pigem ei tundnud seda üldse, aga mu silmad tundsid seda küll ja kipitasid veel mitu päeva.

Rohkem kriitikat ei olegi, kõik muud mõtted ja emotsioonid olid väga head.

Meil väga vedas, sest olime tollel esmaspäeva lõunal peaaegu ainsad kliendid. Hiiglaslik riietusruum oli ainult meie päralt, Härra tundis end nii vabalt, et vahetas oma riided otse kapi ees, ma kasutasin siiski kabiini. Ahjaa, kui veel millegi kallal vinguda, siis riietuskabiinid oleksid võinud veidi avaramad olla. Ruumid ise olid väga soojad, lausa palavad.

Veekesuses oli samuti soe, või siis jooksime ise endale sooja sisse, sest me ainult treppidest üles jooksimegi. Vahepeal käisime tegelikult saunakeskuses ka, kus samuti oli vähe külastajaid, saime pea igas saunas kahekesi istuda. Saunakeskuses siiski pikalt ei mõnulenud, sest kibelesime torudesse tagasi.

Korra vaatasime ka muud atraktsioonid üle, aga me ei osanud näiteks veepilli ja “tulista rohelisi tulukesi veekahuriga” midagi teha, või need lihtsalt ei töötanud. Igatahes omaarust järgisime juhiseid, aga mitte midagi ei toimunud. Ringvoolubasseinis tegime samuti kaks tiiru ja lainebasseini vaatasime ka üle, kuid põhiaur läks ikka treppidest üles jooksmisele ja torudest alla laskmisele.

Lilla toru on küll äge, aga meie lemmiktegevus oli kahekohalise tuubiga mustast torust alla laskmine. See oli palju ägedam ja lõbusam kui ühekohalise tuubiga. Kuigi ma olen väljast näinud, et mustal torul on koonused, siis torus sees olles tuli esimene koonus suure üllatusena ja järgmisse kahte tuhisesin selge ees, mis pakkus esimesel korral ikka mõnusat närvikõdi. Kui me Härraga juba kümnendat korda alla lasime, siis hakkas asi juba tavaliseks muutuma, aga lõbus oli ikkagi. Meie lemmik!

Musta toru lõpus tehakse automaatselt pilti ka ning neid saab seinal oleva suure tahvelarvuti kaudu e-mailile saata.

Lilla toru tundus alguses väga hirmus, aga seda vist rohkem teiste tagasiside põhjal. Esimese tiiru tegi Härra ja kui ta oli ära muljetanud, siis lasin mina ka veidi julgema tundega alla. Ja siis veel ja veel ja veel. Närvikõdi pakkus küll, aga hirmus ei olnud ja minu kehv ujumisoskus ei tekitanud minus ebakindlust. Ühe korra kukkusin pea ees vette ja siis ma tõesti ei saanud aru, kus ma olen ja kuhu minema pean, aga tegelikult annab lehtris end sättida ja ülejäänud kordadel plärtsatasin basseini jalad ees.
Nii mõnigi kommenteeris internetiavarustes, et torus on suu ja silmad vett täis, aga minu arvates ei olnud olukord nii hull, et oleks hingamist takistanud. Ma siiski juba eos surusin nina kinni ja hingasin suu kaudu, sest ma kardan seda tunnet, kui vesi ninna satub. Vett pritsis veidi näkku küll, aga mitte nii, et võiks torus ära lämbuda või ära uppuda. Kui peapõrutus välja arvata, siis oli lilla toru ka väga lahe.

Teised torud olid palju leebemad ja nendel käisime üksikud korrad. Roheline toru oli tegelikult hästi järsu laskumisega ning pidurdusrajale lendasin nii suure kiirusega, et vett pritsis kahte lehte ja oma trikood pidin pärast kehaõõnsustest otsima. Kuigi ma ei ole kunagi veesuusatamist proovinud, siis ma tundsin end pidurdusrajal kui veesuusataja, kes suusatab tagumiku peal. Siis olin küll õnnelik, et trikoo selga panin, sest bikiinid oleksid seal kindlasti oma asukohta vahetanud. Rohelisest torust lasin alla vaid kaks korda, sest seal said tõesti mu kannid haiget. Härra selg oli üldse kõikidest laskumistest puhta punane ja marraskil. Veel üks pluss trikoo kasuks. 🙂

Vaatamata marrastustele ja põrutustele meeldis meile Atlantis H2O Aquapargis väga ja tahame kindlasti tulevikus veel minna. Nii kahju, et meie lastest keegi veel 120 cm pikk ei ole, sest neil ei ole seal praegu suurt midagi teha. Varsti muidugi on, sest tehakse väiksematele ka väike nurgake. Minu jaoks oli siiski kollane toru nii leebe, et läheksin sinna julgelt 106 cm pika 5-aastasega, rääkimata siis 117 cm pikast 7-aastasest. Paljud lapsed oskavad sellises vanuses juba ujuda, minu arvates võiksi nemad vabalt koos vanemaga isegi mustast torust alla lasta. Mõned alamõõdulised lapsed seal kollases torus koos vanemaga lõbutsesid ka, aga kui vahele jäid, siis keelati ära.

Aga kui too lastenurk valmis saab, siis võib küll juba terve perega lustima minna ja julgen veekeskust ka teistele kiita. 🙂