Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

Üksteist päeva tagasi kurtis Kolmas pea- ja kurguvalu, iiveldust ka, kuid seda ei pidanud ma millekski, sest me sõitsime autoga ja siis tal alati iiveldab. Pea- ja kurguvalu pidasin aga küll millekski, sest pooletunnise sõidu järel oli laps tõesti näost ära ning kraadiklaas kinnitas tema halba enesetunnet. Palavik ei olnud iseenesest kõrge (37,7 °C), aga peavalu oli nii hull, et andsin lapsele valuvaigistit. See tegi asja veidi paremaks, kuid õhtuks vaatas kraadiklaasilt siiski juba palju suurem number vastu, peast ei mäleta, kuid üle 39 °C oli kindlasti.

Järgmisel hommikul ärkas ta endiselt palavikuga, kurguvalu oli muutunud nii hulluks, et laps terve päeva midagi ei söönud ning õhtuks olid peopesades üksikud villid. Viimaseid olen ennegi näinud, mistõttu oletasin, et tal on mingisugune enteroviirus, näiteks coxsackie, mis läks oma naljaka kõla pärast diagnoosina käiku.

Kolmanda haiguspäeva hommikul oli Kolmas üleni pisikesi punaseid täpikesi täis, mis tundus loomulik, sest ta jäi oma kõrge palavikuga diivanile magama ja higistas seal tavapärasest rohkem. Ühesõnaga ei pööranud ma lööbele erilist tähelepanu, seda enam, et palavik oli kadunud ja kurk oli ka nii palju parem, et kannatas midagi süüa.

Neljandal päeval oli lapse enesetunne juba peaaegu tavaline, vaid kerge kurguvalu oli veel alles, samuti lööve, millele pöörasin juba rohkem tähelepanu, sest higipunnid tavaliselt nii kaua ei püsi. Need olid üldse ühed imelikud higipunnid, kaugelt jäi mulje, et nahk lihtsalt punetab, aga lähedalt oli näha, et kehal on miljon pisikest liivatera sarnast punnikest. Muretsema ma siiski ei hakanud, sest Kolmandat see lööve kuidagi ei seganud.

Esmaspäevaks (5. päev) oli lööbe punetus juba hajunud, vaid liivaterad olid veel jäänud, muus osas oli lapse enesetunne samuti hea, aga kuna ma arvasin, et ta võib olla nakkusohtlik, siis otsustasin teda veel kolm päeva kodus hoida. Neljapäeva hommikul pikendasin “haiguslehte” nädala lõpuni, sest Teine jäi täpselt samamoodi haigeks, mistõttu tundus tark mõte mitte riskida võimalusega, et Kolmas on endiselt nakkusohtlik. Samal õhtul märkasin, et Kolmanda keel on tumedam ja täpiline, aga kuna teda olukord taas kuidagi ei seganud, siis suureks anomaaliaks ma seda ei pidanud.

Reedel jõudis järg Esimeseni, kes kurtis samuti autosõidu ajal peavalu ja iiveldust, mis oli nii tugev, et kott oli nina ees igaks juhuks valmis. Asi piirdus õnneks ainult iiveldusega, kodus lisandus kurguvalu ja kõrge palavik. Kuna Kolmas põdes üsna kergelt, siis Teise ja Esimese coxsackie mind ka kuidagi muretsema ei pannud…

Kuni mõlemad ärkasid laupäeva hommikul samasuguse lööbega, mida Kolmanda puhul pidasin higipunnideks. Erinevalt Kolmandast ei olnud nad kõrvadest kandadeni punnilised, aga mõlema rinnak, kaenlaalused, selja ülaosa, keha küljed ja põlveõndlad olid lööbest haaratud. Hakkasin siis guugeldama ja jõudsin põhimõtteliselt kohe sarlakite juurde, kus üsna palju klappis:

Haigus algab palaviku, peavalu, oksendamise (keegi ei oksendanud, aga kõik iiveldasid), nõrkuse, angiini ja lööbe ilmumisega. Lööve, mis levib kaelalt rinnale, seljale ja jäsemetele, on peensõlmeline, katsumisel kare ja paikneb punetaval nahapinnal. Lööve kestab 3-7 päeva. Põsed on intensiivselt punetavad ja iseloomulik on ninaalune lööbevaba kolmnurk (palaviku ajal põsed punetasid küll, aga löövet ei täheldanud). Algul on keelel katt, kusjuures keeleots on puhas. (Kolmandal ei osanud seda vaadata, aga Esimese, Teise ja Silveri puhul kattus.) Alates neljandast haiguspäevast on keel vaarikapunane ja näsaline (Kolmandal märkasin seda alles 8. päeval, võib-olla tekkis see varem).

Guugeldasin edasi, lugesin Perekoolis teiste kogemusi ja keegi kirjutas, kuidas lapsel olid sõrmeotsad paksud ja villis. Kolmandal oli ka! Kas just villis, aga veidi paistes ja täis pisikesi punnikesi. Vaatasin kohe Esimese ja Teise käsi ning mõlemal oli sel hetkel sama seis. Lugesin palju veel lööbe kohta ja leidsin, et see ei pruugi mõnikord isegi välja lüüa või üle paari tunni püsida – see viis mõtted veel enam selle juurde, et äkki ongi sarlakid, kuigi Kolmanda lööve ei kestnud 3-7 päeva.

Lööve

Haigus iseenesest ei tundunud hull, tüsistused aga küll, nii et helistasin perearsti nõuandeliiniline ja kirjeldasin olukorda, nõustuti, et tegu võib olla sarlakitega ja soovitati EMOsse minna – mitte otseselt laste pärast, nad olid juba paranemas ja oleksid kannatanud antibiootikumidega esmaspäevani, kuid Silver oli (liialdatult) suremas…

Järgmisena helistasin Rakvere EMOsse, sõna “sarlakid” peale pandi mind ootele ja kutsuti keegi teine telefoni otsa. See keegi teine kuulas mu ära, küsis lisaküsimusi ja ütles, et lastel võivad tõesti sarlakid olla, kuid Silveril pigem mitte, samas välistatud pole. Kuna laste seisukord polnud halb, siis soovitas neil minna esmaspäeval perearsti juurde, aga lubas nad ka kaasa võtta, kui Silver peaks EMOsse tulema. Samal õhtul oli juba veidi hilja minna, oleksime pidanud poole ööni seal olema, mistõttu jäi jutt, et läheme järgmisel hommikul, kui Silveril parem ei hakka.

Silveril ei hakanud parem, aga ta arvas, et peab esmaspäevani vastu ega hakka palaviku ja kurguvalu pärast EMOsse sõitma. Kella poole kolme ajal otsustasime siiski minna, sest Silveril langes pärast palavikualandaja võtmist temperatuur taas vaid korraks 38,5 °C peale ja kerkis kohe tagasi kõrgeks, ta ei jaksanud enam, selleks ajaks oli ta ikkagi juba 48 tundi talunud ligi 40-kraadist palavikku. Vahepeal polnud ta midagi söönud ka, ainult joonud, sest midagi tahkemat lihtsalt ei läinud kurgust alla.

Tegin Kolmanda keelest järjekordse pildi, lööbelised võtsime kaasa ja läksime EMOsse, kuid triaažiõest me edasi ei saanud, sest osakonnas oli vaid üks vaba voodikoht ja kõrge risk korjata mingi hullem haigus üles. See kõlas, nagu oleks osakond olnud koroonahaigeid täis. Väidetavalt nii ei olnud, aga nagu triaažiõde ütles, siis kunagi ei tea. Ta vaatas korra ka poiste löövet, mis oli juba kadumas, alles olid vaid teravad täpikesed, aga arvas selle põhjal, et tegu pole sarlakitega. Mina seda ei kuulnud, kuid Silver väidab, et ta lisas veel lõppu, et need ei levi enam…

Kolmanda keelepildi peale ei öelnud ta muidu midagi.

Keel 10. ja 11. haiguspäeval

Kirjutasin eile tervisekeskusesse, et soovin lapsi perearstile näidata, et välistada või kinnitada sarlakid, samuti kirjeldasin Silveri olukorda, sest seegi vastab sarlakitele (vaid löövet pole) ja täiskasvanud põevad seda raskemalt.

Perearst helistas täna hommikul, küsis veel lisaküsimusi ning määras kõigile neljale antibiootikumid, näha kedagi ei soovinud. Kõik justkui vastab sarlakitele, aga 100% kindel see pole, sest ühtegi analüüsi pole tehtud ja ükski arst pole kedagi läbi ka vaadanud. Kui tegu pole sarlakitega, siis võtavad lapsed praegu niisama antibiootikume…

Tuli meelde, et üheks sümptomiks on veel paistes lümfisõlmed kaelal ja täna märkasin pead keerava Teise kaelal suurt muhku, temal on küll lümfisõlmed suurenenud, ja keel hakkab ka vaarikakeele ilmet võtma.

Keel 6. ja 7. haiguspäeval

Silveril on kogu kael paistes, tal on üldse kõik kordades hullem kui lastel, välja arvatud lööve, seda tal endiselt ei ole. Samuti ei ole tal nohu, köha ega lihasvalusid, et grippi kahtlustada. Ma kaldun rohkem ikka sarlakite poole…

Vahet muidugi pole, mis tal on, sest iga asja põdemiseks on praegu väga halb aeg – arsti juurde on tavapärasest (veel) raskem pääseda. Nii et ei tasu karta ainult koroonat, vaid kõike, mis tänu soojale talvele rõõmsalt ringi liigub. Enamus ilmselt kardavadki kõike, muidu ei oleks apteegid üsna tühjaks ostetud… Ma ei saanud Silverile Põhjakeskuse apteegist paratsetamooli tablettegi, olemas oli vaid vees lahutuv variant, aga hea seegi, eks, halvimal juhul oleksid võinud ainult küünlad alles olla.

Kartmisest rääkides, siis käisin täna apteegis ja poes ning märkasin mitmeid vanureid, kes ostsid nii ravimeid kui söögikraami. Silveri ema rääkis ka, et nad peavad paari päeva pärast poodi minema, aga ei pea ega tohigi – selleks oleme meie, noored ja terved (v.a Silver). Ma lubasin käia ise poes ja viia toidukotid ukse taha, vajadusel võtan sealt ukse tagant ka ID-kaardid ja toon apteegist ravimid. Samamoodi saan aidata oma vanaemal kodus püsida. Ärge laske ka enda vanuritest lähedastel ringi käia, ükskõik, kas nad kardavad koroonat või mitte, sest praegu pole tõesti hea aeg mitte ühegi haiguse põdemiseks.

Katsuge ise ka terveks jääda!

Lõpetuseks üks pildiseeria esimesest kodukoolipäevast:

Esimene, Teine ja Kolmas omas elemendis…

Enda kodukooliga on praegu üsna keeruline, aga loodetavasti saab Silver peagi terveks ja saan siis rohkem oma asjadele keskenduda. Kohustusliku kirjanduse sain õnneks enne raamatukogude sulgemist kätte ja ma pean selle homse päevaga läbi lugema, sest ülehomme on lugemiskontroll. Tegelikult oleks see pidanud olema täna, nii et olen isegi aega juurde saanud, aga kiireks läheb ikkagi, sest ma ei arvestanud lugemist viimasele minutile planeerides ei sarlakite ega eriolukorraga.

15 thoughts on “Ei olegi coxsackie, hoopis sarlakid … vist

  1. Ei oska kommenteerida, mis haigus teid kiusab, aga palju jaksu! Infoks, et ravimite ostmiseks kellelegi teisele ei ole ID-kaarti füüsiliselt vaja, piisab isikukoodi teadmisest. Apteegis küsitakse ostja dokumenti, mitte selle, kellele ostetakse.

  2. Leetrid on ka üsna sarlakite sarnane, aga kergem. Sarlakid olid vanasti hästi raske haigus, leetrid kordades kergem, aga mõlema puhul tuli väga ettevaatlik olla ja nakkamisohtu vältida. Olen mõlemad läbi põdenud ja tean.

    1. Eks mõlemat võib põdeda nii kergelt kui raskelt, hea oleks pääseda mõlemast. 🙂

      Kas sarlakeid oli raske põdeda või jäid hoopis rasked tüsistused?

      1. Minul ei jäänud mingeid tüsistusi. Ainult kuna pidin palavikuga palju voodis olema, läks lõpuks kõndimine meelest ära (olin umbes 9aastane) ja pidin uuesti kõndima õppima 🙂

  3. Lihtsalt teadmiseks – apteegist saab teisele inimesele rohud kätte ka siis, kui teada selle inimese isikukoodi, kellele ostad. Peaasi, et enda dokument on kaasas. Siis ei pea ID- kaarte võtmagi ja saate kokkupuuted minimaalsena hoida.

    1. Kohe näha, et ma pole ammu lastele retseptiravimeid ostnud. 😀 Ma tegelikult teadsin seda, või noh, olen varem nii ravimeid ostnud, aga olin selle unustanud. 🙂

  4. Mismõttes sarlakid enam ei levi? Mu lapse sõbranna ja tema vend oli ~5 aastat tagasi sarlakites, pole kuulda olnud, et need selle aja jooksul välja juuritud on Eestist. Ja see kirjeldus tundub ikka väga sarlakite moodi. Loodan, et varsti kõigil paremaks läheb teil seal.

    1. Silver võis valesti kuulda/aru saada, ta oli ikkagi kõrges palavikus. 😀 Aga võimalik, et tõesti ütles nii, sest pidas seda kadunud haiguseks. Mu vanaema ütles ka, et mis ma hullu juttu räägin, sarlakeid enam pole. 😀 Isegi, kui meil pole, siis kellelgi ikka, 2016 registreeriti 280 juhtumit. Meie selle aasta statistikasse ilmselt ei lähe, see eeldaks vast analüüsimist.

  5. Kõlab mullegi sarlakitena. Mul laps ka miskit 5a tagasi põdes. Kõikidest tunnustest oli tal peamine lööve, keele muutusi ei täheldanud. Kui arst löövet nägi, ütles kohe, et sarlakid ja mina ei uskunud. Keegi teine ei põdenud ja kust ta pidi need üles korjama?!? Proovid võeti ja pandi kasvama, mis siiski nädal+ hiljem arsti diagnoosi ka kinnitas.

  6. Sarlakid ei ole tõesti kadunud haigus. Sõbranna laps käib Kesk-Eesti väikses linnas lasteaias ning ühel seal käival lapsel avastati paar ndl tagasi sarlakid, varsti pärast seda said diagnoosi mitmed. Lasteaed läks desinfitseerimisse ja kõik lapsed püsisid paar päeva kodus. Kiiret paranemist!

  7. Jah, ei ole kadunud haigus. Tallinna ühes lasteaias just anti teada aasta alguses, et ühel lapsel on sarlakid.

  8. Sarlakite puhul on lööve ja nahk väga kare nagu liivapaber. Samuti otsi punaseid jooni nahavoltides kubemes, küünarlohkudes, põlveõnnaldes, kaelal voltides. Ja kõige toredam on see, kui nahk kooruma hakkab. Siis olid kindlasti sarlakid.

    1. Lööve on kõigil kadunud, enam ei saa seda lähemalt uurida, aga päris liivapaberiks kellegi nahk ei muutunud. Hajuv lööve oli küll hästi kuiv ja terav, aga nahk ise väga kuivaks ei muutunud. Olen 99,5% kindel, et tegu oli ikkagi sarlakitega. Esimesena haigeks jäänud lapse kätel nahk juba koorub, jalatallad on lihtsalt hästi kuivad – kui võtab soki jalast, siis “lund sajab”, kuid tükkidena nahka (veel) ei kooru.

Leave a Reply to Kristiina Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *