Loodetavasti ei tule mul nüüd silm peast välja, et vana asja meenutan, aga kahjuks ei ole ma unustanud, kuidas kolm aastat tagasi tekkis minu abikaasa sissetulekust sõltumise postitusest ühiskondlik mure, kus erinevates blogides ja nende kommentaariumites arutleti otse või läbi lillede selle üle, kui valesti ma elan ja mõtlen, et olen hariduse ja töökogemuseta kodune ema ning sõltun ebamugavustundeta oma abikaasast. Ma ei ole unustanud ka toetust nendelt, kes mõistsid või vähemalt aktsepteerisid meie valikuid ega leidnud, et minu riskide analüüsimine on nende probleem – te ei kujuta ette, kui väga mul oli seda siis vaja!
Paraku jäid mind kummitama just need etteheitvad ja “murelikud” kommentaarid, mis on mitu aastat vahelduva eduga PMS-i ajal mu peas mänginud. Nüüd, kus ma pole enam kodune – ega isegi madalapalgaline – tahaksin nendele kommentaaridele sarkastiliselt vastata, aga ma tean, et ma ei tunneks end pärast paremini. Õnneks saab end paremini tunda Birgit, kes muretses tookord minu liiga mugava elu pärast, sest see on praegu viimane sõna, millega mu argipäeva kirjeldada. Heh, selle kirjutamise järel tegelikult isegi hakkas veidi kergem…
Igatahes, mul on meeles ka üks kommentaar, kus mulle üritati selgeks teha, et enda teenitud raha pangakontol nägemine on ikka hoopis teine asi ja küll ma oma esimesel palgapäeval kogen, kui hea tunne see on. Mul oli möödunud kuul esimene palgapäev ja ma veidi isegi ootasin mingit erilist tunnet, aga pean tõdema, et mul kaasnes sellega null emotsiooni. Minu jaoks oli see ikka lihtsalt number meie pere eelarves. Hea tunne oli siis, kui sain Maksu- ja Tolliametilt teate, et olen registreeritud töötamise registris ja hea tunne on hommikuti tehasesse sisse astuda, kuid raha, mis kanti minu ja Silveri ühiselt hallatavale pangakontole, mingit “vau, minu teenitud raha” momenti ei tekitanud.
Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ilmselgelt ei ole rahaga sellist suhet nagu paljudel teistel. Minu jaoks on see alati lihtsalt (mitte ajada segamini sõnaga “kergelt”) tulnud ja läinud ning olnud kõigest raha. Enda teenitud raha ka tuli ja läks, sest kui hakkasin enda pangakontolt paari arvet maksma, siis maksin juba kõik ära ja suurt midagi sinna alles ei jäänud. Mis seal ikka, kuu lõpus võtsin Silveri kontolt juurde… Jah, võtsin, mitte ei küsinud, palunud, nurunud ega muud sellist, sest see on meie ühine raha. Mul on kahju, kui selline väljaütlemine taas kedagi häirib, aga katsuge näha selles ka minu panust. Kes seda ei näe, siis muretsema te ei pea, Silver on näinud seda kõik need aastad ning see on see, mis loeb.
Kui teised on siin oma pead vaevanud, et mis küll saab, kui mul meest enam kõrval ei ole, siis meie jaoks on olnud murekoht pigem see, mis saab siis, kui mind enam Silveri kõrval ei ole. Tema jääb minuta keerulisemasse olukorda kui mina temata. Mu elu on küll kindlustatud, aga kodune inimene ei saa end kuuekohalise summa peale kindlustada, nii et minu surma või invaliidistumise korral ei saa Silveri elu olema majanduslikult muretu. Veel raskemasse olukorda jääks ta siis, kui tahaksin lahutust ning poolt meie ühisvarast, et mingi karvasega välismaale pageda, kust ma iial ei hakka talle elatist maksma. Antud variant tundub muidugi absurdne, aga mind on sellise ohu eest palju kordi hoiatatud, seega peaks ka Silver olema valmis võimaluseks, et ühel suvalisel päeval ei armasta ma enam ei teda ega lapsi. Ikka juhtub ju! Paraku ta ei ole selleks valmis, nii et temal on vaja mind rohkem kui minul teda. Seda siis elukorralduslikus mõttes, emotsionaalses mõttes vajame teineteist võrdselt ning kumbki meist ei hakka siin kellegi teisega kuskile põgenema.
Sellega, et ma tööle läksin, ei muutu me elukorralduses midagi, Silver jääb endiselt teedeehitajaks ja kodune elu on ka edaspidi aastas vähemalt poole ainult minu õlgadel. See ongi minu panus, milleta tema ei saaks teha tööd, mis talle meeldib ja sobib ning millega ta teenib nädalas rohkem kui mina kuuga. Kui ta kord jäädavalt kodumaale tagasi tuleb, siis ikka sama ameti peale ehk kaheksast viieni ma teda töötamas ei näe. Ma isegi ei oota seda temalt, sest meie elukorraldus on alati selline olnud ja minu jaoks on see loomulik. Samamoodi ei oota Silver minult rahalist panust (toredaks boonuseks peab seda küll), ent ta ootas, et ma leiaksin endale mingi tegevuse, mis ei laseks mul koduseinte vahel manduda. Ei, ta ei kartnud, et minuga pole varsti millestki rääkida ja ta peab endale uue naise otsima, nagu mulle kolm aastat tagasi ennustati… Ta kartis hoopis mu vaimse tervise pärast. Õigustatult, sest vaatamata sellele, et Silveri jaoks olen ma asendamatu, ei leidnud ma kodus enam piisavalt rakendust, et tunda end vajalikuna, aga just nii ma end tunda soovisin.
Nüüd olen ma nii korralikult rakendatud, et ma ei jõua ära oodata, millal Silver koduseks jääb, sest pärast füüsiliselt rasket tööpäeva ei ole mul jaksu teiseks tööpäevaks kodus. Kõige rohkem on kannatanud laste hinded, kuna ma ei hinga neile enam kuklasse, vaid lasen neil ise oma asjade eest vastutada. Pingeline trimestri lõpp paraku näitas, et nad siiski vajavad kuklassehingamist ja selles on Silver minust parem. Täpsustan siis, et ta pole mitte minust karmim, vaid kannatlikum ja järjepidevam.
Kaua me enam ootama ei pea, praeguste plaanide põhjal tuleb ta järgmise nädala lõpus koju ja enne maikuud ta tõenäoliselt kuskile ei lähe. Muide, isegi selle pika talvepuhkuse ajal saab olema tema sissetulek suurem, nii et kui me mõõdaks teineteise panust rahas, siis Silver võiks terve talve teleri ees õllet juua, aga ma tean, et selle asemel ootab mind töölt tulles korras kodu, jalutatud koer ja soe söök. Korra olen seda ühel reedel juba tunda saanud ja see oli väga mõnus lõpp töönädalale. Veidi harjumatu saab see küll olema, et enam ei ole me koos kodused, vaid mina tulen töölt õliste ja rakkus kätega ning mees ootab mind kodus pliidi ääres, käed puhtad ja pehmed. Huvitav, kas sellises olukorras häirib Birgitit ka Silveri mugav elu või tema saab mehena hoopis kiita, et ta kodu korras hoiab ja lastega tegeleb…
Meie elu hakkabki nüüd sedasi välja nägema, et mina töötan aasta läbi ja poole sellest ajast vean ka kodust vankrit üksi ning Silver töötab aastas veidi üle kuue kuu ja ülejäänud aja on kodune. Talvel saab mu argielu küll oluliselt kergem olema, aga kui teda ei ole… Siis olen töötav üksikema, kellel on Austraalia karjakoer, hehee. Viimane on oluline info, sest see koer on laps ja töö ühes ehk täpselt selline väljakutse, mille eest tõututvustuses hoiatatakse. Väljakutse kõrval on ta palju muud ka, nii et ma praegu ei kurda siin, vaid lihtsalt tõden fakti, et pärast tööd on ta minu lisatöö, trenn, hobi, teraapia ja nii edasi.
Karjakoer Dingost kirjutan ma ehk järgmisel kuul pikemalt (siis saab juba aasta päevast, mil ta meile tuli), praeguse postituse mõte on rohkem siiski see, et minu pärast on asjatult muretsetud. Või peaksin ütlema, et minu elu enda standarditega võrdlemine on olnud mõttetu ja on mõttetu ka edaspidi… Ma üldse ei kahtlegi, et ka mu töö on selline, mille peale mõni tahaks öelda, et hariduseta ma paremat ei leiakski. Kui mõtled nii, siis küsi esmalt endalt, kelle jaoks paremat. Kes tahab aga taas korrata, kuidas tema ei suudaks iial elada nii nagu mina, siis ärge nähke vaeva – keegi ju ei käsigi teil samamoodi elada. Elage nii, et surres ei ole teil midagi kahetseda. Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaksin praegu surema, siis mul oleks kahju vaid sellest, et ma oma elu kauem elada ei saa. Ma ei kahetseks midagi ega tunneks, et midagi on tegemata jäänud. Järelikult elan ma õigesti.
Go, Liivi, go!
Täpselt!
Tubli tüdruk! 🙂
Sinu mõtetega 120% nõus. Ka mina olen selliseid etteheiteid saanud, kuigi meil peres kaks puudega last, üks väikelaps ja üks laps kolmest on mitmendat aastat täielikult koduõppel. Ikka peaks elama justkui seda “normaalset” elu ja panema lapsed ca 2a lasteaeda ning ise tööle minema täiskohaga. Meil oleks see võimalik vaid siis kui kahest lapsest loobuksime nagu vanasti tehti. Ilmselgelt me sellist asja ei tee, nad on meie lapsed! Mees üksi teenib piisavalt, et katta mitme inimese palgafond, meil pole millestki puudus, elame hästi. Sama nagu teil. Inimeste nälg selle “normaalsuse” üle on nii suur, kõik peavad sama rada käima… Mul on ka laste kõrvalt vaheldust vaja, aga ma teen hoopis tasuta tööd (st olen vabatahtlik) erinevates organisatsioonides. Vastutus on sama suur, aga need on MTÜ-d, kes ei palkagi töötajaid, vaid kus kogu töö käib vabatahtlikkuse alusel ja kus ainult nii saab abiks olla. Olen olnud ka palgaline töötaja, paar aastat ka oma OÜ omanik ja kumbki ei tekitanud mingeid emotsioone. Raha tuleb-raha läheb. Mida rohkem raha mulle enda tööga sisse tuli, seda rohkem läks annetustena välja. Mees mul nii lahke annetaja pole. Samamoodi mehega ühised kontod, ise võtan kui vaja. Elukindlustusega on ka sama teema, mis teil. Meil on teisiti see, et hetkel ajan just Kreekas lõpuni pabereid, et siin mitu korterit, maja ja maatükk enda nimele saada. Kui meil mehega midagi juhtuma peaks, siis need on ikka minu nimel, talle pole need kunagi kuulunud.
Oeh, kus teile on antud ikka kanda! Imetlen teie tublidust, kokkuhoidvust ning laste esikohale seadmist ega saa aru, mida siin on heita ette… Samamoodi mõistan hästi, miks vabatahtlikuks käid – kui pole midagi, mida sa teed endale, siis hakkavad koduseinad lõpuks rusuma.
PS. Ma arvan, et korterid, maja ja maatükk Kreekas on juba ise korralik elukindlustus, nii et selle asjaga on teil kõik (kohe) korras. Mul ei lähe ehk ka enam kaua, kuni Nõmmiku enda nimele saan, aga kahjuks ei anna seda kinnisvaraga Kreekas võrrelda (kui just sul ei hakka ka seal maja kohe kokku kukkuma 😀).
Me ise oleme sellise eluga harjunud nagu meil on ja ei kujutaks ettegi kui meil teistsugused lapsed oleks. On küll keerulisem kasvatada, aga kõige rohkem paneb jalga taha igasugune bürokraatia, spetsialistide puudus, ühiskonna suhtumine, lasteaia- ja koolikohtade puudus erivajadustega lastele. Kui riik panustaks rohkem puuetega laste heaolusse, oleks pooled mured lahendatud. 🙂
Tublidus ja kokkuhoidvus on midagi, mida just teie puhul alati hinnanud olen!
Maja Kreekas ongi kusjuures selline, mis vajab kõvasti renoveerimist ja kuna Kreekas maksud kõrged, siis hetkel maksud selle maja pealt sama suured kui maja väärt on 😀 Aga see tuleb pärandi osana ja ma ei saa üksikuna ainult sellest loobuda. Korterid on OK ja täpselt rannapromenaadi ääres, linna magusaimas asukohas.
see on õige, raha tuleb ja raha läheb. ja kui läheb ka raha eest ostetav, siis alati on mingid muud variandid ja lahendused.
alati läheb nii nagu peab, või natuke paremini. isegi kui me parasjagu aru ei saa, miks ei lähe meie soovide järgi.
ja kui üks hetk hakkab kõik laabuma, siis nii ongi… tuleb kaasa liuelda ja seda kulgemist nautida.
jõudu ja edu!
Aamen!
Tubli oled, minu meelest olid tubli ka siis, kui kodune olid 😉 Ma olen ka juba aastaid kodune, lapsi küll vaid kaks, aga neist üks puudega ja seetõttu temaga kodus. Mul on ka tuttavaid, kes nii muuseas mainivad, et mis sul viga, sa ju ei pea tööl käima…no nagu oleks valida… Eks iga pere teeb omad valikud, kuid need torked “mis sul viga” lähevad ikka hinge vahel. Aga sulle soovin jõudu ja su blogi meeldib mulle väga, tundud äge naine😀
Sinu olukorras lähevad muidugi “mis sul viga” kommentaarid hinge, mitte et see üheski olukorras oleks kellegi teise kommenteerida.
Aitäh heade sõnade eest ja saadan sulle jõudu vastu! 🙂
Kahju, et need õelad kommentaarid Su depressiivsetele mõtetele hagu alla on andnud. Ma olen küll blogist järeldanud, et oled imeline ema (neljale!) lapsele, hea kirjutamisvaistuga blogija, julge ja kaunis naine jne. Ja nüüd motiveeritud oma eriala spetsialist.
Kuidas inimestel igasugune empaatiavõime nii alaarenenud on võrreldes enesekesksuse ja üleolevusega? Milline inimene tunneb naudingut või kasvõi lihtsat vajadust teist alavääristada?
Usun, et võti peitubki neile kaasa tundes.
Sa oled väga äge naine, Liivi!
Ära nüüd ajas ette rutta, spetsialist ma kindlasti veel ei ole, aga mine tea, äkki ühel päeval isegi olen. 🙂 Imeline ema ma ka enda silmis ei ole, aga küsisin just lastest, mida nemad arvavad – jah, nende jaoks olen ma imeline, sest ma olen ostnud neile Robloxi raha ega ole neid kodust välja visanud. Tänapäeval on ikka väga lihtne imeline ema olla. 😂
Oh nii äge elu just ju!
Mul küll ainult kolm last, noorim aastane, aga õnneks saan 2x nädalas tööl käia puhkamas.
Just puhkamas, mulle nii meeldib oma töö, mis on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt raske, aga päevast-päeva kodus on ikka palju raskem.
Mul oli/on väga hea meel, et leidsid töö, mis sulle meeldib ( kui ainult käed vastu peavad) ja ei allunud “normaalsuse” survele, milline õige töö peab olema.
Ja pool aastat kodus olevast Silverist, kes viitsib/tahab lastega ja koduga ( koeraga 😁) tegeleda on kindlasti palju rohkem tuge kui nii mõnegist 9-17 töötavast mehest.
Olen su blogi lugenud majas elamisest saati ja nii mõnus on jälgida, kuidas teie elu muutub ja kõik kuidagi paika loksub.
Go Liivi!
See teistmoodi toimetamine on teie suur pluss ja tore, et sa seda jagad. Ma ise toimetan ka normist teistmoodi, aga enda arvates seda viimasel ajal väga enam ei jaga.
Laste hinnete osas oskan öelda oma kogemusest lähtuvalt, et mäletan aega, kui ma tegin otsuse lasta neil ise otsustada oma kooliasjade üle. Ütlesingi, et mina ei jaksa enam, ise vastutatate, olete piisavalt suured. Kui on abi vaja, siis küsige, aitan alati. Ja see oli vabanemine nii mulle kui lastele.
Tänagi on nii, et kui on kehva hinne, siis pigem küsin, et kas saan abiks olla. Noorimat vahel aitan, aga muidu pusib ka ise. Ja lõppude lõpuks – keda huvitab tulevikus, mis su eesti keele hinne oli 6. klassi esimesel trimestril.
Salaja hoian ikka silma peal, aga ei torma kohe juhendama ja utsitama jne. Meenutasin ka enda kooliaega. Minu vanemaid huvitasid ka ainult tunnistused ja isa oli füürer ainult algklassides – kirjutasin oksendamiseni vihikuid ümber, sest maha tõmmata tema meelest midagi ei tohtinud ja tindiplekki ka ei tohtinud olla. Täiesti kasutu ja kurnav tegevus. Minu käekiri pole sellest millimeetritki parem.
Eks lähtuma peab muidugi lapsest, aga lapsed on tegelikult tublid ja tasub neid lihtsalt usaldada.
Kuule see, ma muidu ei kommenteeri, aga see läks mu närvi pihta. Elu sees ära lase kõrvaltvaatajal enda elu dirigeerida!
Nii hea lugeda, et naised avastavad et neil on rohkem võimu kui ühiskond arvab. Patriarhaalne ühiskond dikteerib, et naine on lahutades kaotaja, keegi ei taha lastega naist jne jne. Tegelikkus on hoopis midagi muud, hoopis mehed kaotavad lahutades. Jäävad ilma teenindajast. Lastega on naine tööl 24/7, samal ajal kui mehel on töö kindlatel kellaaegadel. Keegi ei täna naist selle eest et ta lapsi kasvatas, ükski mees lahutades ei täna naist. Ja mis värk on sellega et osad mehed ei taha lahutada ja hoiavad kümne küünega naisest kinni, on nö emotsionaalselt nii lapsikud? Mehed kasvagu suureks. Naised pole meeste hingehoidjad.
Minu mees kindlasti teenindajast ilma ei jää, kui lahutama peaksime. Pigem vastupidi. Ma ei ole varsti kaks kuud koristanud. 😀 Õnneks hoiab ta minust kümne küünega kinni, nii et lahutamine ei ole teemaks. 🙂