Eile kuulasin tagantjärele Briti ja Miiu live chatti ning sorteerisin samal ajal mõned tuhanded pildid ära. Ei, ma täna ei tee pikka postitust chatist, kuigi see oli tore ja ma sain sealt mitu mõtet, millest kirjutada. Ma tahtsin hoopis veidi (okei, päris palju) pilte lisada, millega eile ühele poole sain. Juba ammu plaanisin kirjutada Esimese sünnipäevast (millest on möödas kena 3 nädalat), eile jõudsin lõpuks piltideni ja täna sain viimase tõuke Liina Frozeni teemalise sünnipäeva postitusest.

Korraks teemast välja minnes mainin, et avastasin Liina blogi alles hiljuti ja suur oli mu rõõm, kui avastasin, et tegu on täitsa tuttava näoga. Me suhtlesime nii umbes 10-12 aastat tagasi ja mäletame teineteist üsna ähmaselt, aga lahe, et tänu blogimisele meie teed taas ristusid. Kui ma õigesti mäletan, siis esimest korda kohtusime rongis teel Tartusse ja üllatusena viisid teed meid samasse majja – tema läks koju ja mina läksin tädile külla.

Aga tagasi teemasse. Mul olid Esimese sünnipäevaga veidi suuremad plaanid, aga asi kukkus üsna haledalt välja, sest esiteks olid mitmel perel juba teised plaanid ja teiseks ei ole mul aimugi, kes on Esimese rühmakaaslaste vanemad, mul ei ole nende numbreid ega e-maile, mind ei ole rühma FB gruppi vastu võetud ning lasteaias oli juulikuus kollektiivpuhkus, seega jäid Esimese lasteaiasõbrad kutsumata. Üsna kiiresti sai selgeks, et sünnipäevale tuleb vaid 3 last (kellest 2 veel ei teagi, mis need sünnipäevad on), õnneks oli lapsi kokku ikkagi 7 ja see on ju üsna arvestatav seltskond, mis siis, et enamus olid meie enda lapsed. 😀 Vanavanemad ja minu õde oma lastega käisid ka läbi, seega päeva peale oli külalisi tegelikult rohkem, aga Esimese eakaaslasi oli kogu seltskonna peale siiski vaid üks.

Kuna külalisi tulemas ei olnud, siis ma ei hakanud nahast ka välja pugema, et sadade kilomeetrite kauguselt suurt pidu organiseerida. Mõtlesime, et oleme lihtsalt õues, kus lapsed ise endale piisavalt tegevust leiavad, aga siis hakkas ilmateade lubama selleks päevaks tormi ja ma ei mõelnudki enam midagi. Tegelikult oli tol pühapäeval vaid taevas hall ja õhk lämmi, aga meie istusime “kohe-tuleb-vihm-ja-tuul” hirmuga toas, sest nii kõik uudisteportaalid samal ajal hoiatasid.

Igatahes seekord läks ettevalmistustega nii, et sünnipäevakingitused said laupäeva õhtul pakitud ja pühapäeva hommikul läksin poodi, et midagi lauale vaadata. Isegi torti ei tellinud ja ise ka teha ei viitsinud. Hommikul läksime last äratama Pealinna koogiga, mis on temasuguse pirtsaka koogisööja lemmik, seega ei olnud ta kurb omanimelise põneva tordi puudumise pärast.  Kuigi me panime endale äratuse tunnikese varasemaks võrreldes laste bioloogilise äratuskellaga, tuli Esimene veidi enne meie äratuskella toast välja. Valetasin talle, et kell on niiiiiii vähe, käigu vetsus ära ja magagu edasi. Kui tema voodisse tagasi läks, siis meie ruttasime koogi järele, et saaksime sünnipäevalapse korralikult lauluga “äratada”. Poisid muidugi oskasid seda oodata – kui ukse taga küünlaid põlema panime, siis nemad vadistasid: “Ma kuulen samme, nad tulevad kohe laulma, kohe saab kooki, ei tea, kas kingituse saab ka kohe.” 😀

Peagi läksingi juba poodi, et midagi lauale osta ja siis tulid juba esimesed külalised ning kohe oligi käes õhtu täis koristamist ja nõudepesu. Õnneks pesi masin, aga seda 2 korda järjest. Umbes nii lihtne see sünnipäev oligi. Ainsaks kaunistuseks olid lipukesed lae all ja mingeid mänge me lastega läbi ei viinud, neil oli niisamagi palju teha. 🙂 Me küll jäime päevaga rahule ja kõigil oli tore ning ma tegelikult olengi seda meelt, et lapse sünnipäev ei pea olema minipulm, mida pikalt ette organiseeritakse, aga lingitud Frozeni teema tekitas küll mõtteid, et järgmisel korral võiks ka selliste pisikeste detailidega meeleolu luua. Kavatsen šnitti võtta disainitud topside, vahukommipulkade ja Bingo pealt, seda isegi siis, kui külalisi tuleb väga vähe. Härra sünnipäeval teen ära! 😀

Ps. Ma alustasin selle postitusega lõuna ajal ja lõpetan alles nüüd, lapsed ikka nii vastutulelikult lasevad mul toredasti kirjutada. Tahtsin mitu (pildi)postitust järjest teha, aga ei ole hullu, et ma nii kaugele ei jõudnud – kirjutan siis talvel suvistest teemadest ja lisan hulgaliselt rannapilte.