Ootasin filmi “Päevad, mis ajasid segadusse” hetkest, mil esimest korda treilerit nägin ehk ligi kaks kuud. Härra oli nüüd veidi üle nädala kodus ning me tegime sõpradega plaane nii ja naa, et selle aja sees jõuaksime neljakesi kinos ära käia, aga need plaanid läksid lörri. Samuti tundus laupäeval, et kinno me siiski ei jõua, sest kokkulepe, et Härra aitab päeval kaks tundi minu ema, venis pigem viietunniseks abistamiseks ja ema, kes lubas õhtul vastutasuks lapsi hoida, jõudis tuppa alles siis, kui soovitud kinoseanss juba peal oli. Aga kuna see oli viimane võimalus kinos käia, siis otsustasime minna kõige hilisemale seansile, vaatamata sellele, et tegelikult olime mõlemad juba väsinud. Tujud olid siiski positiivsed, sest saime üle pika aja taas kahekesi välja.

Kahjuks loetud minutid pärast keskkööd kinost väljudes meeleolud enam nii positiivsed ei olnud, olime hoopis pettunud, et ööune arvelt nii igavat filmi vaatamas käisime. Rahast hakkas ka kahju, mida sinnani veel juhtunud ei olnud, sest ükski (anima)film pole varem sellist nördimust valmistanud.

Ma isegi ei oska tolle filmi kohta midagi arvata, nii et ajas segadusse küll. Ühest küljest oli nostalgiline näha üheksakümnendate soenguid, riideid, mööblit, kodutehnikat, nõusid ja muud sellist, aga seda kõike näen näiteks vanaema juures ka. Muu kõrval oleksin tahtnud näha filmil ka sisu. Muidugi sel võis olla sügav sisu, aga võis ka mitte olla või seda võisid näha ainult need, kelle vanus ei olnud üheksakümnendatel ühekohaline.

Filmis nähtud peod, pooletoobised, sõnavara, suhtumine, vargused, kihutamised, üle katuse käimised ja muud sellised asjad ei erinenud väga palju meie “noorusest”. Olgu, mina sellist noorust väga palju kogenud pole, sest pidin alati kella üheteistkümneks kodus olema, aga Härral oli äratundmisrõõmu rohkem, või siis pigem piinlikkust, sest autoga üle katuse käimine, murtud ninaluuga koju magama minemine ja purjus peaga ringi kihutamine ei ole need asjad, mida ta mõnusa nostalgiaga meenutaks.

Tegelikult üks asi oli veider küll, sõbrannade omavaheline suudlus. Mingi aeg oli see vist küll popp, et tüdrukud peomeeleolus teineteist musitama kippusid, aga seda pigem keset tantsupõrandat ülevoolavas tujus, mitte sauna eesruumis rahulikult istudes ja jahtudes.

Filmis oli ainult üks stseen, mis mind liigutas – see, kus Allar kiigutas loojuva päikese käes tüdrukuid, et need ei peaks täiskasvanute tülitsemist pealt kuulama. See oli temast lihtsalt väga küps ja armas.

Kokkuvõttes jättis linateos siiski külmaks ja ma samastusin rohkem “Klassikokkutuleku” hemorroidide käes vaevleva keskealise pereisaga kui ükskõik kellega kõnealuses filmis. Me ei olnud ainsad, kes nii arvasid, sest saalist väljudes oli kuulda igas suunas jutusuminat, kust käis läbi nii pettumus kui ka võrdlemine “Klassikokkutulekuga”. Film ise oli hästi tehtud, näitlejad olid head, kaameratöö oli hea, asja rikkus ära lihtsalt see, et filmis ei olnud mingit erilist lugu, oli lihtsalt katkend siit ja katkend sealt ning peategelase eneseotsingud ei viinud ka teda suurt kuskile. Kuna film oli pühendatud stsenaristi isale, siis võib-olla on lugu rohkem selline siseringi asi, mis võõraid ei peagi kuidagi kõnetama.

Kuna režissöör/stsenarist on minuvanune, siis võtan ikkagi tema ees mütsi maha ja ütlen, et ega ma ise kindlasti paremini poleks suutnud teha. Triinule soovin tuult tiibadesse ja teile ma ei ütle, et ärge minge seda kinno vaatama. Uudishimust võite ikka minna, aga kui te saate laste kõrvalt välja vaid korra kuus ja sedagi ööune arvelt, siis soovitan valida midagi, mis suurema tõenäosusega meelt lahutab, näiteks “Boss”, mille treiler annab lootust, et selle filmi ajal argimured meelde ei tule. Kuna te nagunii ei viitsi linke avada, siis selle treileri lisan otse siia, et saaksite ise veenduda, kui lootusrikka komöödiaga tegu on:

Kui korraks tagasi segaste päevade juurde minna, siis üks asi andis mulle veel korraliku nostalgialaksu – seintele kleebitud sildid ja riiulil reas olevad erinevad purgid. Ma pole enam ammu näinud vetsusid, mille seinad oleksid täis kleebitud erinevate limonaadide ja õllede silte või elamisi, kus oleksid igasugused purgid või pudelid lae all rivis. Varem selliseid asju ikka kohtas, küllap oli tol ajal limonaadi joomine nii suur asi, et keegi ei raatsinud hea asja silti ära visata ja eelistas selle maitset poti peal istudes meenutada. Samuti oli suur asi juua välismaist õlut ja too purk tuli kindlasti teistele näitamiseks riiulile pista. Nagu kogus minu ema sel ajal erinevaid šokolaadipabereid, aga kes tänapäeval jaksaks neid koguda, kui iga päev tuleb välja uusi šokolaade või uuendatud disaine.

Muud mul öelda ei olegi. Film on nähtud, väljas käidud ja Härra Soome tagasi saadetud ning mina kopitan kodus edasi.