Enne lapsi käisime Härraga tihti metsas jalutamas. See on tegelikult vähe öeldud… Me käisime pigem kondamas, ronimas, ragistamas, eksimas ja kõike muud tegemas, mida ei saa teha sissekäidud matkarajal, aga mida saab teha võssa kasvanud metsas.
Siis tulid lapsed ja nendega enam ei läinud metsa kondama. Mõned korrad proovisime, aga olenevalt aastaajast nad uppusid kas lumme või taimestikku ehk omal jalal kõndimine ei viinud neid kuskile. Veel eelmisel suvel oli Neljas liiga koba, et metsas püsti seista, aga täna avastasin, et meil on täitsa matkakõlblikud lapsed. Seda füüsiliselt. Vaimse poolega on teised lood, sest vähemalt üks ei jaga meie armastust metsa vastu. Ja meil on raske tunda rõõmu jalutuskäigust metsas, kui see üks pea terve aja kobiseb, kuidas mets on nõme, kuidas jalutamine on igav, kuidas ta poleks pidanud meiega kaasa tulema (nagu tal üldse oleks olnud valikuvõimalus), kuidas me raiskame tema aega, kuidas tema enam kunagi ei taha metsa tulla, kuidas me oleme autost kõndinud nii kaugele, et me ei jõua enam selle juurde tagasi ja kuidas tema veeretab end kõrgelt nõlvalt alla järve, et ta enam meiega jalutama ei peaks.
Kahjuks peab ta meiega veel ja veel jalutama tulema, sest ma nägin nüüd, et väiksemad saavad kenasti metsas hakkama ja see tähendab, et meil on sinna edaspidi palju rohkem asja. Küll ma mõtlen midagi välja, et metsaskäigud oleksid laste jaoks põnevad, vähemalt tolle ühe jaokski. Siinkohal võtan vastu ka kõik head soovitused.
Täna olime metsas peaaegu kaks tundi ja selle aja jooksul jõudsime läbida kaks kilomeetrit, nii et liikumistempo annab veel soovida. Ja mina tahtsin alguses seitsme kilomeetri pikkusele rajale minna… Selle kahe lõpus oli üks preili juba nii väsinud, et istus torisedes maja ja keeldus edasi kõndimast. See preili ei olnud mina.
Loomulikult oli meil kaasas ka moonakott, mis läks juba mõnesaja meetri pärast käiku. Pärast esimest söögipausi kulus umbes viis minutit, kui lapsed hakkasid küsima, millal uuesti maha istume ja sööme. Eks värskes õhus lähebki kõht kiiresti tühjaks…
Kellelgi on nii tore varjualusega tareke.
Vot see preili siin protesteeris omal jalal kõndimise vastu. Kui aga issi ütles, et sipelgad tulevad, olid lapsel väga kiired jalad all.
Üks asi oli poiste jaoks tore, terve mets oli täis püsse, granaadiheitjaid, granaate ja igasuguseid muid relvi, nii et sõjamängud said vahepeal korraliku hoo sisse.
Tõestusmaterjal, et ma ikka olin ka metsas.
Vaatan seda pilti ja mõtlen, et see on minu jaoks siiamaani nii ebareaalne. See, et mu maailmal on neli naba.
Nii head pildid, eriti see, kus neljakesti lapsed süüa nosivad. Me oma kahe lapsega käime suht tihti metsas ja tõepoolest, nende lemmikasi selliste käikude puhul on see piknikuosa 🙂
Aitäh toreda postituse eest. Endalegi tuli “kole” metsaisu peale.
Kas preilit võiks huvitada väikese korvikese täitmine millegi põnevaga, mis metsa alt leida on?
Kindlasti huvitaks, aga tema pole see, kelle jaoks tuleb asi põnevamaks teha. Mis muidugi ei tähenda, et ta ei tohi metsa alt midagi korjata, lihtsalt mainisin. 😀 Ta on rohkem see, kes väsib ruttu ära. 🙂
Me ei ole a veel pikemate matkadeni jõudnud, sest pisemal on rohi rinnuni ja nii kui teelt kõrvale astume, hakkab üks hala ja süllenõudmine pihta 🙂 Aga kuidas matka põnevamaks teha – pole küll ise veel proovida jõudnud, kuid ehk aitab mingi maastikumäng? Googelda “scavenger hunt” ja saad aru, mida silmas pean. Idee siis selles, et lastel on nimekiri asjadest, mida nad peavad loodusest leidma (leia 1 käbi, 1 vahtraleht, 1 punane leht, 1 sinilill jne jne).
ma tunnen selle sinu lapsega päris suurt hingesugulust, sest ma ka pigem veeretaks end künka otsast järve, kui et metsaks ringi kolistaks… 🙂
ma ei taha su tuju rikkuda ega midagi, aga võib ju kergesti olla, et üks su lastest lihtsalt ei olegi metsainimene, nagu ei ole seda mina. ma näiteks olen elus täpselt ühe korra käinud seenel, kui ma olin veel nii väike, et ma ei saanud sinna midagi parata, ja see oli jumala õudne mu meelest. (kuna ma seeni ei söö niikuinii, siis on mul neist jumala ükskõik, las kasvavad).
aga võibolla tal läheb see üle ka, erinevalt minust 🙂
Liiga vähe oled metsas käinud. 😀 Ma ka seeni ei söö, aga seeni uurida ja korjata meeldib küll. Hiljem peab lihtsalt seenetundja mittesöödavad välja korjama. 😀
Meie toriseja puhul polegi asi väga metsas endas, ta toriseb absoluutselt iga asja peale, eile käisime näiteks nõmedas kinos ja nõmedas mängutoas ja tellisime BabyBackist rõveda söögi ja nii edasi. 🙁
jah, ma olen tõesti metsas käinud väga üksikud loetud korrad oma elus 😀
a seeni ma ei taha isegi puudutada, need on nii rõvedad lihtsalt. vabandan kõigi seenesõprade ees.
Laste geocashing voiks teile koigile tore olla
Seda olen ise ka mõelnud ja minu jaoks olekski kindlasti tore. Ma isegi ei tea, miks see ainult mõtteks on jäänud. :/
Armas pilt, kus istute lastega reas.
Minu suurem laps oli 3-4-aastaselt suur koguja. Seega tegime nii, et kaunistas klaaspurgi ära ja iga kord sai tuua tuppa ühe asja (mis ei lagune kohe ära, puulehe panime nt kile vahele jne). Kivi, käbi, oks, mida iganes. Ja siis polnud vaja alati vaielda enne tuppa tulekut.
Me ise linnainimesed eriti metsas ei käi, aga niisama jalutades on ka palju asju, mida märgata.
Meil on ka kogujad, taskud on kive ja käbisid alati täis. 😀
Kui kuskilt leiad, siis Margit Tõhki “Metstötsi rajad” on väga hea ja vahva loodusmängude raamat.
Just, kui kuskilt leian. 😀 Vaatan, et see pole üldse kerge, aga hoian silmad lahti. 🙂
Olen ka last väiksest peale metsa ja matkarajale, mereäärde ja rattamatkale kaasa vedanud. Vahel on ka minemata jäänud, kui ma teda piisavalt motiveerida ei suutnud ning algkooliealist süles tassitud, kui ta enam tõesti ei jõudnud. Lastele meeldiks vast mingid vaatetornid ja muidugi seesama moonakott. Üks tuttav sõnastas hästi. Vaevalt, et laps tulevikus ütleb:” Aitäh ema, et sa lasid mul päevad läbi telekat vaadata.”
Nüüdseks pubekaeast väljas neiu veab sõpru ja meid endid matkarajale.
Su tuttav ütles väga õigesti! 🙂