Ma tundsin tegelikult juba eelmisel suvel, et hakkab looma ehk lastega oli veidi kergem käia, teha ja näha. Eelmine suvi oli kaheksas suvi lapsevanematena, aga alles esimene, kus meil olnud ühtegi beebit, kus meil ei olnud ühtegi alla kaheaastast, kus meil ei olnud ühtegi beebit ja alla kaheaastast samal ajal. Olgu, preili tegelikult oli pool suve kohe-kohe kaheaastane.

Nüüd on Neljas peaaegu kolmeaastane ja meil ei ole tema kõrval ühtegi kaheaastast ega ühtegi beebit, nii et võrreldes eelmise suvega on veel kergem käia, teha ja näha. Pärast pikka “vangistust” (jah, veidi liialdatud, aga tõsi see on, et kolme-nelja väikese lapsega ei saa käia tegemas ja nägemas kõike, mida tahaks) oli eilne üheksakilomeetrine matk nagu hingeõnnistus. Jess, meil on lõpuks nii suured lapsed, kellega saab käia päriselt matkamas! Ausalt, ma nägin meid juba telkidega Eesti pikimal matkateel – mis see 820 kilomeetrit siis ära ei ole, eilse tempo juures saab 91 päevaga hakkama.

Meil tegelikult ei olnud plaanis nii pikale matkale minna, plaanis oli hoopis vaadata üle viis vaatetorni ja see oleks olnud viiekilomeetrine matk, aga tagasiteel olles nägime kaardi peal saarekest, kuhu saab madala veetaseme korral kuiva jalaga ning keerasime otsa ringi, et seda asja lähemalt uurima minna. Eile ei olnud siiski see päev, kus oleks üldse kuidagi omal jalal saarele saanud, aga vähemalt said lapsed veega mängida, mistõttu läks nende päev korda.Õnnest oli puudu ainult kaks seent! Seeni me siiski ei korjanud (korjasime hoopis mustikaid otse suhu), sest me Härraga mõlemad oleme täiesti seenekauged inimesed ning ma ei tea, kas praegu üldse söögiseeni leiab, korjatakse teisi ju rohkem sügisel. Igatahes lubasime nüüd seeneraamatu osta ja seenel käima hakata, sest Härra, kes selle suveni seeni jälestas, tellis endale kohvikus šampinjonidega omleti ja hakkas pärast seda rääkima, et tal on isu seenekastme järele. Tegin siis seenekastet ja ta sõigi seda, kuigi võrreldes minu ema tehtud kastmega ei kõlvanud minu oma kuskile. Härral muidugi võrdlusmoment puudus, nii et talle sobis minu tehtud ka, peaasi, et oli seenekaste.Lisasin selle siia ainult sellepärast, et ma näitasin seda Härrale kui normaalset enekat ja tema ütles, et ma olen siin õudne, nagu silmadega muna… ??? Vähemalt ma oskan selfiet teha! Härral tegelikult tuleb ka juba välja.Aegvõttega perepiltide tegemine on ikka ooper omaette – teed need mõned katsed ära ja siis hiljem vaatad, et ilusal pildil on fookus metsas ja teraval pildil on poisid metslased… Ja siis Härra imestab, miks ma tahan teha igast momendist mitukümmend pilti. Nii on suurem lootus, et vähemalt üks on igati õnnestunud!Neid vaateplatvorme oli viis ning nendest neljas tegime söögipausi, kuigi mõne vahemaa oli vaid paarsada meetrit. Selline oli lihtsalt laste soov ja loomulikult on nende soov meile seaduseks, et keegi ei nutaks, vinguks ega trambiks jalgu.Miks on Neljandast palju pilte ja poistest mitte? Sest me Neljandaga oleme alati viimased, ta on aeglane ja teda on hea pildistada. Poistest on palju raskem ilusaid pilte saada, sest neid kas pole või nad hakkavad kaamerat nähes esinema.Kuidas üks ees… Taamal paistab saareke, millele saab parimal juhul täitsa kuiva jalaga. Kolmas ja Neljas on nagu kaksikud, kasvuvahe on neil olematu, nendes on nii palju sarnast ning nad on nagu sukk ja saabas. Kuigi suuremad poisid ei ole sedasi kokku hoidnud ja kakelda oskavad nad omavahel kõik, siis eile vaatasin ikkagi, et tegelikult on lastel üksteisega väga vedanud. Kui me Härraga kivide peal kiiremini kakerdasime, siis nemad ajasid neljakesi oma asju, uurisid kive ja viskasid neid vette, matsid surnud kala, jooksid vees, sõtkusid vesiliivas ja nii edasi. Seda juhtub aina rohkem, et uutes ja huvitavates kohtades hoiavad lapsed rohkem omaette. Uute ja huvitavate koduste mängude ajal võivad nad ka pikaks ajaks neljakesi teise tuppa kaduda. Viimasel ajal mängivad nad näiteks vaheldumisi sõda ja kodu, tuleb üks ja ütleb teistele “läheme mängima, mina olen ema” ning ongi kõik järsku kadunud. See pilt on tehtud tagasiteel, kus pärast sipelgatest möödumist panime jalanõud taas jalga ning kõndisime ühe vahepeatusega autoni. Tagasiteel ei teinud ma enam üldse pilte, sest mul oli Neljas kukil või Kolmas seljas ning vahepeal siis Härraga vahetasime neid, vahepeal kõndisid veidi omal jalal ka, aga kokku olid ikkagi umbes kolm kilomeetrit seljas. Neljas oli matkast nii läbi, et pidi kukil magama jääma ning autosse jõudes uinuski kohe, kui rattad veerema hakkasid.

Mõned meetrid enne autot nägime nastikut, kes oli teine kohatud uss selle päeva jooksul, esimene oli lihtalt veel kiirem ega jäänud pildile. Lisaks nägime veel oma kümmet sisalikku ja koledat pajumailase röövikut, kelle kohta ma valetasin lastele, et temast tuleb kunagi ilus liblikas. Tegelikult tuleb küll kole, aga mõnes röövikust tuleb ilus ja sel hetkel luges see mõte.