Kas on veel kedagi, kes ei tea, mis on psoriaas? Sellest on viimastel aastatel ajakirjanduses nii palju räägitud, et enam ei tohiks küll ükski psoriaatik sattuda olukorda, kus teda koheldakse kui pidalitõbist, sest kõik ju teavad, et psoriaas ei nakka, eks!?
Mul selliseid kogemusi ei ole, kus keegi oleks mu haigusele mingit negatiivset tähelepanu osutanud, aga ma olen selletagi end peanaha psoriaasi pärast ebamugavalt tundnud. Juuksed peaksid olema naise kaunim ehe, aga minu omad on pidevalt nahatükke täis, mistõttu hakkan sügisel esimeste hulgas mütsi kandma ja kevadel võtan selle viimaste hulgas peast…
Peanaha psoriaas oli erinevatest vormidest esimene, mis avaldus mul umbes 20 aastat tagasi, tänaseks on neid omajagu rohkem ja kuigi kolded ei torka tugevalt silma, pole mu kehal enam piirkonda, kus psoriaasi ei esineks. Haigus küll näkku veel kirjutatud ei ole, aga kõrvade ees juuksepiiril on ketendus juba olemas. Kõrvade sees ka, aga see pole midagi uut, vaid juba 10 aastat vana teema.
Kui ma ei teaks, et psoriaas on pärilik geneetiline haigus, siis ma arvaksin, et sain vanaemalt nakkuse, sest ma olin ainus lapselaps, kes sai tema juures olla (lapsena ma seda ei adunud, aga nüüd tundub küll ebaõiglane) ja võib-olla ainus, kes on nüüd psoriaatik, ja ma pole isegi tema lihane lapselaps… Viimaseid on lahkunud vanaemal vist kaheksa, tema lahkunud õel (minu lihasel vanaemal) on neid vähemalt kaks korda rohkem, meie kolm nende hulgas, aga ma ei tea peale enda ühtegi psoriaatikut. Oma lastele mõeldes võiks see nii jääda ka.
Haiguse sain ma põhimõtteliselt siiski vanaemalt, kes vereliini pidi oli mu vanatädi – kuna ta oli vaene, siis ega tal olnudki mulle midagi peale psoriaasi ja “Pipi Pikksuka” pärandada. Ma oleksin olnud õnnelik ka ainult raamatu üle, mille ise seal lapsena kapsaks lugesin. See kõlas praegu nii, nagu oleksin psoriaasi üle samuti õnnelik, aga ainus, mis mind haiguse juures rõõmsaks teeb, on koldevaba aeg. Praegu on mul näiteks põlved puhtad ja see on hea tunne vaatamata sellele, et säärtele on tekkinud täitsa tutikad laigud.
Ükski kolle ei ole aga nii häiriv kui peanaha oma, ükski ei paista sama hästi välja ka.
Peanaha psoriaasi leevendamine nõuab pidevat võimlemist, mis teeb ühe lõputu ringi. Pärast pesu on nahk väga kuiv, hiljemalt ööseks tuleb peotäis niisutavad kreemi pähe määrida, mistõttu on hommikuks juuksed nii rasused, et tuleb uuesti pead pesta mütsita ei kannata välja minna. Peanaha huvides pesen ma juukseid üle päeva, mõnikord alles kolmandal päeval ja selleks ajaks näen ma nii hull välja, et kui Delfisse ilmus “lugejakiri” mehelt, kelle kasimata naise pesemata juuksed haisevad pardirasva järele, siis küsisin Silverilt, et miks ta sedasi kohe Delfisse kirjutab, mitte ei räägi otse minuga. Tal ei osanud enda kaitseks midagi öelda.
Ülemised pildid on vanad, tänaseks on olukord parem, sest kasutasin vahepeal retseptiga soetatud šampooni ja paikseid steroide, aga need pole vahendid, mida sageli kasutada või mida ma üldse tahaksin kasutada, sest neil on kõrvatoimed. Viimase kuuri kõrvaltoimeks oli kohutav kõõm kogu peanaha ulatuses. Vaatepilt oli nii hull, et jätsin selle pärast isegi kooli minemata ja võimlesin erinevate hooldustega veel rohkem, et olukorda parandada.
Peaksin ehk ka rääkima, mille järel olukord nii hulluks üldse läks, et taas steroidide poole vaatasin? Ma nimelt lugesin, kuidas paast aitab imeliselt kõige vastu, kaotab raskeid ekseeme ja muud. Mu peanaha psoriaas ei paistnud kaugele, aga ma ise tundsin seda iga päev, sest see sügeles ja sügamise peale sadas veidi lund, nagu ikka. Ma ei vajanud psoriaasi kontrolli all hoidmiseks ravimeid, sain hakkama Turblissi ja Radico juuksemaskide ning koososõliga, kuid mulle meeldis mõte sellest, et paastuga võiksin psoriaasist täiesti vabaks saada. Mitte ainult peanaha omast, vaid ka tagurpidi psoriaasist ja teistest kolletest.
Ma mõtlesin selle peale nii palju, et ühel hetkel käis klõps ära ja tundsin, et olen vaimselt valmis paastuma. Olin ka, ei paastu sisenemise ega seitsmepäevase veepaastu ajal tundnud ma kordagi, et kõht on tühi, ma ei tundnud mingeid emotsioone ka siis, kui lastele süüa tegin. Vaimselt ei olnud see minu jaoks mingi stress, minu keha jaoks aga ilmselt oli, sest peanaha psoriaas hoopis ägenes selle ajal (teised vormid ei muutunud üheski suunas) ja pärast paastu enam tagasi ei tõmmanud. Kanged ravimid küll parandasid olukorda, aga mündisuurusest koldest sai tänaseni püsiv ligi veerand pead haarav kolle…
Praegu pole mul pärast pesu (kui suudan sügelusele vastu panna) psoriaasi praktiliselt nähagi, aga lõpuks hakkab ikka sedasi lund sadama, et jätan endast kõikjale helbeid maha ning järgmisel päeval ei kannata mütsita toast välja minna, sest lumest on saanud lörts ehk juuksed on rasuseid kettusid täis.
Mida pikem vahe Turblissi turbamaski või Radico Reetha pulbri kasutamise vahele jääb, seda paksem on kett ja suurem on sadu, nii et pärast karmi ravikuuri on need kaks taas väga hinnas. Üldse on need hinnas ehk igapäevaseks või ülepäevaseks kasutamiseks veidi kallid, mistõttu ma ei tea, kui hea võiks olla maksimumtulemus nendega. Praegu olen rahul ka selle tulemusega, mida teeb üks juuksemask nädalas, sellest pikemat vahet ei julge sisse jätta, pärast olen siis jälle hädas.
Ma olen Reetha pulbrit ennegi kiitnud, see hoiab väga hästi ka Neljanda beebikõõma (seborroilist dermatiiti) kontrolli all. Kõikidest proovitud variantidest on see osutunud kõige tõhusamaks, poistel pole pärast paari kasutust kõõm enam tagasi tulnud ja Neljanda pea püsib samuti kuid puhtana. Esimest korda ostsingi toote lastele mõeldes, enda jaoks avastasin selle hiljem. Muide, Reetha pulber oli ka see, mis kaotas sügisese ravikuuri kõõmase kõrvalmõju, nii et kui mureks on seborröa või tavaline kõõm, siis soovitan seda soojalt.
Minnes tagasi psoriaasi juurde, siis see ei ole vaid väike sügelus ja lumesadu, see sügeleb vahel ikka nii, et ma ei suuda peatuda ka siis, kui veri on taga. Lisaks on koldega kaetud nahk on nii kõva, et kui teatud asendis peaks sinna tulema volt sisse, siis see on valus ja kipitav. Üldse on palju tulitavat kipitust, eriti võõrastes kohtades magades, sest psoriaas ei kannata üldse polüestrist voodipesu ega tavalisi pesuvahendeid. Kodus magan ökovahendiga pestud puuvillasatiinist voodiriiete vahel ega tunne midagi, mujal löövad kolded tuld, sest materjal, pesuvahend või mõlemad on valed. Siin, Soomes, on näiteks lina valest materjalist ja mõjub küünarnukkidele kui liivapaber. Vale vahendiga pestud riietega on sama lugu, kohe annab kolletel tunda.
Psoriaas ei sega ainult minu igapäevaelu (mitte et ma mäletaks, milline on elu psoriaasita, 99% ajast ma isegi ei mõtle haiguse peale, sest see ongi minu igapäevaelu), vaid Silveri oma ka. Tema mäletab, milline oli elu, kui kuiva ja kõva peanaha kraapimisega kaasnevad helid ei ajanud öösel üles. Pidev “kraaps-kraaps-kraaps” käib talle juba nii närvidele, et ta kindlasti põleb sisemiselt, kui ma end haudvaikses toas sügama kukun. Mõistan teda igati, sest ma põlen väliselt, kui tema või lapsed minu lähedal midagi krõmpsuvat söövad, seetõttu nad närivadki porgandit kuskil nurga taga. Ma üritan end ka mitte sügada, aga öösel teen ma seda läbi une ja oma tegevuse jälgi näen hommikul vaid küünte all…
Tegelikult ma ei tahtnud kirjutada pikka postitust psoriaasist, tean isegi, et sellest on palju põnevamaid teemasid, ma lihtsalt ei saanud enam pidama, kuigi ideeliselt tahtsin Waku Organicsi juuksenädala puhul kirjutada enda lemmikutest juuksehooldusvahenditest, sest need on praegu 20% soodsamad. Psoriaasi juurde jäin püsima seetõttu, et see mängib mu juuksehoolduses suurt rolli, kasutatavad šampoonid peavad olema õrnad, samas puhastama hästi, sest igaks pesukorraks on mu juuksed niisutavatest kreemidest nii pulkas, et šampoon ei hakka esimese kahe pesuga vahutamagi.
Juuksemaskidest ei sobi samuti kõik, siiani polegi miski peale päris loodusliku ehk ehtsa turbamuda ja 100% taimsete pulbrite sobinud. Viimaste hulgas on peale Reetha veel häid variante, aga teised ei leevenda sama hästi psoriaasi, kuigi peanahale mõjuvad muidu hästi, samamoodi juustele. Ma ei ole oma juustega küll alati rahul, aga pean tõdema, et halva soengu päevi on mul palju vähem kui halva peanaha omi. Esimesed paistavad kaugele, aga halva peanaha päevad on enamasti hea soengu (lahtised pestud juuksed) all peidus, nii et keegi ei saa arugi, millega ma igapäevaselt maadlen…
Ma maadlen muidugi enama kui ainult peanaha psoriaasiga ja ma valetasin enne, kui ütlesin, et see on kõige häirivam vorm – kui saaksin valida vaid ühe koha, kust psoriaas igaveseks kaob, siis ei oleks see peanahk, vaid palju intiimsem piirkond, kus on tagurpidi psoriaas. Erinevatest vormidest on mul veel esindatud leebem tilgakujuline psoriaas ja psoriaatiline artriit. Üldse on mul kõik vormid pigem leebemad, nii et ma ei kurda, sest olukord saaks olla alati hullem.
Kas teil on haigusi, mis peidavad end väliselt terve kesta all?
Ps! Et postitusel oleks ka mingi kasutegur, siis võtke seda kui hoiatust, mis võib juhtuda veepaastuga eksperimenteerides, seega ärge tehke seda kodus omapead, vaid ainult arstiga konsulteerides ja tema järelvalve all.
Mu sõbranna muutis oma toitumist radikaalselt, vist loobus kõigist piimatoodetest ja lihast (mitte pidevalt aga enamjaolt, st vahel sünnipäevadel jne degusteerib) ning elab nüüd psoriaasitut elu 😉
Olen selliseid positiivseid kogemusi lugenud palju, aga endas pole sellist tahtejõudu leidnud. 🙁 Nädal aega üldse mitte süüa oli kerge, aga terve elu mingeid toiduaineid vältida on raske.
Kinnitan eelmist kommentaari tõenduspõhise artikliga, mida vältida ja mida süüa psoriaasi puhul: https://www.healthline.com/health/psoriasis/food-triggers-for-psoriasis#overview
Üks artikkel veel: https://www.medicalnewstoday.com/articles/314664#outlook
Kui inglise keeles guugeldad, siis leiad palju materjali raviasutuste ja ülikoolide lehtedelt. Eesti keeles ära igaks juhuks ürita otsida.
Enamasti piisab psoriaasi puhul kõigi teraviljade ja piimatoodete väljajätmisest menüüst ja sümptomid leevenevad. Vähemalt nendest võiks alustada ja vaadata, mis juhtub.
P.S. Olen ülikoolis toitumist õppinud 4 aastat. Igaks juhuks ütlen, et Sa ei arvaks, et naised saunas rääkisid või midagi 🙂
Ei, ma seda kindlasti ei arva, et naised saunas rääkisid, kuid pärast paastu olen skeptilisem küll, sest see pidi samuti teoorias psoriaasi leevendama. 🙂 Ingliskeelsed tõenduspõhised allikad on samuti vastuolulised, üks ütleb, et väldi liha, teine põhimõtteliselt ütleb, et söö liha (Paleo dieet), lõppkokkuvõttes on ikka nii, et mis sobib ühele, see ei sobi teisele. Mitte et ma arvaks, et mind ei aitaks kumbi, kindlasti aitaks, aga ilmselgelt on pidev sügelus olnud minu jaoks siiani kergem, kui erinevate toiduainete vältimine. 🙂
Paleodieet ei ole mingi tõenduspõhine asi tegelikult. Mõtlesin ingliskeelsete allikate all tõenduspõhiseid, just selliseid, millel uurimused ka taga on.
Paastumise peamine mõte on insuliinitaseme alandamine. Ma neid materjale ei tea, kus paastumise kasust psoriaasile räägitaks. Seos võib siin olla ehk põletiku vähendamisest, sest kui väheneb insuliinitase, alaneb ka põletiku tase.
Healthline portaalis leiab artikleid paleo ja psoriaasi kohta, kus on mingeid väiksemaid uurimusi mainitud, aga seda ilmselt ei saa jah tõenduspõhiseks lugeda. 🙂
Hei!
Kas mingeid igapäevaseid ravimeid ka kasutad/oled kasutanud?
Ma ise maadlen viimased 11 aastat artriidiga ja nüüd, kui ~aasta aega pole suukaudseid ravimeid võtnud, on kohal artriit ja lisaks ka psoriaasi kolded peanahal. Niisiis plaanin karantiini lõppedes esimese asjana oma reumatoloogi juurde minna ja kurtma kukkuda.
Psoriaas on minu puhul pärandus isalt, kes oma kahekümnendate algusest saati sellega vaeva näeb. Erinevad ravimid ei andnud ka tulemust kuni õnnestus bioloogilist ravi saada. Iga kahe nädala tagant teeb endale süsti ja absoluutselt kõik kolded on kadunud.
Enda ravimi jätsin ära, kuna mu keha on äärmiselt pirtsakas ja selle kasutegur oli väike, eriti arvestades, et antud ravimit ei tohi võtta, kui on soov rasestuda ja lisaks peab ravimi lõpetamisest vähemalt kaks aastat möödas olema. Arvestades seda ja fakti, et ma olen alles kahekümnendate teises pooles, siis hakkas mõistus tõrkuma.
Hei!
Suukaudseid ravimeid ei ole kasutanud, ainult salve ja kreeme kolletel. Artriidi leevendamiseks soovitas reumatoloog vaid Diclaci, aga mul on põletikud peamiselt sõrmeliigestes, harvem randme- ja põlveliigestes, ei midagi väga hullu. Diclacist paremini on aidanud eeterlikud õlid, mu liigesed pole juba pikka aega korralikult põletikus olnud. Ise kasutan eukalüpti ja laialehelise lavendli segu, aga mitte igapäevaselt, vaid ainult siis, kui artriit annab tunda. Alguses kasutasin neid puhtalt, nüüd on need taimeõliga veidi lahjendatud. 🙂 Soovitan Balscandi lehel ringi vaadata, seal on rohkem õlisid, mis leevendavad artriiti, ehk leiad katsetamise teel endale sobiva.
Tore, et su isa bioloogilist ravi saab, aga samas see vist tähendab seda, et tal oli olukord juba väga hull, sest nii kallist ravi sageli ei määrata. Mu nahaarst ei ole seda varianti isegi poole sõnaga maininud, ma pole söendanud küsida ka, naeraks mu ilmselt välja.
Sellest saan aru, miks kangete ravimite vastu oled, mulle endale on ka tundunud, et nende kõrvalmõjud on suuremad kui kasutegur, ei taha minagi neid kergekäeliselt kasutada, üritan hoopis kõikvõimalikest looduslikest vahenditest leevendust leida. 🙂
Olen kuulnud nii psoriaasi kui ka muude hädade vastu dieediga (lihavaba, gluteenivaba, laktoosivaba jms) võitlemisel nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Kahjuks küll just selle ‘naised saunas rääkisid’ tasemel info, aga siiski on teistelt kuuldu mind mõtlema pannud…
Ebaõnnestujaid eristab õnnestujatest minu meelest üks peamine joon – ebaõnnestujad on muudetud toidulauaga nädal-paar vastu pidanud ja siis sügavas veendumuses teatanud, et ÜLDSE ei aidanud. Õnnestujad seevastu on kaks-kolm kuud olnud valmis dieedist kinni pidama kuni esimesed tulemused ilmnevad. Mõnel õnnelikul muidugi ka varem. Ehk siis need, kes väidavad, et ei aita, pole olnud minu meelest piisavalt järjekindlad. Toitumise muutmine ei anna sugugi alati kiireid ja ilmselgeid tulemusi, sageli on vaja väga pikalt uut joont jälgida, enne kui aru saad, et see toimib.
See muidugi ei käi veepaastu kohta 🙂 Ma üle paari päeva ei suudaks ilmselt, nädal on juba ikka päris korralik tahtejõu proov.
Minul endal oli küll hoopis üks teine häda, millest mitu korda püüdsin lahti saada toitumist muutes, aga tundus, et ei aidanud. Liiga lühikest aega proovisin. Nüüdseks on soovitud tulemus siiski käes 🙂
Aga jah, olen kuulnud vähemalt kahest psoriaasi põdenust tutvusringkonnas, kel toitumise muutmisega on õnnestunud praktiliselt 100% lahti saada.
Kas nüüdseks oled toitumist muutnud või saavutasid soovitud tulemuse muul teel?
Ma kuuluksin kindlasti ebaõnnestujate leeri, sest ma olen stressisööja… Lõpuks tekitaks minus stressi juba see, et ma ei saa saiakest süüa…
Mul on psoriaas kergel kujul ainult peanahal. Kunagi kusagilt lehesabast lugesin, et hea on soolaga koorimine. Proovisin ja aitas.
Ma ei tee seda regulaarselt, vaid vajaduse järgi.
Tõmban kuivadesse juustesse lahu, teen käed märjaks ja puudutan sõrmeotsega soola – märgadele sõrmedele jääb just paras kogus – ning hõõrun lahu sisse, siis tõmban järgmise ja kordan soolaga hõõrumist ja nii kogu pea. Peenike sool peab muidugi olema.
Pesen pea śampooniga puhtaks.
Pärast sellist protseduuri on hulk aega rahu majas. Saan aru küll, et see ei ravi probleemi, kuid lokaalselt töötab ja eelistan sellist koorimist pidevale pea kratsimisele.
Kas valus või ebamugav ei ole? Valus ei ole. Nii kaua, kui sool on peas, siis väike kipitus on ikka, kuid pestes läheb mööda.
Ma olen ühe korra soolabasseinis käinud ja ma tulin sealt kohe peaaegu nuttes välja. 😀 Aga muidu on see täitsa hea mõte, peaks surnumere soolaga proovima. 🙂
Ma soovitan pigem oma lemmikraamatut, mis aitab vaimsele põhjusele jälile jõuda, mida su keha sulle psoriaasiga öelda tahab: Mai Agate Väljataga ja Kreet Rosin “Iga sinu tunne loob sind ennast”
Ütlen ausalt, et minu jaoks kaldub see umbluu valdkonda… Aga ma siiski vaatasin, et teos on mu kodukandi raamatukogus olemas. 🙂 Aitäh soovituse eest, kui Eestisse jõuan, siis laenutan ja sirvin, äkki tekib mingi tunne. 🤷♀️
Mina sain oma peanaha ja jalgade psoriaasist lahti Anthony Williami nõuandeid järgides – toitumisega (mitte paasu ega nälgimisega). Tean teisigi edulugusid. Kui oled huvitatud, loe tema raamatuid, näit “Kuidas lõplikult terveneda (krooniliste ja mõistatuslike haiguste saladused)” ja “Elumuutvad toidud”. Need avasid mu silmad. Mul polnud mingit plaani taimetoitlaseks hakata, aga siin ma nüüd olen – terve ja õnnelik. Kui tahan, luban endale ka kala või liha, aga ega eriti enam ei tahagi. AW inimesekäsitlus on parim, mida kohanud olen. Raamatud on sarjast Meditsiinimeedium. Hästi loetavad, sest ta vestleb sinuga inimese keeles, juhatades vaevuste põhjusteni, näidates teed neist väljumiseks ja julgustades alustama sammhaaval. Terviklik ja süsteemne õpetus. Väga sümpaatne on, et ta ei tee kedagi ega midagi maha.
Kõlab tõesti hästi ja ka need raamatud, sarnaselt eelmisele soovitusele, on Kadrina raamatukogus olemas, nii et võtan plaani. 🙂
Tere. Ma ei ole varem su blogis kommenteerinud, aga olen pikaajaline lugeja ning alustuseks mainin ära, et sa kirjutad tôesti hästi!
Ja nüüd teemasse. Ka minul on peanaha psoriaas, natuke kergemal kujul küll. Enamus ajast on rahu majas, kuni tekib môni stressirohke olukord ja siis “sajab lund” ikka mônuga (aastatega olen aru saanud, et minu jaoks on stress ainus tegur, mis seda môjutab). Minul aitab spetsiaalselt peanaha psoriaasi jaoks môeldud geel (sisaldab: Calcipotriol, betamethasone). Ehk on see sama toimeainet sisaldav geel, mida sina kasutad. Sellega kaob minul psoriaas paari päevaga, kasutamise lôpetan nii nädala möödudes ja siis ei ole enam tükk aega muret (kuigi näiteks niisama ootamine ei aita absoluutselt, isegi kui psoriaasi väljalöömist pôhjustav stress on möödas).
Mis puutub kôiki neid soovitusi toitumise osas, siis mina nendesse eriti ei usu. Jah, eks mônel inimesel on jah näiteks mingi talumatus, aga nagu sa isegi öelnud oled, siis erinevad asjad töötavad erinevate inimeste puhul. Mônel ei tööta toitumisalane lähenemine üldse. Minu kunagine boyfriend jälgis aastaid religiooselt väga ranget dieeti, millest olid väga paljud toiduined eemaldatud ja mis pidavat psoriaasi puhul aitama. Lisaks sôi ta väga palju sellerit ja rohelisi köögivilju, mis pidid ka aitama. Ja ausalt, see ei aidanud absoluutselt, tema toitumisel polnud mitte mingisugust seost psoriaasi välja löömisega, suur osa tema kehast ja peanahk oli ikkagi sellega suuresti kaetud. (Minul see kaa psoriaasi puhul ei aidanud, kaal langes meil môlemal küll, olime suht kriipsujukud sellel ajal.) Minu toidulaual ei ole muudel pôhjustel ka gluteeni ega suhkrut, aga minu puhul ei môjuta see absoluutselt psoriaasi välja löömist. Ehk siis, ära tunne ennast halvasti selle pärast, et ei suuda mingit ultra ranget dieeti järgida, sest see ei pruugi sinu puhul üldse töötada. Nôme on see, et paljud üritavad nahahaiguste puhul muljet jätta, nagu see oleks inimese enda süü ja ravi on saavutatav lihtsalt enese distsiplineerimisega. Need on keerulised haigused, paljude faktoritega ja nö talupoja môistus ei pruugi siin aidata. Ma ei väida muidugi, et sa ei vôiks proovida nende asjade ükshaaval ära jätmist paarik kuuks, mis paljude puhul vaevusi tekitavad (suhkur, gluteen, laktoos, alkohol) ja ehk mône asja ära jätmine isegi aitaks (aga vôib-olla mitte).
Pika jutu kokkuvôtteks tahaks lihtsalt öelda, et loodan, et sul ônnestub sellele probleemile lahendus/leevendus leida. Tahtsin lihtsalt välja tuua selle, et ei ole eriti teaduslikku alust sellele, et psoriaasi puhul on môni dieet kindel ravim. See vôib asja paremaks teha mônel, aga ei pruugi, seega olen pigem väga kahtlev eelnevate kommentaaride puhul, kes väidavad, et selline imedieet on olemas. Äkki aitaks mône muu nahaarsti juurde minek? Ehk on variante, mida sinu ome ei ole sulle pakkunud?
Hei!
Nii tore on, kui vana lugeja, aga minu jaoks uus kaasarääkija end ilmutab – aitäh nii pika ja põhjaliku vastukaja eest! 🙂
Olen käinud kolme erineva nahaarsti juures ja ega ükski neist pole erilisi variante pakkunud, toitumisest pole ka keegi sõnagi rääkinud ning soovitused on alati samad – niisutamiseks Humektan ja mõni ureaga kreem ning raviks hormoonsalvid jms. Peanahal kasutasin kuni sügiseni ainult Eloconi, ma isegi ei teadnud, et on olemas ka muid peanahale mõeldud vahendeid. 🤷♀️ Kolmas arst kirjutas esmalt Advantan Milk kreemi välja, aga see ei sobinud, tegi asja hoopis veel hullemaks, Diprosalic lahus sobis. Kreem sobib see eest tagurpidi psoriaasile. Mõlemad sobivad siis selles mõttes, et vähendavad põletikku, nahka puhtaks ei tee. Muudes piirkondades kasutan ainult niisutavaid kreeme ja nendes kolded tulevad ja lähevad nagu ise tahavad, aga jah, peanahalt ja intiimpiirkonnast pole psoriaas isegi ravimite abil kunagi päriselt taandunud.
Mul ka peanaha psoriaas. Varem oli palju hullem, nüüdseks on õnneks tagasi tõmbunud. Olen ka nõus sellega, et üks lähenemine ei aita kõigi puhul ning üksteise järel imedieetide katsetamine ei pruugi mingit lahendust tuua.
Ma olen nt lugenud, et suitsetamine ja alkoholi tarbimine võimendavad psoriaasi. Pole kunagi suitsetaja olnud, alkoholi tarbin vähe aga psoriaas no näed, oli ikka olemas. Ja kui ma töötasin veinirestoranis, kus veini sai toona rohkem joodud, lasi psoriaas hoopis jalga. Hoopis stress on see, mis psoriaasi kohe kohale toob. Aga õnneks kaob ka ära, kui stress leeveneb.
Keegi ülalpool mainis soola. Mul on ka just sool nn võlutrikiks olnud. Juba ookeanis ujumas käimine oli paras ravi. Aga kuna ookean kaugel, siis praegu on minu šampooniks Lushi meresoolaga šampoonid. Kui peanahk on lõhki kraabitud, siis jah, on päris valus aga neelan valu alla ja pesen pea puhtaks 😀
Nii, töötasid veinirestoranis, kus jõid alkoholi tavapärasest rohkem, stress kadus ja psoriaas ka. Järeldus – alkohol ravib psoriaasi. Nali, ma kindlasti nüüd jooma ei kuku. 😀
Stress on muidu tõesti üks suurim süüdlasi. Psoriaas lõi mul esimest korda välja, kui hakkasin kogema koolikiusamist ja süvenes oluliselt pärast esimese lapse sündi, siis lõi välja ka tagurpidi psoriaas. See oli hästi stressirohke aeg, Silver oli kodus vaid 2-3 päeva kuus, lapsel olid esimesed 4 kuud koolikud, ma olin väga magamata, laps nuttis päevas tunde, sülest ei saanud teda ära panna… Nutsin iga päev koos lapsega…
Hey,
Psoriaas on ka minu elus sage külaline, kuigi püsib õnneks vaid peas, aga seda piinlikum ja mütse ma ei armasta. Hetkel aga olen selle kiuste ikkagi brünett.
Ma ei pretendeeri psoriaasi eksperdiks, aga minu jaoks on ka Diprosalic olnud hea sõber, mis hädas aitab ja viimased kaks aastat olen raseduse ja imetamise tõttu pidanud üldse ilma ravimiteta hakkama saama, aga ma töötan ravimifirmas, mille portfelli kuuluvad ka psoriaasi ja reuma ravimid – sealhulgas üks oraalne, mis nagu ka kõik muu ei sobi kõigile aga ca 30% puhul teeb imesid seal, kus kõige levinumad rohud ei aita. Võid uurida, kas Otezlat Eestis ka saada on ja proovida. On lihtsam, kui kõik maitsev menüüst välja visata igaks juhuks.
Huvitav ja kurb teema. Õnneks olen ise sellest pääsenud, aga elukaaslasel lõi mõned aastad tagasi äkitselt psoriaas välja ja nii see meie ellu tuli. Praeguseks on kenasti kontrolli all ja stabiilne, aga rahulikult hingata ei julge.
Suure tõenäosusega ei ole mul Sulle midagi uut soovitada, kuna oled selle haigusega nõnda kaua rinda pistnud ja “kodutöö” on tehtud, aga targutan ikkagi 😀 elukaaslane sai toona mingit spetsiaalset ravilahust, mida pidi kuurina pähe määrima, aga ostsin ka PS-98 šampooni (nt tervisetestide lehelt saab) ja edaspidi, kui asi hakkas hullemaks minema, aitas see väga kenasti. Lisaks on igati taskukohane ja ka Allergialiidu poolt heaks kiidetud Dermosili Sensitive sari. Neid tooteid kasutame praegu, kui otseselt suurt probleemi pole, aga päris keemiat naha ligi ju ikka ei lase. Eriti kiidan nende extra kreemi, 200ml maksab 7-8€ ja sellega on hea valutavad nahapaksendeid lohutada. Kui proovinud pole, ehk tasub katsetada. Suure rõõmuga loeksin, et said leevendust. Edu ja jõudu!
Mul on samuti psoriaas. Enne rasedust see mind ei häirinud, sest koldeid oli vähe ning nad polnud väga märgatavad aga raseduse ajal hakkas kätele tekkima ning on siiani (laps saab suvel kaheseks). Käte puhul on väga raske varjata ka + käed saavad pidevalt vett. Õnneks on ka selliseid päevi, mil käed on psoriaasivabad (tavaliselt vahetult enne seda kui olukord jälle hulluks muutub).
Mulle toitumisnõustaja soovitas Autoimmune Protocol’i. See päris karm, sest pm saab süüa juurvilju, puuvilju, liha-kala. Piimatooted, nisutooted jm jääb ära. Samas on praeguseks netis palju põnevaid retsepte ning suvel nii kui nii värske kraam läheb palju paremini peale. Võid uurida. Seda peab jälgima nii 8-10 nädalat, peale seda saab vaikselt uuesti keelatud toiduaineid oma menüüsse lisada.
Psoriaasi puhul võib katsetada ka õunaäädika (soovitavalt öko) ja vee lahusega juuste loputamist. Googeldades leiab kindlasti palju infot. Seespidiselt soovitatakse muidugi ka tarbida 🙂
Kas oskad ka mõnda salvi või kreemi psoriaasi puhul soovitada? Palju erinevaid üldse proovinud oled, hinnad on neil üsna krõbedad, seega teiste kogemus kuluks ära 🙂
Sorri, et nii hilja vastama jõuan – ma telefonis ei vasta kunagi, aga arvutisse jõudsin alles nüüd. 🙂
Olen proovinud erinevaid, aga mitte ükski pole olnud selline, mis naha 100% korda teeks. Praegu kasutan BioNike TriDerm sarja tooteid, pole küll psoriaasile loodud, aga leevendab hästi (v.a peanahal, seal ei muuda midagi), isegi paremini kui CBD õli sisaldav psoraasikreem. Viimane aitas pakema kooriku kaotada, aga edasi jäid laigud tulitama, psoriaasi ja kreemi vahel käis nagu pidev võitlus. 😀
Samuti pakub kiiret leevendust Bon Merite emale ja lapsele mõeldud kehavõie, täitsa tavaline kookosõli, Turblissi peanahale mõeldud turbamask, peanahka niisutab hästi Humektan jne. Uureaga kreemid peaksid teoorias head olema, aga mul panevad need naha kipitama ja sügelema, ei meeldi neid kasutada.
Otseselt midagi soovitada ei oska, sest ma ise pole imevahendit leidnud. 🙁
Leidsin selle postituse täiesti kogemata ja mul on sellest kohe palju kasu. Mul on alles hiljaaegu peanahal psoriaas diagnoositud, kuigi see on mul ikka 4-5 a juba olnud. Proovin siinseid nõuandeid nüüd kasutusele võtta, sest mulle arsti poolt kirjutatud tõrvašampoonid jm pole eriti mõiganud. Vaatab, mis saab. Aitäh postituse eest 🙂
Jah, tõrvašampoonid pole mind ka aidanud.
Turblissi mudamaskile olen leidnud väga head ja soodsad alternatiivid:
1. Lehto Peati kilo turbamuda juustele – https://tervisetoode.ee/pood/turbahooldus-juustele/ – see on Turblissiga võrreldes palju soodsam, vedelam ja niiskem, nii et seda on kergem peale kanda. 🙂
2. Leigeri meremuda turbamudaga – https://www.leigermuda.ee/pood/ravimuda-turbaga-1200/ – veel soodsam kui Lehto Peat, aga sama mugav juustesse kanda. Mul on olnud mõju tugevam, kui olen kandnud muda kuivale peanahale.
Radico Ritha/Reetha pulber on endiselt hea, hetkel proovin Radico Neem pulbrit, mis on samuti põletikuvastane ja sobib hästi psoriaatikutele. Neemipulber on natuke mugavam variant, sest läheb kreemisemaks ja on lihtsam peale kanda, Ritha/Reetha võib olla nagu paksem kuiv muda. Variant on ka need omavahel kokku segada. 🙂
Niisutamiseks kasutan Humektani või BioNike triderm pehmendavat kreemi: https://www.apotheka.ee/bionike-triderm-a-d-pehmendav-kreem-400ml-pmm0164751ee Mõlemad niisutavad hästi, aga pole rasvased, enamasti eelistan BioNike kreemi, sest see on mugavas pumpaga pudelis. 🙂
Soovitan teil proovida “Solidu” kuivšampooni. See on valmistatud looduslikest koostisosadest ja annab pärast dušši meeldiva värske tunde. https://www.azeta.ee/solidu