Lubasin järgmisel korral millestki huvitavamast kirjutada, aga tulin taas siia gastroskoopiast ja muust heietama. Ma täpselt veel ei teagi, millest…
Alustan gastroskoopiast, mida ma väga ei kartnud ja mis osutus oodatust palju hullemaks. Kui lauale pikali heitsin ja voolikut nägin, ei olnud mul veel mingit hirmu, aga kui see voolik neelust läbi läks, siis algas põrgu… See oli nii hull, et ma ei olnud uuringu teises pooles enam päris selges olekus, vastupidi, ma olin laual täielik sült ja ma ei näinud ega kuulnud enam midagi, olin kui udu sees ning mu suust, ninast ja silmist jooksis kõike alates sapivedelikust ja lõpetades pisaratega. Ma konkreetselt öökisin terve aja, seetõttu ka väänlesin laual ja õde pidi korduvalt mu pead ja kätt õigesse asendisse tagasi sättima, samuti pidi ta mu hammaste vahel olnud klambri mulle suhu tagasi asetama, sest see lihtsalt voolas koos ila ja muuga mu lõtvade lõualuude vahelt välja.
Ma ei tea, kui kaua see uuring kestis, aga tundus küll igavikuna. Kui ma poleks nii hullult öökinud, siis oleks kiiremini läinud – nii palju siis sellest, et mul ei teki kergelt okserefleksi… Ma ainult öökisin, krooksusin ja hingasin nagu astmahaige.
Kellel see uuring ees, siis loodan, et teil läheb paremini. Pärast mind läinud naine ainult köhatas korra ja kogu lugu, nii et saab ka sedasi.
Muide, mõned päevad tagasi jäi mulle Ulaka Kaunitari lehel silma Sensuva Deeply Love You kurgurahustaja, aga igasuguste erootiliste mõtete asemel tuli mulle silme ette ainult gastroskoopia, kus oleks see ära kulunud. Kui peaksin kunagi uuringut kordama, siis käin enne Ulakast Kaunitarist läbi, laenan testrit…
Tulemustest rääkides, siis gastroskoopia tehti tsöliaakia välistamiseks, millest uuringu ajal midagi ei räägitud, kuid refluksi ja söögitorupõletiku esinemine kinnitati küll. Kahest kohast võeti ka koeproove, nende vastused on nüüd käes, pikk seletus mulle küll suurt midagi ei ütle, aga lõpus on kirjas, et pahaloomulisus antud materjalides puudub, nii et põhimõtteliselt on kõik korras. Nii palju saan veel aru, et helikobakterit vist pole (“altsiaan kollase värvingul helikobaktereid ei sedasta”) ning tsöliaakiat vist ka mitte, sest sellest pole kuskil juttu ning limaskesta hatud on normipärase kõrguse ja laiusega. Biopsiaga tuli üks diagnoos siiski juurde – reaktiivne gastriit.
Veider… Ma ei arvanud, et gastroskoopia üldse midagi näitab, sest mul ei olnud selliseid vaevusi, aga nüüd ma siin olen gastriidi, refluksi ja ösofagriidi diagnoosiga… Refluks… Mul pole kõrvetisigi olnud (välja arvatud raseduste ajal). Kui nüüd aga muude sümptomite kohta lugeda, siis jah, mul on juba mitu aastat vahelduva eduga tükitunne neelus (pidasin seda psühholoogiliseks probleemiks) ja aeg-ajalt ärkan öösiti okka peale kurgus (kurk on hästi kuiv, hingata raske, pisarad voolavad, ajab köhima, aga samas pole midagi köhida), kuid ei enamat.
Pärast gastroskoopiat olid mul küll kõrvetised, valud, raskustunne, ebamugavus, röhatised ja nii edasi. Ebamugavus ja valud pole siiani päris ära kadunud. Ma ei teagi, kas asi on selles, et enne ei pannud ma neid tähele või nüüd kujutan neid diagnoosi tõttu ette või kutsub neid esile hoopis pantoprasool, mille kõrvaltoimete hulgas on ebamugavus ja valu täitsa olemas. Pisut irooniline, aga ma tundsin end enne diagnoosi ja ravi paremini…
Ravina peaksin järgima ka dieeti ja režiimi, aga kummagi osas mingeid juhiseid ei jagatud, nii et olen Google abiga teinud selgeks, mida ma vältima pean ja kui vähe ma korraga süüa tohin. Välditavate nimekiri on päris pikk, enamus asju on sellised, mis ei tee nagunii kellelegi head (alkohol, valmistoit, kondiitritooted, suhkur jms), aga vältida tuleks ka sibulat, küüslauku, muna, rammusaid piimatooteid, tomatit, toorsalateid, herneid, ube, seeni, tsitruselisi, õunamahla, kakaod, šokolaadi, piparkooke, kohvi ja teed, jäätist, külma ja kuuma jooki, mõlemas mõttes tulist toitu, lisaks kõike, mis on hapendatud, marineeritud, suitsutatud, praetud ja nii edasi. Ma ei saa öelda, et oleksin 10 päeva kõike seda vältinud…
Nii mõneski kohas on muidugi öeldud, et kõike võib süüa vastavalt enesetundele, sest igal inimesel kutsuvad erinevad asjad sümptomeid esile, aga kui minul ükski asi otseselt mingeid vaevusi ei tekita, siis see vist ei tähenda, et võin vabalt kõike süüa, eks.
Igatahes, toitumise osas pean end nagunii kokku võtma – praegune ülekaal refluksile kuidagi kasuks ei tule… Mitte et liigsetel kilodel üldse mingit kasutegurit oleks… Ma tunnen juba praegu, et lisakilod hakkavad mind vaikselt koormama, eelkõige annavad tunda põlved ja puusad, nii et ülekaal ja artriit ei sobi samuti kuidagi kokku. Otsest ülekaalu on mul 15 kilo, aga oleksin veel normaalkaalus ka siis, kui võtaksin alla 25-30 kilo, nii et ma kannan endaga kaasas täitsa arvestatavat raskust.
Põhimõtteliselt on mul iga päev 2-3 kotti Cat`s Best kassiliiva õlgadel, mida on mul muidu päris raske autosse tassida, kui olen parkinud K-Rauta ukse juurest kaugele. See paneb praegu täitsa mõtlema…
Üks asi on veel, mida ma peaksin vältima – stress! Mõõduka stressi kogemine käib ilmselt elu juurde, lõpuni seda vältida ei saa, aga kui ma võrdlen enda praegusi ja eelnevaid stressiallikaid, siis üks on teistest alati peajagu üle olnud. Jah, see on keskkool… Ma ei pea isegi kooliasjadega tegelema, ärevuse tundmiseks piisab sellest, kui näen järjehoidjaribal kooli nime, mis meenutab mulle seda, millele ma mõelda ei taha. See stress päris kindlasti laastab mu vaimu, võib-olla siis keha ka.
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma järjekordselt koolimõtete pärast magada, lõpuks ajasin end kella kahe ajal voodist välja ning saatsin kirja, milles palusin end 12. klassi nimekirjast kustutada. See ei ajanud isegi nutma enam, ilmselt olin selle otsuse enda sees juba ammu ära teinud, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada.
Pärast seda sammu avastasin ametikooli Facebooki lehelt, et neil oli eelmisel nädalal pakkuda viimane vaba koht T-kategooria tasuta koolitusele, mis algas neljapäeval. Ma jäin sellega küll hiljaks, kuid vähemalt tekitas see kuulutus minus mingeid emotsioone – elevust mõtte enda ees ja pettumust, et ma selle viimase koha maha magasin. Mulle oleks see koolitus täitsa meeldinud. Mulle, kelle jaoks mängis kutsekeskkooli pooleli jätmise juures rolli nõue, et ma pean omandama T-kategooria juhtimisõiguse… (See polnud muidugi peamine põhjus, vaid üks paljudest.) Mine tea, ehk tuleb kunagi aeg, kus mulle meeldib mõte ka 12. klassi keemiast…
Praegu aga meeldib mulle rohkem mõte enda töötuna arvele võtmisest ja tööturule sisenemise tugiteenuste kasutamisest. Mõte koolitustest ja kutseõppest. Mõte tööpraktikast. Mõte töötamisest. Millal ma viimaseni jõuan, seda ma muidugi ei tea, aga kuskilt peab alustama ja võib-olla on tööharjutus selleks õige samm.
Võib-olla seetõttu, et ma ei ole kindel, kas minu koht on grupis, kus mõnel inimesel õnnestub tööharjutuse raames esimest korda arvutit katsuda või kus õpitakse CV-d kirjutama. Ma olen üsna kindel, et ma ei jää viimasega hätta, olen Silverile ikkagi kolm korda CV koostanud ja iga kord ta soovitud ametikoha sai ka. Kusjuures esimesel korral ei vastanud tema haridustase tingimustele, teisel korral puudus nõutud keeleoskus ja kolmandal korral kogemus, aga “Silver” (ehk siis mina) ei olnud motivatsioonikirjades tagasihoidlik, nii et silma ta jäi ja tööle sai.
Ma muidugi päris täpselt ei tea, mida praegune tööharjutus endast kujutab, minu eelarvamused on tekkinud vanade artiklite ja arutelude põhjal, kus tööharjutust kirjeldati kui kolm kuud kestvat lehtede riisumist, paberist lillede lõikamist, tikkimist ja soolataigna meisterdamist. Töötukassa kodulehe kirjelduse põhjal tundub see siiski midagi enamat olevat – tuleb ilmselt oma silmaga üle vaadata.
Praegu ma aga ainult mõlgutan mõtteid, liigutama hakkan alles uuel aastal, selleks ajaks on ehk arstilkäigud käidud, kõik uuringud tehtud, toidulisandid mõjuma hakanud ja eluvaim sees tagasi.
Kas te näete mu süles üht imelikku tõsise näoga looma, kellel on pisikesed silmad ja pikk nägu? Või näete kohe merisiga, kellel nina püsti? Mina ei näe viimast üldse, Silver aga ei näe kedagi peale õhku nuusutava merisea. Ma nüüd ei tea, kas mina olen hull või tema vaimuvaene…
Jah, uuringute puhul tasub lihtinimesel välja lugeda, et pahaloomulisust ei esine ja mis read seal diagnoosi all on 😀
Süles oleks justkui pärdiku näoga kass. Aga päriselt – mis loom see on?
Gast(..öök…)rosk(…öököök…)koopia… Kabineti ukse taga olin koos ühe samasuguse “esimest korda, ei tea, kas on väga hirmus?”- prouaga, olin esimene. Vähe puudus, et oleksin ennast protseduuri käigus pahupidi öökinud, pisarad, kõõksumine, tatt ninast. Lisaks veel arsti assistendiks olev tuttav inimene, see pole üldse väheoluline, jube piinlik oli.
Kui see rattale tõmbamine läbi sai, kuivatasin silmad, nuuskasin nina, astusin uksest välja ja lohutasin naist, kes tuli pärast mind: “oh, pisiasi, elab üle, naks ja tehtud!”. Õnneks oli uksetagune koridor väga, väga hämar, loodan, et mu punane nina ja paistes silmad polnud väga näha.
Ah, loomulikult oli vastus ju tekstis kirjas – merisiga!
Hahaa, sinu öökide peale mõtlesin, et uuringu nimeks sobiks tõesti gaströskööpia paremini. 😀
Jajaa, sama kogemus gastroskoopiaga, ainult et lisandus ka kontrollimatu värisemine. Igatahes sain aru, et arst ei saanud uuringut täiel määral teostada. Järgmise korra puhul palun narkoosi. See on ka nende huvides, kes selle uuringuga midagi leidma või välistama peavad.
Sõbrannale lasti enne uuringut mingit tuimestavat spreid kurku ja tehti ka rahustav süst, tänu millele tundis ta korra vaid ebamugavust ja lahkus uuringult kerge joobega, nii et on olemas ka selline variant. Ise kindlasti uurin seda, kui kunagi peaksin gastroskoopiat kordama.
Mina näen ahvi moodi looma esimesena, väga armas.
Ja edu uuel aastal! Uuri siis juba detsembris, et kus ja mis, et mitte midagi maha magada🙂
Jep, mulle meenutab ka mingit ahvi. 😀
Ma hakkasin nüüd ametikooli Facebooki jälgima, et ükski uudis minust enam mööda ei läheks. 🙂
Tegelikult on stress täiesti normaalne elu osa, oleneb lihtsalt kuidas sellesse suhtuda ja kuidas sel oma elu mõjutada lasta. Tegelikult see stressi kartmine on minu meelest ka miski, mis omakorda stressi tekitab 😀 Selline nõiaring. Ma vist olen loomupoolest see, kes näiteks tööelus isegi eelistab kerget stressi, mu meelest on see kohe motiveeriv. Aga noh, eraelu ja kodune elu peab sel juhul siis ikkagi stressivaba olema 🙂
Vaata nt neid videosid, mu meelest olid täitsa toredad: https://www.ted.com/talks/kelly_mcgonigal_how_to_make_stress_your_friend#t-41765
ja
https://www.ted.com/talks/andy_puddicombe_all_it_takes_is_10_mindful_minutes
No ja siin on juba natuke suurem valik: https://mbl.stanford.edu/materials-measures/stress-mindset-manipulation-videos
Olen nõus, stress on normaalne osa elust ja seda saab võtta ka edasiviiva jõuna või lihtsalt millenagi, millest üle olla, kuid kui stress tekitab juba tunde, et inimene vägistab end igapäevaselt, siis on targem stressiallikas likvideerida. Minu stressiallikas ei ole otseselt keskkool, vaid trauma, mille olen kunagi keskkoolis saanud ja mis saadab mind iga päev. Kuigi lasin taas koolistressil minna, pole see alateadvusest ikka kadunud, alles möödunud ööl nägin end jälle koolis, vanadest klassikaaslastest mitu aastat maha jäänuna, tegemas korduvat sama asja, täis lootusetust…
Ma pean vabanema sellest traumast ja selleks ma abi otsingi.
Videod on muidu küll toredad ja igapäevase mõõduka stressiga aitavad kindlasti toime tulla. 🙂
Oh jah! Igasugu teemasid. Kui psühholoogile nii kiiresti ei saa kui vaja ja on vaja kellegagi rääkida, siis on olemas ka kogemusnõustajad (on ehk abiks vastu pidamisel). Ma olen ka üks neist, kui huvi on, võid ühendust võtta. Teine variant psühholoogile saada on töötukassa kaudu. Kui sa sinna esimene kord lähed ja räägid ära, et näe olen töötu, eluisu pole ja kõik tundub mõttetu, veel paar pisarat ka valad, siis ilmselt sind psühholoogi juurde suunatakse. Töötuna ennast arvele võttes ei pea tingimata tööharjutust tegema hakkama, seal on olemas näiteks karjäärinõustaja, kes saab aidata sul rada paika panna (võib ju juhtuda, et on abiks) ja siis vastavalt sellele suunab sind koolitustele, mis sellel rajal abiks võiksid olla. Muuhulgas võtaksin mina ikkagi ühendust selle T-kategooria värgi korraldajaga ja kui see ikka on midagi, mis silmad põlema paneb, küsiksin, et ehk ikka annab veel liituda (kunagi ei või teada, kui ei küsi, võib-olla just keegi jättis tulemata ja jäi koht vabaks).
Ma usun, et keskkool oleks sul täiest vabalt tehtav, mööda minnes, aga vaimne seisund peab selleks vastav olema. Õnneks sai sul see raske otsus ära tehtud ja ehk on sul juba väga palju parem. Ilmselt sa saaks ju VÕTA (varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine)t rakendades omale põhihariduse baasil kutset omandades keskhariduse kätte (sest kutsekooli keskkooli maht on enam kui kaks korda väiksem, kui päris keskkooli maht ja see on sul juba tehtud). Kui sul on kutsekeskharidus olemas, siis see on üsnagi sama kaaluga, kui see klassikaline keskharidus. Saad õppima minna ka neid erialasid, mis eeldavad keskharidust (kutsehariduses). Minu teada saab selle haridusega minna ilma lisa aastata edasi õppima ka kõrgharidust (kui jätkad kutseharidusega sarnasel suunal). Ja lisa aastat võttes ja riigieksameid tehes ükspuha, mis erialal (aga siis tuleksid juba mängu jälle keemia ja matemaatika).
Ühesõnaga su ees on palju teid, lihtsalt üks osutus tupikuks. Jõudu sulle!
Ma vist praegu täitsa kannatan oodata detsembri teise pooleni, nööri ümber kaela panema veel ei hakka. 🙂 Töötukassa psühholoogilise abi peale isegi mõtlen, ma usun, et seda on võimalik saada ka pisarate ja suitsiidsete mõteteta, ehk piisab vaid hirmudest ja ärevusest, mida üks pikaaegne töötu töölemineku ees tunda võib. Ma hetkel selliseid tundeid küll veel ei tunne, aga mine tea, mis juhtub, kui mõtted hakkavad reaalsuseks saama.
Õppimise osas on tõesti valikuvariante, aga kui mul õnnestub keskkooliga vaherahu teha, siis tõenäoliselt teen ma ükskord need viimased viis ainet ikka täiskasvanute gümnaasiumis ära. T-kategooria koolituseni vast jõuan ka, sest ega see nüüd viimaseks ei jäänud, neid tasuta koolitusi tuleb vist isegi kaks korda aastas. 🙂
Aitäh, et kaasa mõtlesid ja jõudu läheb alati vaja! Sulle ka jõudu ja jaksu, ehk kulub samuti ära. 🙂
Kas karjäärinõustaja juures oled käinud?
Väga-väga soovitan!
Kunagi väga ammu olen, aga see, kuhu tollal välja jõudsime, täna pinget ei paku, nii et tasub kindlasti uuesti käia. 🙂
Mulle su merisiga meeldib väga. Mul lapsena ka oli üks, aga tavalist värvi.
Ta on meil äge paksuke jah. 😀
Miks Sa kirjutad seda blogi, kui Sa oled nii loll? Hädine. Saamatu. Krooniline viriseja. Mis see annab Sulle, oma rumalust ja häbi laiali laotada? Mingi masohismi vorm?
Miks sa loed seda blogi, kui see sulle nii suurt piina valmistab? Ära tee endale nii.
Päriselt, M, loe raamatuid/blogisid/artikleid, mis tekitavad sinus positiivseid emotsioone ning jaga neid autoriga. Heaga tõmbad ligi head, halvaga aga halba! Proovi vahelduseks nii, et sa ei ütle kellelegi halvasti, ära isegi loe/jälgi midagi/kedagi, kes sinus halbu emotsioone tekitavad. Otsi enda jaoks inspireerivaid inimesi/tegemisi/kirjatükke ning anna endast välja ainult positiivseid tundeid ja mõtteid, see tuleb sinuni ringiga tagasi. Ära mürgita end kibestumisega, vaid ravi headusega.
Siin blogis lähevad edaspidi sinu negatiivsed kommentaarid prügikasti, sest sina, mina ja nii mõnigi lugeja oleme aastate jooksul nende peale piisavalt aega kulutanud, aitab küll. 🙂
Kui ma esimest gastroskoopiat tegema läksin, õpetas arst, et hinga häälekalt sügavalt ja kindlas rütmis.
See on min päris hästi aidanud.
3 x olen käinud, kui rütmi kätte saab hingamisel, siis on talutav.
Ma periooditi ei saanud peale keedetud köögivijafe midagi süüa.
Töötukassa on seinast seina teenuseid, ma arvan et see mida kirjeldasid, pole päris see teenus mida normintellektiga noortele inimestele pakutakse 🙂
Sa võid positiivselt üllatuda, kui ära käid. Olen tuttavatelt igasuguseid lugusid kuulnud, valdavalt toredaid.
Ma hingasin ka häälekalt ja sügavalt, kui hingata sain, aga kohe, kui toru liikuma hakkas, tekkis okserefleks okserefleksi järel. Kui pean kunagi uuesti minema, siis kindlasti tahan mingit tuimastavat kurguspreid või süsti, mis aitaks uuringut paremini taluda. 🙂