Kaks nädalat tagasi, kui kahepäevaselt Soome reisilt koju jõudsime, saime vanaemade juurest tagasi tõbised lapsed – kellel oli väike palavik, kellel nohu, kellel valutas pea. Suurtel poistel möödus see jama ruttu, Teine puudus vaid ühe päeva ning jätkas oma lasteaias käimise rekordi purustamist, pisemad jäid muidugi taas koju ning preili on siiamaani kodus olnud. Uuel nädalal jäi ka Härra pikali ja nii põdesid kõik viis vähemal või suuremal määral midagi, mina pääsesin. Või kas pääsesin? Nädal tagasi oli mul ka paar päeva veidi uimane olla, aga see läks üle ja siis murdis mind maha see naistevärk, mis korra kuus käib. Minu jaoks on see periood alati raske olnud, seda nii füüsiliselt (valus, valus, valus) kui ka vaimselt, sest mul lihtsalt ei ole sel ajal mingit vaimset võimekust. Eriti ei imesta ka, kui see naistevärk nii karmilt organismi raputab, et aneemia vari ripub kogu aeg pea kohal ja rauapreparaatideta näitusid korda ei saa. Hetkel on käsil ma-ei-tea-mitmes kuur, et ferritiini tase 5,9 pealt vähe kõrgemale saada.

Kuid see ei olnud see, millest kirjutama hakkasin. Mul hakkas juba hea enesetunne ja teotahe tagasi tulema, aga nüüd olen mina samas seisus, milles oli Härra veidi vähem kui 2 nädalat tagasi.  Jõudis ring alles nüüd minuni või on see juba uus teema? Kolmanda rühmas oli täna üks laps halva enesetundega pikali maas, kui poisil järel käisin ning õpetajad väidavad, et Kolmas hakkab ka taas tatiseks muutuma (ta alles sellel nädalal sai tagasi lasteaeda), nii et vabalt võib olla uus asi. Igatahes nüüd on teised viis põhimõtteliselt terved, ainult Neljas on ikka oma tatise ninaga kodus, haigeks ma teda tegelikult ei nimetaks, sest ta nuuskab heal juhul korra-kaks päevas, aga mina käin ringi paistes silmade ja kinnise ninaga, millest tatt tilgub. Eile oli veel talutav olla, aga täna läks kuskil ninaneelu sügavates käikudes selline tootmine lahti, et ma konkreetselt tundsin, kuidas see kõik ei mahu tagaruumidesse ära, samas välja ka ei tulnud. Kolm erinevat ninaspreid ei teinud mitte midagi, üks neist ajas vaid silmad märjaks.

Kuid eile sain Signe Seebid paki kätte ja sinna oli kingituseks lisatud jalavannisool, mida ma ise ei oleks osanud valida, lihtsalt ei osanud sellist asja igatsedagi, ja kaasa anti soovitus kasutada seda laste tärkava nohu puhul, pidavat olema emade lemmik. Purki avades pidin aru saama, miks selline soovitus.(Pildi võtsin Signe Seebid kodulehelt.)

Sain tõesti aru, mida silmas peeti, kaane alt lõi vastu sellise pahmaka eukalüpti ja teepuuõli värskust, et see avas kohe lõõrid. Mina igatahes katsetasin selle jalavanni juba eile enne ööund enda peal ära ning magades sain nina kaudu hingata. Täna õhtuks oli olukord 10 korda hullem ja kui ninaspreidest mingit tolku ei olnud, siis võtsin ette uue jalavanni, veel soojema ja soolarikkama kui eile. Kuna ma lugesin toote omaduste alt, et see kiirendab ainevahetust, siis ma ei piirdunud vaid jalavanniga…
Lubage ma meenutan, et meil ei ole vanni, on vaid kõrge alusega dušikabiin, aga mahutasin end sinna kenasti vette ligunema ära. Eeterlike õlide aroomid haihtusid kiiresti, kuid vee soolane maitse kinnitas mulle, et see ei ole tavaline vesi ja nii ma olin dušialuses kägaras, kuni vesi hakkas maha jahtuma.

Enesetundes kohe suuri muutusi ei tekkinud, tehas töötas täie võimsusega edasi, aga samas hoidis uksi sedasi kinni, et õhk ei liikunud. Kuid, oh üllatust, nüüd paar tundi hiljem saan ma läbi nina hingata ja ma ei pea iga minuti tagant nuuskama! Lisaks õhetavad jalalabad mõnusalt värskelt ja see on raudselt millekski hea. Ühesõnaga olen meeldivalt üllatunud, sest see jalavannisool tõepoolest mõjub (tärkavale) nohule, nii et ma täista usun, et tegu võib olla tootega, mis on emade lemmik. Minule igatahes hakkas väga meeldima ja see toode leiab koha meie ravimikapis.

Jalavannisoola omadused:

• Eukalüpt leevendab lihaspingeid ning -valu.
• Lavendel toniseerib, rahustab nahka.
• Teepuu on üks tugevamaid looduslikke antiseptikuid, omab ravivat mõju mitmete nahaprobleemide korral.
• Meresool on rahvameditsiinis hinnatud oma laialdase toime poolest- sool on lihaseid lõõgastav ja põletikuvastase toimega, tõhus ekseemide ja väikeste haavade parandamisel. Aitab nahal lõõgastuda ja taastuda, kiirendab ainevahetust ja leevendab liigese ning lihasevalusid.

Mulle tundub see 100% looduslik jalavannisool üks igati sümboolne jõulukingitus, mis kinkija rahakotti auku ei tekita (maksab 5 € eurot) ja annab lisaks andmisrõõmule ka saamisrõõmu, mida tavaliselt uued teetassid või suvalised jõulukaunistused ei anna.

Mina lähen tõmban nüüd purgist ühe korraliku sõõmu veel ninna ja lähen magama ära – hommikul peab vara tõusma ja lapsele kooli järele minema. Just nimelt, kooli! Neil on täna seal jõuluöö koos igasuguste vahvate töötubadega, praeguseks kellaajaks nad küll juba magavad, aga õhtu oli kindlasti väga põnev. Kui Esimese ära viisime ja tema magamisaseme (90 x 200 poroloonmadrats) korda sättisime, siis oli klassiruum juba otsast otsani madratseid täis, ruumis oli palju sagimist ja lärmi, veel rohkem lärmi oli koridoris, ühesõnaga oli see paras hullumaja. Müts maha õpetajate ees, kes selliseid üritusi ette võtavad!

Kui ma juba õhtust poole sõnaga kirjutasin, siis lisan paar lauset veel juurde. Enne, kui Esimese kooli viisime, sõidutasime Teise Põhjakeskusese mängutuppa sünnipäevale ja koju tagasi jõudsime järgmise meriseaga, kellel veel nime ei ole. Lasime põrsad kokku uude pessa, mis täna kohale jõudis ja nad said kohe sõpradeks. Edasi viisimegi Esimese ära ja sealt sõitsime edasi (või tagasi) Rakverre, ostsime Kolmandale ja Neljandale ka piletid mängutuppa ning ise läksime Härraga BabyBacki sööma, nii et me kõik saime täna veidi vaheldust. Nagu reede õhtu juba…

Aga nüüd küll magama, sest laupäeva hommik ei ole nagu laupäeva hommik ja Esimese peab juba enne kaheksat koolist ära tooma.