Juuni oli väga laisk kuu. Ma tahaks seda küll kuidagi ilustada, aga ma ei saa, sest tõesti olin laisk. Liikusin ainult umbes 25 km ehk isegi mitte kilomeetrit päevas … ja ainult 200 km vähem kui maikuus. Ei ühtegi kepikõndi ega rulluisutamist, rääkimata tubasest trennist. No ei ole siin tuju, tahtmist, tunnet. Pean end päriselt sundima, kuigi kodus lausa kibelesin välja. Vahe tuleb sellest, et linnatänavatel ei tunne ma end mugavalt ja veel vähem julgen ma õhtuti linna ääres metsaradadel üksinda kepikõndimas käia.

Ka tubane trenn oli igas mõttes kodus mugavam, ruumi on seal rohkem, põrand kannatab hüppamistki, vannituba on kahe sammu kaugusel, mitte kaks korrust allpool keldris ja nii edasi.

Ja-jah, paha siga, mitu viga … Tean isegi, et loll, kes vabandust ei leia. Siin lihtsalt on tunne nagu oleksin tagasi päris alguses, kus harjumused pole sees, vaid tuleb end kokku võtta, et midagi toimuks. Juulis katsun end rohkem sundida ja tänase seisuga ongi kaalunumber taas langemas.

https://www.instagram.com/p/Bk0mxcNlADF/?taken-by=kuussidrunit

Juunis küll mitte mingit edusammu ega tulemust ei tulnud, mingeid numbreid, kilosid ega sentimeetreid kirja pole panna. Pole siin mõõdulintigi, millega neid sentimeetreid võrrelda, aga maikuus esimest korda jalga läinud pükstele pidin kuu lõpus rihma peale ostma, kuigi kuu alguses seisid ka ilma jalas.

1. juunil kaalusin 63,1 kilo, vahepealne suurim kaalunumber oli 63,3, kuu viimasel nädalal kaalusin stabiilselt alla 63 kilo ja kuu lõpetasin kaaluga 62,4, nii et võib jääda rahule, et vaatamata laiskusele püsis kaalunumber paigal ja kuu lõpuks pigem isegi vähenes poole kilo võrra.

Järelikult on söömisharjumused muutunud. Või noh, muidugi on muutunud, aga neid muutusi ei pea ma rangelt jälgima, vaid need on juba kinnistunud. Endale piiranguid seadmata ei mahu mulle topeltportsjon sisse ega ole näksimisisu. Õigeid pannkooke pole ma nii kaua söönud, et neid nüüd perele tund aega järjest praadides neelud väga käima ei hakanud. Sõin hoopis pekoni-perunasalaattit, mis ei ole ka mingi tervisetoit, aga isutas mind rohkem kui magus pannkook.

Tegelikult päris ilma piiranguteta ma ei ole. Tahaksin hirmsasti koos teistega moosisaia süüa ja piima peale juua, aga ma ei tee seda, sest kodus mul pole kunagi sellise asja järele isu ja ma ei taha, et edaspidi tekiks ka. Lisaks paneb valge sai ainevahetuse seisma.

Praegust stabiilset kaalu on kindlasti soodustanud ka see, et meil ei ole siin millegagi midagi grillida ja see on ka väga hea võõrutusravi grill-lihale, mis ka mu ainevahetusele halvasti mõjub. Tundsin tegelikult juba kevadel, et pärast šašlõki söömist on kõhus raske ja ebamugav. Ma arvan, et mul oli enne pidevalt kõhus raske ja ebamugav ning seetõttu ma ei pannud seda enam tähelegi, aga kui olin harjunud kerge tundega ja sõin üle pika aja grill-liha, siis läks olemine nii ebamugavaks, et võtsin lõpuks kõhulahtistit, muidu poleks mitu päeva numberkahel käinud.

Ilmselt esimese asjana me Eestis ikkagi grillime, aga poole vähem liha ning juurde paprikat, šampinjone, suvikõrvitsat ja muud sellist. Isud on lihtsalt veidi muutunud ja kindlasti muutuvad edasi. Ei tohi lihtsalt tühja kõhuga poes käia ega üldse lasta kõhul väga tühjaks minna, sest siis tahaks süüa kõike, mida muidu ei sööks.

Tegelikult ma ei tahtnud siin üldse lobisema hakata, sest midagi asjaliku mul nagunii öelda ei ole. Tahtsin vaid tulla jagama “2017 vs 2018” bikiinipilte, täpsemalt juunikuiseid, kuid eelmise aasta pildid on Silveri telefonis ja ma ei saa neid praegu kätte, aga leidsin isegi midagi paremat, 2017. aasta alguses tehtud “enne” pildid, kus samad bikiinid seljas, mis nüüd juunis tehtud “pärast” piltidel. Eelmise aasta jaanuaris oli mu kaalunumber sama võrreldes juuniga, nii et tegelikult võib pilte kenasti “eelmise aasta jaanidel ja nüüd” võrdluseks lugeda.Ma olen teiste “enne ja pärast” pilte Instagramis lõpmatuseni vaadanud, et end motiveerida, aga nii motiveeritud, kui neid pilte nähes, ei ole ma enne olnud. Pikk tee on veel minna “06.2019” eesmärgini, aga ma ei mõtle sellele, kuhu lõpuks jõuda tahan, esmalt püüdlen ikka 2. eesmärgi poole, milleks on kaalul esimese numbrina 5 ja sealt on puudu vaid kilo ja natuke peale.

Kui ma eelmise aasta pilte vaatasin, siis mõtlesin, et küll ma ikka olin suur. Ei tundnud end sellisena, aga tegelikult olin ikka paks küll. Ja teate, mida kauem ma neid pilte vaatasin, seda enam tundus, et tegelikult polnud ikka häda midagi. Ma isegi ei häbene neid pilte näidata ega häbene ka praegust vormi, mis on endiselt üsna vormitu. Ma meeldisin endale siis, meeldin nüüd ja päris kindlasti meeldin endale veel kergemana.

Ahjaa, meenus veel, et kavatsen järgmisel nädalal teha Instagramis motivatsiooninädala. Ei, mitte teiste motiveerimiseks, sest ma vajan ise motiveerimist ja selleks ma seda teen ka. Päevad saavad olema:

1. #motivationmonday
2. #transformationtuesday
3. #workoutwednesday
4. #throwbackthursday
5. #foodfriday
6. seda veel otsin
7. #sundayfunday