Eile tuli Härra tavapärasest varem koju ning ütles “davai, lähme randa”. Selle peale kõlas mitmehäälne “jeeee, jessss, jaaaa-jaaaa-jaaaa”, aga sättimine võttis ikkagi nii palju aega, et randa jõudsime alles tund hiljem ning seal selgus, et ilm polegi väga mõnus. See on ikka huvitav, kuidas soe tuulevaikne ilm muutub mere ääres tuuliseks ja jahedaks. See on juba mitmes kord sedasi tünga saada.

Kui me randa jõudsime, siis meie tuli vastu lahkuv perekond, kus ema, isa ja väike tüdruk olid eespool ning tagant tuli jonnides läbimärg umbes 5-aastane tüdruk, kellel olid vist jalanõud liiva täis ja see segas tema kõndimist. Isa ütles talle midagi väga tuttava hääletooniga, mina ei saanud midagi aru, aga Härra hakkas naerma. Isa oli öelnud: “Me ei tule enam kunagi siia!” Tore on kõrvalt näha nii tuttavat olukorda, sest pole mitte vähe kordi olnud, kus pärast pikka maade jagamist oleme ka meie öelnud, et me ei tee seda või toda enam kunagi. 😀

Kuna lapsed on praegu tõbised, Teisel oli paar päeva tagasi jälle palavik, Kolmandal larüngiidihoog ja kõik on tatised, siis väga ei julgenud tuulte kätte jääda. Nii me rannas üle luidede ei roninudki ja nende taha jäänud merd ei näinud.

Istusime hoopis liivamägede vahel augus, kus oli pisut tuulevaiksem. Mina värvisin liiva ja lapsed tegid end liivaseks. Enne ostsime kaasa kaks mullitajat ning ämbri ja kühvli, aga sellest jäi väheks, sest lapsi on neli. Minu nägemuses pidi jagamine hästi õnnestuma, sest nad enamuse ajast nagunii värvivad liiva ju. Hahaa! Esimene korra proovis ja lõi kiiresti käega, teised proovisid, kuidas kriit mekib.

Muidu oli kõik tavapärane, kes nuttis, sest teine ajas mullitaja pikali, kes nuttis, sest tema ei saa mullitada, kes jalutas minema, kes viskas kühvliga liiva õhku nii, et see lendas teistele pähe ja minu käekotti, kes jooksis valusalt vastu Härrat ja siis röökis üle ranna nutta, et see kõik on issi süü, sest tema VEDELES EES! Vahepeal mängisid nad ilusti ka. 🙂 Kui hakkasime ära minema, siis umbes 200 meetrit pikk teekond auto juurde võttis ka oma pool tundi aega, sest laste tempo on ju üks samm edasi ja kaks sammu tagasi! 😀“Oi, preili, teie müts…”                                                                                                      “Ah, tead, las olla, mul on hoopis teised mõtted juba – tsutsufreiiii!”Ma mõnikord ikka imestan, kuidas juba nii pisikesest tüdrukust õhkub preililikkust. Tal on küll kohati poisilikud mängud ja sõnavara, ta veedab ikkagi päevad kolme venna seltsis, aga tüdruk tema sees paistab siiski kaugele. 🙂

Üks tüdruk veel lõppu, taustaks ilusad prügikastid:

Romwe postituse all tunti huvi minu teiste tellimuste kogemuste vastu. Pildil on kaks kogemust. Need sandaalid on tellitud Sportsdirectist krooni lõpus või euro alguses, kui ma veel ikka kroonides mõtlesin, aga mäletan, et need maksid alla 100 krooni. Need on olnud mitu-mitu suve minu põhilised jalanõud. Vaid 2013. aasta suvel kandsin neid harva, sest ma ei saanud suure kõhu pärast ise pandlaid kinni. Nii vastupidavaid sandaale pole mul varem olnud, aga too firma (Golddigga) muidu vist kvaliteediga ei hiilga. Puhas vedamine nendega. 🙂

Kleit on Everything5poundsist ja hind nagu ikka 5 naela, mis tegi aasta tagasi 7 € millegagi. Materjal ja õmbluste kvaliteet on väga head, värvid on imeilusad, pikkus on mulle veidi lühike ning rinnaalune kumm hoiab vildakalt, aga see ei torka silma. Suvise napi rannakleidiga kärab küll. Koos retuusidega kärab ka niisama kanda. 🙂

Ahjaa, kes mu Facebooki lehte ei ole vaadanud, siis liiva värvimise tulemus jäi selline:

Esimene katse, aga katsetan kindlasti veel, sest tahan sellised värvilise liivaga purke kodus dekoratsioonidena kasutada. Kuna me igavesti siiakanti ei jää, ka Härra mitte, siis oleks see värviline liiv tore mälestus Soome ajast ja Yyteri rannast. 🙂