Täna selgus, et me ei saa homme koju, kuigi olime sellega põhimõtteliselt arvestanud, mul olid laevapiletidki broneeritud. Uueks sobivaks kuupäevaks enam autokohti ei olnud. Nii ma annulleerisin piletid ja kaotasin sellega 15 eurot. Seega enam ei teagi, millal me täpselt tuleme ja palju see laevapiletite näol maksma läheb. Praegu oleksime 57 € eest saanud edasi-tagasi sõita ja see oleks olnud maruodav.

Me ei jäänud koju nutma, vaid läksime üle mitme päeva ilusat ilma nautima. Suundusime mõne kilomeetri kaugusele matkarajale ja saime lõpuks pihta, kui lühikesed on tegelikult Yyteri piirkonda tutvustaval kaardil näidatud vahemaad. Näiteks üks kolmekilomeetrine matkarada on meist vaid umbes 400-500 m kaugusel. Alguses jäi kaardi põhjal mulje, et kõik on meist kilomeetreid eemal. Ma üldse lugesin seda kaarti alguses valesti ka ning juhatasin Härra hoopis teises suuna, seega me jõudsimegi sihtkohta ühe kilomeetreid pika ringiga. 😀  Metsarajal me muidugi avastasime, et me ei võtnud sääsetõrjet kaasa ja me vahepeal söötsime neid vereimejaid ikka mõnuga. Oleme nüüd kõik sääsekupulised. 🙁

Kui lapsed avastasid, et metsas on sääsed: Esimese vaateplatvormi juures oli välikäimla. Uskumatu, aga tegu oli täiesti puhta ja viisaka vetsuga, isegi halba lõhna ei olnud sees, ja paberit sai tirida mitmest rullist. Peldikust oli asi kaugel.Nagu näha, siis välikäimla ehitamisel oli arvestatud ka ratastooliinimestega. Mitte ainult, ka vaateplatvormi viis pikk sikk-sakk kaldtee. Kaardi põhjal on selliseid vaateplatvorme veel, kuhu saavad ratastooliinimesed ligi. Edasi suundusime teise vaateplatvormi juurde, milleni viis 400 m pikk kitsas laudtee. Kolmas suutis seal 10 korda rajalt maha astuda ja ühe korra päris kõhuli raja kõrvale kukkuda.Teisel pildil karjust näete? Meie arvasime, et see on lehmade jaoks, kes kuskil kaugel eemal paistsid. Kui vaateplatvormini oli jäänud umbes 150 meetrit, siis me nägime, et karjamaal ei olegi punased lehmad… Ja pidevat mootorrattamürinat ei teinudki mootorrattad. Meile lähenesid kaks hirmuäratavalt tursket piisonit (?), kes häälitsesid ähvardavalt nagu kaugustes põrisevad mootorrattad. Ma tõesti pidin püksid täis tegema. Maalaps küll ja lehmadega üles kasvanud, aga igasugused munadega sarvilised loomad on hirmuäratavad, eriti, kui nende aedik möödub 50 cm kauguselt matkarajast. Ma küll ei usalda mingit elektrikarjust, kui need tegelased pöördesse lähevad.Ma surusin teisi takka, et me kiiremini liigutaks ja turvaliselt vaateplatvormile jõuaks. Kui sinna ei oleks olnud lühem maa, siis ma oleksin otsa ringi keeranud ja auto poole jooksu pannud. Õnneks selgus, et meie ei paku nendele mürisejatele vähimatki huvi ja nad tegelikult ei lähenenud meile, vaid läksid suure ragina saatel meist kaugemale võssa. Sain vaid platvormilt neist paar pilti teha, kui nad olidki juba kadunud. Kuskilt võsa tagant kostus vaid hirmsaid möirgeid ja pidevat undamist. Hiljem tulid mõned üksikud end veel näitama, aga nad ei vaadanud isegi siis meie poole, kui me lastega viiekesi kutsuvalt ammuutasime. Härra ei ammuutanud, vaatas hoopis ümberringi, et keegi meid ei kuuleks. 😀

Kuna me olime ikkagi juba pool kilomeetrit maha kõndinud, siis tegime vaateplatvormil ka söögipausi. 😀Plaanisime edasi minna teises suunas, kus ootas järgmine platvorm, aga avastasime, et olime juba kaks tundi sääski toitnud ja kell oli kaheksa läbi. Täitsa müstika, kuhu see aeg kadus. Otsustasime pikad rajad lükata mõnda teise päeva, kus Härra ei pea järgmisel hommikul varakult tööl olema. Ja kus meil on sääsetõrje kaasas.Nüüd on meil siis veel vähemalt kaks nädalat aega siinseid matkaradasid avastada. Homsest algab ka 50. Pori Jazz, mida soomlased väga armastavad. Mitte ainult soomlased.

Ilmselt läheme ka mõnda tasuta kontserti vaatama või vaaterattaga sõitma. Pool Kirjurinluoto parki on samuti Pori Jazzi ala, seega me saame heast muusikast isegi mänguväljakul osa. 😀 Muidu me erilised jazzi või üleüldse muusika fännid ei ole ning üritusele ei kipuks, kui me juba nagunii samal ajal Soomes ei oleks. Tavaliselt on Härral festivali ajal vaba nädal olnud, sest ülemus naudib üritust, aga seekord mitte. Kindel on siiski see, et mõnel päeval hakkab Härra ülemus peale käima, et me läheks ka. Eelmisel aastal tulimegi plaanitust päeva varem siia, et ülemus saaks meile kuulsat Pori Jazzi tutvustada. Ega tookord tegelikult eriti midagi tutvustada ei olnud, see oli viimane päev ja kõik panid juba pille kotti. Tutvusime rohkem omavahel. Tegelikult toda päeva alustasimegi ülemuse kodus jäätise ja maasikatega, jazz oli teisejärguline. 🙂

Tõenäoliselt tahtis ülemus lihtsalt Härra perele pilgu peale visata. Tema esimene reaktsioon oli ka suurte silmade tegemine ning tagaselja Härrale kiitmine, et tal on nii ilus naine. Hiljem ütles laua taga mulle, et mina tegin ikka palju kehvema valiku kui Härra. Me ei saanudki aru, kas see pidi olema kompliment minule või solvang Härrale. Või mõlemat.

Tegelikult ei olnud ma siis oma väljakasvava poisipeaga üldse ilus. Vähemalt mitte silmipimestavalt ilus. Aga võib-olla ta tegi suured silmad, sest ootas päris krõhvat. 😀

Edit: Piisonid olid hoopis mägiveised. Maalaps, eks … Piinlik!