Kirjutasin eile Pere ja Kodu blogisse möödunud magamata öödest, lubage ma tsiteerin: “Nüüd on meie pesamuna peaaegu kolm kuud eeskujulikult maganud ja minu ärevus ööune ees kadunud. Mu unerežiim on küll endiselt sassis ja kõik ööd ka vennad ei ole – vahepeal ikka olen pidanud larüngiidis lapse kaissu võtma või keset ööd okset koristama ja voodiriideid pesema, kuid see on köömes möödunuga võrreldes. Ööd on taas magamiseks ja ma väga loodan, et selle postitusega ei sõnu ma midagi ära.”

Võite kolm korda arvata, milline minu öö oli. Muidugi magamata!

See pole esimene kord, kui endale häda kaela tõmban. Ükskord kiitsin, kuidas lapsed on juba viis nädalat terved olnud. Noh, viieks nädalaks see jäigi…

Eile jäid lapsed magama alles kella 1 ajal. Esimene ja Neljas köhisid võidu, kuigi päeval ei olnud neil mingit köha. Neljas köhis veel nii nagu hakkaks lämbuma, käisin teda mitu korda kontrollimas. Viimast korda käisin lapsi kuulamas kella 2 ajal ning pärast seda sain ka lõpuks uinuda. Siis läks Esimene kell 3.37 vetsu ja Neljas ärkas selle peale üles, mida tavaliselt ei juhtu.

Pesamuna nuttis, köhis ja karjus vihaselt ning lõppu ei tulnud. Haarasin lõpuks oma teki ja padja, seadsin end lastetoa diivanil sisse ning võtsin Neljanda kaissu. Ta rahunes kohe maha, aga magama ei jäänud, hoopis siples, vaatas aknast välja, torkis mind, mässas oma tekiga ja nii edasi. Kella 5 ajal panin ta võrevoodisse tagasi, ta jäi lõpuks rahulikult magama ja tegi seda kella 10-ni, kuid esimene poiss ärkas 8.30 ning minu katkendlik iluuni jäi kokku viietunniseks.

Miks ei toimi sellised asjad kunagi vastupidi? Näiteks nii, et ma kurdan, kuidas raha pole ja siis järgmisel päeval juhtub ime…