… siis me ei olnud peaagu üldse kodus.

Neljapäeval sõitsime sadamast otse Rakverre, et võtta pakiautomaadist paar Voyageri varuosa, hüppasime kodust läbi ja vahetasime riided, haarasime Esimese lasteaiast peale (ainult enne ootasime 10 minutit, kuni ta lõunat sõi) ja sõitsime Lehtse. Härra tegeles oma vanemate juures autoga, mina olin oma vanemate juures lastega õues ja päevitasin endale jalanõud jalga.

Kolmas ulatas sellel aastal lõpuks ratta selga ja õppis väntama, kui kukkus, siis tõusis püsti ja sõitis rõõmsalt edasi. Teine jätkas sügise lõpus omandatud oskusega ja sõitis abiratasteta ning harjutas rattaga kohalt minekut, kui kukkus, siis peksis nõmedat ratast, mis oli kõiges süüdi. Esimene lihtsalt sõitis rattaga ja kui kukkus, siis murdis kõik oma kondid ja seda tragöödiat kuuldi nelja kilomeetri kaugusele. Kolm ühe pere totaalselt erinevat poissi!

Õhtuks olime kõik nii tolmused, et kodus oleks soe vesi kolmanda pesija juures otsa saanud, nii et pidime käima Härra vanemate juures saunas pesemas ja koju jõudsime alles ööune ajaks. Kuna Härra oli ka eelneval ööl ainult kaks tundi maganud, siis kukkusime kõik kohe voodisse ja tõusime sealt alles 8 ajal hommikul.

Reedel viisime enamuse lapsi minu emale ja tegime Esimesele toreda päeva Viimsi veekeskuses, sest meil oli veel 3 voucherit alles ja reedel oli ainus võimalus need koos Härraga ära kasutada. Me Härraga väga ei viitsinud minna, aga kuna laps eelmisel korral ei saanud veekeskusest väiksemate tõttu viimast võtta, siis võtsime end tema pärast kokku ja tegime selle väljasõidu ära. Pärast veekeskust olid meil kõhud väga tühjad ja käisime Black Rose pubis söömas (soovitan seal üleküpsetatud pelmeene sinihallitusjuustu kastmes – vaid 5 € eest saab kõhu head ja paremat täis), kus kulus juba liiga palju aega ning mul läks väga kiireks, sest õhtul pidin pildistama minema ja Kadrinasse jõudes oligi õhtu juba käes.

Kui minuga pildistamise teemal ühendust võeti, siis kirjutati, et ideaalne oleks 6. mai, sest see on nende registreerimise kuupäev. Ma lugesin sellest välja, et neil on aastapäev ja kui kõik pildid said tehtud, siis alles küsisin, mitmes aastapäev neil on ja sain vastuseks, et esimene päev. Ja mina mõtlesin, et kenad riided, lillekimp, kaunistatud dokumendikaaned ja õhupallid pidid tähtsat päeva lihtsalt taaselustama. Kas saab olla veel pikemate juhtmetega?!

Ka reede õhtul me lihtsalt kukkusime voodisse ning meie traditsiooniline filmiõhtu jäi ära, kuigi Härra oli vahepeal lastega jalutamas käinud ja poest filmiõhtu jaoks kräppi toonud.

Laupäeval oli ees järjekordne tegus päev, käisime Rakveres Teisele jalanõusid ostmas, samuti ostsime meie jalgpallilootusele värava ja Härra käis juuksuris, kus pesti värskelt pestud pea uuesti puhtaks, et saaks 5 € rohkem kasseerida. Edasi kuhjasime toidupoes käru kingitusi (kokku 14,5 inimese poolt) ja toidukraami täis ning läksime minu vanemate juurde vanaema sünnipäeva tähistama, sealt läksime edasi Härra õe sünnipäevale ja koju jõudsime taas ööune ajaks. Loomulikult kukkusime voodisse.

Pühapäeval ärkas Härra varem, tõmbas ukse enda järel kinni, mis tähendas, et ma võisin oma õndsat und edasi magada. Mingi hetk ärkasin laste kaklemise peale ja kuna Härra ei sekkunud, siis muutus asi kahtlaseks. Hõikasin väga vaevaliselt (mul pole neljapäevast alates hommikuti häält olnud), et kus issi on, mille peale pistis Teine pea ukse vahelt sisse ja ütles, et ta ei tohi öelda. Siis mulle koitis – emadepäev! Peagi jõudis Härra koju, jagas lastele lilled kätte ja nad tulid hanerivis mulle head emadepäeva soovima. Esimeselt sain ka kingituse, tema enda tehtud käevõru.

Edasi läksime Härra ema juurde, siis minu ema juurde ja sealt juba otsejoones sadamasse. Kui koju jõudsin, siis oleksin tahtnud voodisse kukkuda, aga oli viimane päev lisada oma lapsed Kinderi kampaania lehele lootusega, et üks neist on järgmine šokolaadikarbistaar. (Või antakse lohutusauhinnaks mõne juuksurisalongi kinkekaart.) Tegelikult ma ei saanud nagunii enne und, kui sain Härralt kell pool 1 lubatud sõnumi, et ta on elusalt ja tervelt kohal.

Paipoiss Esimene

Krutskivend Teine

Kavalpea Kolmas

Poiste juuksed kasvasid taas kuidagi järsku pikaks. Viimasest juukselõikusest oli küll kaks kuud möödas, aga veel nädal tagasi ei karjunud miski ja siis pühapäeval järsku juba karjus.

Siit jõuangi otsapidi eilse päevani. Seda postitust hakkasingi kirjutama tegelikult eile, kui jõudsime Rakverest tagasi, kus käisime Teisele ID-kaarti tegemas. Ülejäänud päev pidi kuluma kodus lebotamisele, sest Härra minekuga saabus ju aeg, aga läks veidi teisti. Keset kirjutamist helistati lasteaiast, et Kolmandal on homme (ehk siis täna) teater ja kuna raha on makstud, siis võiks see veidi nohune laps ikkagi Tallinnas ära käia. Minul oli teater meelest läinud ja olin pannud tänaseks kolmele poisile juuksurisse aja, aga Kolmandal oleks olnud lõikust vaja enne minekut, muidu ta ei oleks tuka tagant etendust näinud. Helistasingi uuesti juuksurile, et äkki ta vähemalt ühe poisi saab kuskile vahele suruda. Ta ei olnud kindel, aga tal tuli kõne vahele ja ta lubas kohe tagasi helistada. Helistaski ja selgus, et tal öeldi üks värvimistöö ära ning mul oli pool tundi aega lastega Lehtsesse sõita, et lasta kõigi juuksed kääridega üle käia. Nii et lapsed jooksid söögilauast otse autosse ja nägime kõik väga kodused välja, aga maal saab seda endale lubada.

Samuti lubasid lapsed endale peaaegu tühjas majas jooksmist, kiljumist, naermist ja kõike muud ülemeelikut. Olime juuksuri juures poolteist tundi ja ma selle ajaga keelasin endal kurgu kähedaks. Tagatipuks astusid lahkumise ajal kaks poissi jälle mu keelust üle ning jooksid eest ära, preili nende järel (see on see, et üks lammas jookseb ees…) ja tema kukkus trepi peal. Mina vedasin käe otsas kahte kassi (ei jätnud neid autosse palavuse kätte surema) ega jõudnud piisavalt kiiresti neile järele. See eest ära jooksmine oli minu jaoks viimane piisk karikasse, lastega juuksuri juures käimine tõmbas mu energiast nii tühjaks, et kõik neli läksid otsejoones vanaema juures magama, sest ma vajasin veidi aega enda kogumiseks.

Saingi end nii palju koguda, et pesin veel auto puhtaks, olin lastega õues, tegelesin Härra vanemate juures kanakaka järele haiseva Kolmandaga, kelle püksid, sokid ja jalanõud olid haisuallikaga koos. Käisin saunalaval oma akusid laadimas, koju jõudsime jälle suhteliselt hilja ning autost toa poole kõndima hakates avastasin, et Neljanda jalad olid väga laiali ja see sai ainult üht tähendada, tal juhtus autos õnnetus. Nii me läksime toa poole – suured poisid kõndisid võtmetega ees, Kolmas oli paljajalu vanaema juurest saadud asenduspükstega, mis olid talle väga suured, Neljas taarus jalad laiali, mina läksin ühes käes märg turvatool, teises käes kassipuur kahe kõutsiga ning õlal rippus suur kott. Ma ei osanud meie seltskonna peale muud teha, kui naerda. Tuppa jõudes läksid riided, turvatooli kate ja lapsed pessu, sõime ära pooleliitrise jäätise ning kukkusime voodisse.

Nüüd kavatsen veidi kodune ka olla ja end ravida, sest täna hommikul oli kurk juba nii kibevalus, et pisar tahtis neelamise ajal silma tulla. Lisaks on mul paks nohu, kõrv valutab ja jaksu pole. Ideaalne päev, et liigutada ainult sõrmi ja blogida.