Iga kord, kui ma toad ideaalselt korda saan, luban igapäevaselt veidikese koristada, et olukord ei väljuks enam kontrolli alt.

Noh, Härra on tänase seisuga 19 päeva ära olnud ja selle aja jooksul sain nüüd esimest korda kogu maja korda. (Viimase suurpuhatuse tegi tema paar päeva enne minekut.) Vahelduva eduga olen siin koristanud küll, aga see on olnud üsna tänamatu tegevus, sest mina olen läinud lapiga ees ja lapsed on tulnud banaanidega järel. Suurema osa ajast on olukord selline olnud:

 Täna võtsin asja karmilt käsile ja siht silme ees koristasin 5 tundi jutti. See oli võimalik tänu sellele, et lapsed olid sellest 3 tundi voodis ehk ajasin kõik lõunaunne ja magama jäid nad alles pärast tunniajast voodis veiderdamist. Pidin küll oma 10 korda neid keelamas käima, aga tegelikult oli isegi hea, et nad kohe ei uinunud. Olin täpselt graafikus – kui lapsed lõunaunest ärkasid, siis oli maja juba korras, ise olin duši all käinud, pesumasinas ringles teine masinatäis musti riideid ning kartulid keesid.

Minu tuju oli ka hoobilt parem, nii vähe ongi õnneks vaja – korras elamist! Ma olen küll hakanud puhtuse osas suuri järeleandmisi tegema, aga ma ei saa sinna midagi parata, et riiete, legode ja poolikute banaanide vahel laveerides igasugune energia ära kaob. Samas on väikelapsi täis majas tubade korras hoidmine nagu tuulega lehtede riisumine – kaua ikka viitsid tuulega võidelda?

 Paraku on nii, et kui korra end lõdvaks lasen, siis läheb asi nii käest ära, et ei oska kuskilt otsast koristamisega alustada. Esmaspäevast alates võtsin suurpuhastusega hoogu, aga ikka sain vaid ühe toa korraga korda ja ega see siis selliseks ei jäänud. Reedel üldse mõtlesin lasteaia ees, kas lähen koju koristama või sõbranna juurde kohvi jooma. Valisin viimase variandi. 😀

Kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, siis oli nii idülliline olla. Kõik oli korras, lapsed olid söönud ja heas tujus, sõbranna oli just lahkunud ja mina istusin taas kohvitassiga maha.

  Legodega mängitakse meie magamistoas, et pisemad ei saaks ehitisi lõhkuda või ehitusprotsessi segada. Meie jaoks tähendab see tihti üle legode voodisse hüppamist.

Igatahes see idüll pikalt ei kestnud, 10 minutit hiljem läks juba kaklemiseks, raudtee lõhuti laiali, pisikeste klotside rida tuli otsapidi toast välja ning Neljas juba jõudis minna minu tuppa nööpide sahtlit tühjendama. Asi hakkas käest ära minema – tühja see kohv, läksin uuesti korda looma!

Tänane päev lõppes siiski edukalt, lapsed koristasid enda järelt kõik mänguasjad ära ning panid omal algatusel riided ilusti tooli peale. Tavaliselt kukuvad sinna kuhu juhtub.

Nüüd lapsed magavad, mina ootan veel kuivati ja nõudepesumasina järele ning homme algab uus nädal korras elamises. Eriti tore on see, et juba 72 tunni pärast on Härra kodu poole teel – uus nädal tõotab tulla hea!