Lugesin täna lastele raamatut “Trips, Traps, Trull ja teised”, kus on peategelasteks 4-aastased kolmikud poisid. Kohe raamatu alguses jäid nad mänguasjapoe akendest lelusid vaatama ja riidepoes olevat ema ootama, kui nende tähelepanu tõmbas üks armas kutsu, kelle kannul nad linnatänavatele seiklema kadusid. Trips ja Traps küll kohtasid peagi tädi Annet ning Trulli võttis enda hoole alla meesterahvas, kes oskas viia lapse “raalkooli”, kus poisi väitel töötas tema isa, kuid ema oli see, kes ei teadnud oma lastest midagi. Kuna raamat on aastast 1987, siis polnud tollal ka mobiile, et tädi Anne ja isa oleksid saanud emale häid uudiseid teatada.
Kui kedagi huvitab, siis lõppes see peatükk sedasi, et isa helistas riidepoodi, kuhu ema oli jätnud neli numbrit, millelt võiks teda kätte saada, kui lapsed peaksid poe juurde tagasi tulema. Isa helistas numbrid läbi ja viimasena helistas kohvikusse, kus ema pidi tädi Annega kohtuma ning parajasti olidki nad Tripsu ja Trapsuga seal ning isa sai teatada, et Trull on otsapidi tema juures. Lõpp hea, kõik hea!
Kuid mina elasin lugemise ajal uuesti läbi seda hirmu, mida tundsin, kui Kolmas laevas ära kadus. Mul oli lugemise ajal korduvalt klomp kurgus, sest kujutasin ema ahastust liigagi hästi ette.
Sõitsime ükskord väga täis Viking Line`i laevaga, kus konverentsialast oli tehtud lastemaa, milles oli siis mitu erinevat ruumi ja nii me lapsed pendeldasid ühe ja teise mängutoa vahet. Suuremad omaette, pisemad koos meiega. Ühel hetkel liikusime diskotoa poole, mille uksest sisse vaadates hakkas Neljas kartma ja mille peale meie Härraga keskendusime tema julgustamisele. See oli edutu, keerasime siis ringi, et liigume mujale, kui äkki avastasime, et Kolmas polegi meie kõrval. Vaatasime kohe kõik mängutoad üle, vaatasime iga suurema asja taha ja sisse, trügisime inimmassist mööda ja läbi, vaatasime vetsudesse ja sedasi korduvalt. Inimesi tuli aina juurde ja lapse otsimine muutus aina raskemaks. Ühel hetkel oligi Ville ja tema fännklubi ummistanud lastemaa, aga selleks ajaks oli selge, et Kolmandat selles osas enam ei ole. Tekkis suur paanika.
Härra jooksis treppidest alla ja üles tagasi ning pistis pea korra õue, aga ei midagi. Ta tahtis hakata uuesti mängutubasid kontrollima, kui mina käratasin, et ta ei raiskaks aega, vaid läheks kohe infolauda ja annaks teada, et laps on kadunud. Mina jäin suuremate poiste ja pesamunaga lastemaale, hoidsin preilit süles ning olin mures ka suurte poiste pärast, kes jäid Ville ja tema fännklubi taha ning kes ei saanud enam kuidagi minuni ja mina ei saanud nendeni. Sel hetkel tekkis hirm juba ka nende pärast ning oleksin tahtnud kõik lapsed enda külge siduda ja neid mitte kunagi silmist lasta. Lisaks oli kange tahtmine Ville koos tema fännklubiga eest ära lohistada, sest nende tekitatud koridoriummistused ajasid sel hetkel kohutavalt keema.
Järgmisel hetkel tuli Härra, kelle süles oli äranutetud näoga Kolmas. See oli nii suur kergendus, et haarasin Kolmanda sülle, istusin temaga seina äärde maha ning nutsime koos. Mu laps ei olnudki röövitud, ta ei olnud üle parda kukkunud! Ta oli lihtalt trepil nutnud ja üks tore naine oli ta infolauda viinud, kust Härra ta eest leidis, kui läks kadunud lapsest teada andma. Kolmas viidi sinna vahetult enne Härra jõudmist, seega oli ta ikkagi vahepeal kuskil korrusel ringi rännanud, kui Härra treppidest alla ja üles jooksis.
Kuigi kaine meel ütleb tagantjärele, et videovalvega laeval ei saa niisama lihtsalt last ära varastada ja ta ei saa igaveseks lihtsalt õhku haihtuda, siis tol hetkel vasardas küll peas küsimus, kas ma veel näen teda kunagi. Teadmatus oli talumatult valus nendel 15 minutil, mil me laps kadunud oli. (Tundus siiski terve igavikuna!) Ma ei kujuta ette, kui valus on taluda teadmatust 15 aastat ja edasi. See on surmast hullem.
Kuidas ta kaduma läks? Muidugi olid abiks need paarkümmend sekundit, mil me pöörasime tähelepanu ainult Neljandale. Kuid laps läks kaduma seetõttu, et meie tagant liikus läbi väike rahvamass, millega Kolmas ilmselt kogemata liitus ja otse lastemaalt välja suundus. Ta ei läinud meelega maid avastama, vaid inimass oli tõesti tol päeval laeval nii suur, et ta ilmselt voolas koos massiga kaasa ning ta ei osanud enam meie juurde tagasi tulla. Tema hirm ei olnud meie omast teps mitte väiksem.
Laps sai sellest trauma ja ta ei julge meid enam silmist lasta. Ta kardab võõraid, kes teda vaatavad ja ta kujutab endale asju ette. Näiteks mänguväljakul tahtis üks tüdruk teda platvormile aidata, millele ta ise ei saanud ning Kolmas tuli selle peale üldse atraktsioonilt maha ja rääkis meile hirmunult, kuidas too tüdruk tahtis teda sülle võtta. Kui üks mees temast väga lähedalt möödus, siis tema kujutas ette, et too tahtis tema käest kinni võtta. Kui ta liutorust alla lasi ning kaks naist teda naeratades vaatasid, siis ta põgenes, sest need naised naeratasid talle – see oli tema jaoks ohumärk.
Ta vist ei saanudki aru, et laevas too tädi tegelikult aitas teda. Ma kujutan tegelikult ette, kui hirmutav võis selles niigi hirmsas olukorras olla võõras tädi, kes ta sülle kahmas ja teiste võõraste inimeste juurde viis. (Ma olen väga tänulik, et ta seda tegi.) Kui Kolmas on endast väljas, siis ta ei räägi mitte sõnagi, ta ei vaata otsa, ta ei reageeri kuidagi ja ma usun, et talle ei jõudnud kohale ka tolle naise lohutused, kuidas ta varsti meiega taas koos on.
Ausalt, ma ei oleks uskunud, et meiega midagi sellist juhtub. Et meie laps silmist kaob. No kuulge! Ma valvan lapsi kullipilguga. Nii oleksin tahtnud ise infolauas personalile ja lapse leidjale kinnitada, et me päriselt ka ei joonud kuskil laua taga koksi, kui laps ära kadus, vaid tõesti lihtsalt hetkeks keerasime selja ning laps kadus lootusetult ära, sest me ei osanud teda rahvamassis kohe õigest kohast otsima hakata.
Me isegi heitsime veidi enne lapse kadumist nalja mängutoas olnud kleepsude üle, kuhu sai lapse nime ja numbri kirjutada. Meil küll neid vaja ei lähe! Või läheb? Härra lubas mulle sellise selja peale kleepida, et ma ära ei kaoks. Hiljem mõtlesime, et sellega kutsusimegi endale häda kaela.
Lapse kaotamine polegi tegelikult väga raske, sest ükskord nelja lapsega poest tulles oli ka olukord, kus ma käskisin poistel autosse minna, ise tõstsin preili tema tooli ja siis helises telefon, millele ma vastasin. Poisid sagisid, ma hoidsin õlaga telefoni kõrva ääres ning kinnitasin preili turvavööd, kui Esimene hüüdis, et vaata, mida Kolmas teeb. Kolmas ei olnudki autos, ta oli üle parkla teise poe äärde jooksnud ja toppis kive läbi luugivahede kanalisatsioonikaevu. Vaid moment, kus ma ei olnud 100 % tähelepanelik ega saanud silmanurgast aru, et kolme sinise dressikaga poisi asemel on autos vaid kaks sinise dressikaga poissi. Mürglit tegid nad küll viie eest.
Aga natuke veel raamatust “Trips, Traps, Trull ja teised”. Järgmises peatükis ekslesid poisid üksinda Nõmmelt laulupeole ja ka see oli üsna puudutav lugu. Sel korral lipsasid nad vanaema silme alt minema, aga õnneks leidis nad linna vahelt naabruses elav tädi, kes otsis esimese asjana telefoni, et murest hullunud vanaema maha rahustada. Ma väga loodan, et mu lapsed sealt nüüd midagi valesti kõrva taha ei pane ning märkavad poiste lahedate seikluste asemel rohkem ikka emme ja memme ahastust. Kuid raamat meeldib neile väga ning suuremad tahtsid, et ma edasi loeksin, aga pisemad olid niigi juba viimased 10 lehekülge maha maganud ja neid ei tahaks ma raamatu sisust päris ilma jätta.
Teine on üsna kehv kuulaja, aga see raamat pakkus talle küll nii suurt huvi, et ta vist ei hinganud ka vahepeal. Kuigi ma pole veel veerandi pealgi, tundub raamat tõesti selline, mis eelkooliealistele väga meeldida võiks. Vähemalt see Tripsu, Trapsu ja Trulli osa, teises pooles on vist mingid muud lood.
Kui raamat tundub huvitav, siis seda müüakse kasutatud kujul erinevate hindadega, kuid näiteks Osta.ee-s on praegu üks raamat “osta kohe” hinnaga 3.30 €. Raamatupoodides müüakse teost oluliselt kallimalt.
Reality check! See kadumine käib nii lihtsalt! Toidupoes näeb üsna sageli ehmunud lapsi ja otsivaid vanemaid. Iga kord mõtlen, et annaks, et meiega ei juhtu! Õnneks on toidupood suht piiratud ala ja rahvas enamasti hajutatud.
Meil näiteks Rakvere Maksimarketis jäävad poisid üksinda mänguasjaleti juurde. Seda ma ei karda, et nad seal ära kaovad. Pood pole õnneks nii suur ka ning nende hääled kostuvad ühest otsast teise ära. Tavaliselt me korjame nad vahepeal mänguasjaleti juurest uuesti sappa või otsivad nad ise meid mingi aeg üles. Mänguasju vaatavad silmadega, vaid nuppudega asju proovivad, aga otseselt poes nad mängima ei hakka. Seetõttu ei karda neid üksinda mänguasjadega jätta. Kolmas küll on vaid paar korda vendadega lelude juurde jäänud, kuid ka tema on end kenasti üleval pidanud ja vendadega kokku hoidnud. 🙂
Aga Tallinna “toidupoodides” ma muidugi nii julge ei oleks, nendes eksin ma isegi ära. 😀
15 minutit on nii pikk aeg kui laps on kadunud. Jube.
Iga kord kui ma Helsingisse lähen vòi kahekesi lapsega (6a) kuskil suuremas tundmatus poes olen, siis küsin temalt, et kui nüüd emmet ei leia, siis mis emme nimi on ja seda peab ütlema siis kellelegi võõrale tädile, et emme kadus ära ja küll see tädi siis aitab emme üles otsida. Ehk siis seda, et ta üksi uitama ei läheks ja otsima mind ei hakka, vaid küsiks kohe võõralt täiskasvanult abi, et ei leia mind üles. Eeldan, et siis tädike aitaks lapse infoletti viia…
Õnneks meil pole veel midagi sellist juhtunud, aga iseenesest kui selline situatsioon tekib, siis ma pole kindel, et laps mäletab, et kuidas siis minu õpetuse järgi võõralt tädi käest abi küsida. Olen üritanud teda selleks ette valmistada, sest paljud lapsed on tegelikult ju omapäi poodides seiklema hiilinud.
Laeval olles ma ka vaatan ja hoian silma peal lastel. Väiksemal peame vaheldumisi sabarakuna taga jooksma.
Kuid kaks last pole neli last! Käsi ei jätku kõigi jaoks.
Ma tean 3-aastase puhul juba ette, et tema ei räägi hädaolukorras mitte ühegi võõraga. Kui ta on endast väljas, siis ei saa ka mina temaga kontakti. Tollel kadumise päeval hakkas ta sööma ja meiega rääkima alles õhtul.
See on NII HEA raamat! Ma lapsena lugesin seda ise ja nüüd millalgi sel suvel ka oma lastele õhtul ette. Nii mõnus tundub see aeg, millal too tegevus käib, see EV aegne Nõmme… Idüll 🙂
Minu kätte sattus see esimest korda ja on tõesti hea raamat. Kui kolmikud nüüd “täna õhtul” leetreid põdesid, siis tekkis ka korra klomp kurku. Tore on elada sedasi lasteraamatusse sisse. 🙂
Originaalraamat on aastast 192 … midagi. 🙂 Mul on kaks vanemat poissi välismaal kaubanduskeskuses ära kadunud. Huuuu. Laeval, usun, on hirm lapse pärast veel suurem, sest ümberringi on vesi.
Jep, ma juba sain oma apsule jälile ning mingitel andmetel olevat esimene raamat ilmunud 1935. 🙂
Minu jaoks on just välismaa kaubanduskeskus hirmsam – kui sealt lähevad välja kondama ja keelt ka ei mõista… Päris hirmus. Aga no koos on vähemalt julgem kadunud olla. 🙂
Ameerikas kohtasin laadal varianti, et lapsele pannakse soki sisse ema/isa telefoninumbriga sedel. Siis saab helistada kui lapseke minemakõndima juhtub. 🙂
See tundub kõige ebaloogilisem koht, kust otsida. 😀