Härra nohiseb Arensburg spaahotelli ülimugavas voodis minu kõrval ja ma kasutan hetke, et jagada midagi 8 aastat vana ehk seika pulmapäevast, mille aastapäeva me siin hetkel tähistame. Enne mainin, kuidas üllatusena ootas meid toas külm tervitusšampus, mille puhul selgus õhtul, et selle üllatuse tahtis ema meile organiseerida, aga hotell ei võtnud tema raha vastu ning pani tervituse enda arvele. Igati armas tegu nii ema kui hotelli esindaja poolt. Aitäh!

Aga nüüd selle juurde, kuidas 8 aastat tagasi jõudis meie kõrvu külajutt, kuidas me, vanad rikkurid, kutsusime ETV endale pulma.

Tegelikult oli asi nii, et uudis oli Marika Martinist (mis oleks pidanud siililegi selge olema) ja meie saime ETV kohalolekust teada perekonnaseisuametisse jõudes. Oleksime küll saanud keelduda registreerimise jäädvustamisest, aga kuna meile tuli see olukord üllatusena ja kõik olid valmis uudist tegema, siis me ei osanud ära öelda. Pärast ei osanud väikesest kommentaarist ka keelduda, kuigi järgmisel õhtul “Aktuaalset kaamerat” vaadates soovisime, et oleksime seda teinud.

Uudislõik on siin (aga ärge enne vaadake, kui olete postituse lõpuni lugenud): http://uudised.err.ee/v/eesti/a99ea766-f472-45fa-96d8-4f36b0a2339c

Ma olen kaamera ees nagu laksu all seetõttu, et paar hetke tagasi läks mul pilt tasku ja pärast seda suutsin õnnitlusringi ajal meigi laiali nutta. Võib-olla olingi siis erinevate emotsioonide laksu all, millele lisandus kaamerahirm – korralik kompott ühesõnaga.

Ja kuigi ma kiidan kaamera ees, et kõik oli väga südamlik ja ilus, siis tegelikult läks mul kogu jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning ma keskendusin sellele, et saaksin oma tõmblevad näolihased ja värisevad jalad kontrolli alla. Seda ei juhtunudki. Lõpuks ma lihtsalt vajusin kokku, kui oli minu kord abieluaktile alla kirjutada. See on osaliselt videoklipis näha, kus ma Härra pakutud pastaka vastu võtmise asemel hoopis end tema poole pööran. Järgmisel hetkel võtsin tal kaela ümbert kinni ja ütlesin, et ma kukun kohe kokku. Pärast seda toibusin külmast higist kaetuna avatud akna all, jõin vett ja kinnitasin, et ma oma allkirja annan ega jäta peigmeest pika ninaga.

Selle allkirjaga ja sõrmustega saabus pingelangus, jalad lõpetasid värisemise, aga kõik emotsioonid tungisid silmade kaudu välja ning nii ma terve õnnitlusringi lahistasin nutta. Nii et jaa, ma olin väga valmis üheks väikeseks kommentaariks.

Minu värisev kommentaar on ka näide sellest, kuidas ma positiivse üleelamise korral surun vaevaliselt endast häält välja. Negatiivse üleelamise korral ei tule mitte midagi. Lihtsalt ei tule ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Aga see on teine teema.

Ahjaa, kui muidu meenutatakse vanu aegu, mil oldi noor ja ilus, siis meie oleme 8 aastaga küll ainult ilusamaks muutunud.