Täna pidavat taevas virmalisi näha olema, aga kuna ma näen vaid pilvist taevast, siis virmaliste vaatemäng jääb seekord ära. Ükskord ma nad siiski pildile sain. Ühele pildile jäi pika sabaga tiivuline: Kuna ma virmalisi täna ei näe, siis vaatan kordusTV kaudu “Viimast võmmi” ja “Pilvede all” ning ootan Härrat, kes saabub umbes kella 2 ajal. Samal ajal kirjutan oma juhuslikke mõtteid, mida teised blogijad on viimasel ajal agaralt kirja pannud.

*KordusTV nimekirjast oli raske soovitud sarja leida, sest ma ei näinud lugeda. Aga ma ei imesta ka, kui meil on televiisori asemel vist arvutikuvar. Kui ma Härra vanematele telerit otsisin, siis ühe 32-tollise kirjelduses jäi silma midagi sellist, et see väike jooksva pildi näitaja sobib hästi laste- või magamistuppa lisateleviisoriks. Kui 32″ on väike lisateler, siis meie 27-tolline kvalifitseerub vist arvutikuvariks.

*Meie “kuvar” on 8 aastat vana ja lapsed on selle ekraanile 95849879802 korda vastu jooksnud, seda meelega löönud, selle pihta midagi visanud ja nii edasi. Eelmise reede filmiõhtul märkasin, et pilt ei olegi enam ilus ja selge, vaid päris laiguline. Täna vaatasin, et kõik näitlejad on nii palju päevitanud, et näod õhetavad peas, aga ei, hoopis värvid on ka sassis, kuigi värviseadeid pole muudetud. Tundub, et lapsed on ikkagi telerist “jagu saanud” ja tuleb millalgi hakata ühe väikese 32-tollise lisateleri poole vaatama.

*Ma nägin täna öösel palju s*tta unes, kohe väga palju! Ma lausa sukeldusin selle sisse, aga mitte väga hea meelega, tegin seda vaid sõbranna lapse päästmise eesmärgil. Unenägu lõppes siiski õnnelikult ja ainus hirmus hetk oligi see, kus pidin vastikustundega võideldes pea ees virtsa sisse hüppama. Ostsin selle unenäo peale 8 € eest lotopileteid, aga ei võitnud midagi. Milline ebaõnn! Sõbrannale rääkisin ka unenäost ja käskisin temal lotot mängida, ikkagi tema laps oli ka mängus, ehk läks temal vähe paremini.

*Kui unenägudest rääkida, siis tegin täna Neljandaga lõunauinaku, mille ajal nägin unes, et pesin korteris nõusid ja mõtlesin samal ajal, et ma ei jõua enam kahes kohas korraga elada, et peame valiku tegema ja maja või korteri maha müüma. See arutelu kestis pikemalt ja terve selle aja ma pesin nõusid ükshaaval ja kohe kuivatasin ning sättisin kappi. Ma pole vist aastate jooksul kordagi korterit unes näinud. Naljakaks tegi asja see, et ärgates oli üürnikult vastamata kõne ja ma olin üsna kindel, et tahetakse korter üles öelda. Nii oligi. Kokkusattumus? Kuues meel? Tähendusega unenägu? Igatahes on mõtted terve õhtu nüüd selle juures olnud. Veider on see, et üürnikud vabastavad korteri samaks ajaks, mil vabastab Härra oma Soome elamispinna. Ei, Härra ei tule veel Eestisse tagasi, vaid kolib töökohale lähemale odavamasse korterisse.

*Aga tegelikult me ka oleme viimastel kuudel nii palju mõelnud ühe või teise kinnisvara müümisele. Korter isegi oli vahepeal üleval ja ka ostja oli olemas, kuid õhku jäävat laenujääki ei saanud me taskukohaselt ümber vormistada ning lõpuks oli mul üldse sellest rahaasjadele mõtlemisest, kalkuleerimisest, pankadega suhtlemisest nii suur stress, et kahetsesin juba, et korteri üldse üles panin. Seis on ikkagi selline, et korteri müüa ei saa. Või noh, saab, aga meil pole siis enam mingit tagavaraplaani, kui me ei jaksa enam maksta nii surnud hobuse kui ka maja eest. Kuigi ma ei taha sellele väga mõelda, siis suure tõenäosusega läheb müüki ikkagi maja, sest see on lihtsalt kõige kergem ja mõistlikum variant. Murrab kõigest südame…

*See, et me varsti ei jõua enam kõiki kohustusi maksta, on reaalne oht, sest Härral on Soomes deja-vu olukord. Samad jutud ja samad uudised, mis 5 aastat tagasi Eestis, kui majanduslanguse ajal läks Härra tööandja pankrotti ning meil kadus jalge alt turvaline pind. Olles käinud augu põhjas, kust me pole siiani päris välja roninud, tekitab see olukord üsna suurt ebakindlust. Seekord on meil vähemalt korteri näol tagavaraplaan olemas ja majamüügiga püsiksime vee peal edasi. Kui ma sellise stsenaariumi puhul just pisaratesse ei upu.

*Aa, kui keegi tahab meilt korteri turuhinnast kaks korda kallimalt ära osta, siis see oleks väga armas. Ehk selle hinnaga, mis meil korteri peale on kulunud. Vahepeal suures meeleheites isegi mõtlesin, et pakuks “Kodutundele” erisaate varianti, mille eesmärk oleks koguda kokku 50 000 €, et meie saaksime korterilaenust priiks pluss majale veel katuse ning teine suurpere saaks kingituseks korraliku neljatoalise korteri. Igaks juhuks mainin, et koos intressidega on korter meile juba praegu 64 000 € maksma läinud ja seega oleksime isegi 50 000 € suuruse müügihinna juures kahjumis.

*Õnneks või kahjuks on suurem mõttetöö praegu peatatud ja otsustasime lasta olukorral hapneda kuni kevadeni ja siis vaatame edasi. Kui me just juba kahe kuu pärast või lausa homme maja müüki ei pane… Tänane unenägu ja uudis viisid mõtted ikkagi taas kogu selle “korter või maja, millal või kuidas” juurde tagasi. Oeh, ma olen sellest mõtlemisest nii väsinud ja tüdinud, et tahaksin teha näo, et meil pole ei korterit ega korterilaenu, aga kahjuks paistab see iga kuu pangaarvel välja.

*Ma panin juba päeval Facebookis raamatutäikale ostusoovi üles, aga ikka veel pole mitte keegi soovitud raamatuid pakkunud. Kui kellelgi seisavad ingliskeelsed hallid varjundid ja “Grey”, siis palun pakkuge mulle neid poolmuidu. Või vähemalt ärge pakkuge kasutatud triloogiat 30 € eest (nagu Buduaaris), kui sama kolmik maksab uuena Rahvaraamatus püsikliendile 23 € sentidega. *Härra jõudis veidi varem koju! Seekord on toad segamini ja naisel on päevad. Pole väga romantiline meeleolu. Eks lahus sai ka vaid 9 päeva olla – nagu oleksime eile head aega jätnud. Tema saabumise juures on see hästi tore, et ma ei pea homme nelja lapsega lasteaia poole minema. Preili ei pea üldse oma ööriideid ära võtma ja võib issi kaissu mõnulema jääda, kui mina poisse ära viin. Veel parem on siis, kui Härra viib ise poisid lasteaeda, aga seda tööd ma veel homme tema õlgadele ei jäta.

*Lasteaiast rääkides, siis selleteemalised minevikujutud said siin täna avaldatud ja tahan varsti oleviku ka kirja panna. Aasta tagasi arvasin, et sellel sügisel läheb lasteaeda neli last, kevadel arvasin, et jätkan ikkagi kahega, aga tegelikult on mul nüüd kolm lasteaialast ja eluolu on hoopis teistsugune. Aga see on küll juba pikem jutt. Ega ma lühidalt oskagi ju.

Nüüd aga poen Härra kaissu. Head ööd!