Ma ei olnud kuni tänaseni kindel, kas ma olen Räpina Aianduskoolis sees või ei ole ja kui olen, siis kas ma ikka lähen… Kui nägin vastuvõetud õpilaste nimekirjas enda nime, siis hakkas süda elevusest kiiremini lööma – ma olen kindel, et lähen õppima!
Kindel ei ole ma selles, kas saan hakkama paralleelselt kahes koolis õppimisega, mis on ühtlasi peamine põhjus, miks ma kahtlesin õppima minemises. Olen küll algusest peale olnud seda meelt, et proovida ju võib, aga ma ei taha proovida kellegi arvelt. Kuid tundub, et paar kohta jääb isegi üle, mis tähendab, et minu proovimise pärast ei jää keegi ukse taha.
Õppima lähen muidugi eesmärgiga lõpetada, kuid kuna ma olen alustanud neli korda kooliteed, mis on jäänud poolikuks, siis ma endas 100% kindel ei ole. Suur tükk ajab suu lõhki ja võimalik, et pärast 9-aastast koduseinte vahel molutamist, on kahes koolis õppima asumine liiga suur suutäis, aga seda enne teada ei saa, kui suu on juba täis.
Kuidas ma üldse maastikuehituse peale sattusin? Aitäh küsimast, seletan hea meelega kõike päris algusest. See oli millalgi juunis, kui ema rääkis, et tema plaanib sõbrannaga minna Räpinasse aiandust õppima. Ma küll ei tea, mida temal sellel alal veel õppida on, ei jää tal aias ükski töö tegemata ja mina olen saanud temalt palju kiiremini vajalikku infot kui Google otsingust. Näiteks olen talle helistanud ja kirjeldanud mõnda taime, et teada saada, millega on tegu ja kuidas ma selle eest hoolt pean kandma.
Igatahes teadsin, et tema tahab minna aiandust õppima ning jupp aega pärast meie jutuajamist läksin õhtusel ajal kooli kodulehele, kus avasin esimese asjana maastikuehituse eriala ja nägin enda üllatuseks, et õppima asumiseks ei ole keskharidus nõutud. Mul hakkas mõte kohe liikuma ja õppekavaga tutvudes tundsin, et see on täpselt minu jaoks. Juba samal õhtul olin ma seda meelt, et ma lähen Räpina Aianduskooli ja me vestelesime sellest emaga Facebooki vahendusel poole ööni. Järgmisel päeval ütlesin Härrale, et ta ei arva kunagi ära, mida ma teha tahan ja tema vastas kohe, et emaga koos kooli minna. Mul oli arvutis kooli koduleht lahti, nii et tal ei olnud raske pakkuda, kui ma juba sedasi küsisin, aga päris täppi siiski ei läinud, me läheme emaga samasse kooli, aga me ei hakka koos koolis käima.
Tegelikult olen varemgi maastikuehituse erialale mõelnud, täpsemalt isegi maastikuarhitektuuri peale, sest see oli üks vähestest Maaülikooli erialadest, mida oleksin tahtnud õppima minna, kui oleksin lõpetanud Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli põllumajanduse eriala. Siis tahtsin olla see, kes visiooni paberile paneb, nüüd see, kes käed mustaks teeb ja paberil näidatu reaalsuseks muudab. Selle osa endast avastasin, kui maja ostsime. Lisan lõigu motivatsioonikirjast, sest ma ei viitsi põhimõtteliselt sama juttu uuesti kirjutada:
Kandideerima ei ajenda mind mitte võimalus õppida, vaid soov õppida just maastikuehitust, mille suunas olen varemgi äratundmisrõõmu tundnud. Ma teiste erialadega üldse ei tutvunudki, sest maastikuehitus on ainus, mida õppida tahaksin. See ei ole eriala, mille kohta saaksin öelda, et unistasin sellest juba lapsena, sest seda ma kindlasti ei teinud. Vastupidi, mulle ei meeldinud aias tegutseda ja ma ei tundnud selle vastu vähimatki huvi veel viis aastat tagasi.
Olukord muutus, kui soetasime aastaid hooldamata aiaga vana maja, kus esmalt avastasin remondi ajal, et mulle meeldib luua oma kätega, mulle meeldib mõelda välja uusi ja huvitavaid lahendusi, mulle meeldib mõõta, joonistada plaane, uurida ehitusmaterjalide kohta, küsida spetsialistidelt nõu, koostada hinnapäringuid ja ise ehitada.
Samal ajal olid kõik need asjad mu abikaasale vastumeelt ja seda enam oli mul vabadust tegutseda ja ise otsustada. Tööde käigus avastasin, et mulle meeldib kasutada nurgasaagi, tikksaagi, akutrelli, lööktrelli, taldlihvijat ehk tööriistu, mida ma varem kartsin ja mille puhul arvasin, et ma ei oska nendega midagi teha. (Päriselt ka kartsin. Kui esimest korda nurgasaagi kasutasin, siis saagisin ja karjusin ning hirm kadus ära, sest selgus, et see polnudki üldse hirmus. Umbes sama lugu oli palju aastaid tagasi, kui ma lapsena kartsin traktoriga väikesest kallakust alla sõita, aga onu sundimise saatel keerasin karjudes rooli ja sõitsin alla, pärast mida ma väikeseid kallakuid enam ei kartnud. Suuri kardan endiselt.)
Majaremondiga omandatud oskused aitasid, kui järg jõudis kätte aiani, kus üllatasin end taas ja avastasin, et mulle meeldib ka aias tegutseda. Teha plaane, istutada põõsaid ringi, tasandada maad, külvata muru, rajada peenrakaste, ehitada sügavimmutatud puitmaterjalist kompostikaste või vanadest tellistest põrandaid. Mulle meeldis loomise protsess ja meeldis näha oma kätega loodud tulemust. Ma ei oska heegeldada, kududa ega õmmelda ja ma ei igatsegi neid oskusi. Mulle meeldib ehitada ja maasitukuehitaja eriala õppekava struktuuriga tutvudes tundsin ka vaid elevust – ma tahan õppida kasutama kivigiljotiini, pinnasetihendajat, segumasinat, ma tahan osata laduda müüri, ma tahan osata rajada piirdeaedu ja sillutisi. Mulle meeldib planeerida, mulle meeldib organiseerida ja mulle meeldib luua ning mulle väga meeldiks kõiki neid asju ka päriselt osata teha.
Ütlen ausalt, et ma olen algaja aednik, ma sain oma aias vähe tegutseda, ma ei jõudnud õppida ilutaimi tundma, ma ei jõudnud õppida isegi ilutaimi ja umbrohtu üksteisest eristama, aga ma õppisin iseennast rohkem tundma ja avastasin endas oskusi ja huvisid, millest mul polnud varem aimugi.
Olgu, see oli tõesti lõigust natuke pikem osa, see oli peaaegu kogu motivatsioonikiri.
Kui nüüd rääkida, kuidas see kahes koolis käimine hakkab välja nägema, siis Räpina Aianduskooli puhul on see pluss, et õppesessioonid toimuvad kuus korda aastas esmaspäevast reedeni, mis tähendab, et täiskasvanute gümnaasiumist puuduksin maksimaalselt kaksteist päeva, mis ei ole õppeaasta jooksul suur arv. Iseasi on see, kas ma tulen toime koduse õppimisega, mida ilmselgelt hakkab olema kahe kooli peale palju.
170 kilomeetri kaugusel õppimine tähendab loomulikult ka seda, et ma olengi esmaspäevast reedeni Räpinas ja see tähendab, et mul on vaja omajagu abi. Muidu ei oleks muret, viiksin kõik lapsed Lehtse, aga üks hakkab meil nüüd koolis käima ja tema peab kuidagi kooli saama. Sellele murele on iseenesest lahendus olemas, ta saab seni meie suure ja õnneliku pere teises pooles elada ehk siis meie peresõprade juures, aga järgmisel aastal on mul koolilapsi kaks, mis muudab olukorra veidi keerulisemaks. Esiteks pole see teine koolilaps sugugi lihtne laps, teiseks ei ole sõprade autos nii palju kohti, et nad kõik ära mahuks, kolmandaks on endal ka paha tunne jätta täiskoormusel töötavate sõprade õlgadele kaks algklassilast, kui neil on enda kahe lapsegagi tegemist.
Muide, ma ei ole kunagi ühestki lapsest olnud eemal viis päeva ja kuigi ma tean, et Räpinas ootavad mind ees pikad ja töökad päevad, siis see tundub ikkagi puhkusena. Tahaksingi loota, et see osa on mulle hoopis vaheldus, mis annab uut energiat, mitte lisakoormus, mis hirmsasti väsitab. Aimu saan sellest juba kuu aja pärast, sest siis on esimene sessioon ja kui hästi läheb, siis on Härra tööandja just sel ajal reisil ning Härra saab samal ajal kodus olla. Talviste õppenädalate ajal saan kindlasti Härrale loota ega pea lapsi küla peale laiali jagama, mis tähendab, et ema ja sõprade abi läheb vaja vähem kui kuus korda aastas, nii et loodetavasti saame kõik hakkama.
Olen täna terve päeva ootusärevust tundnud, lihtsalt uskumatu, et ma lähen maastikuehitust õppima. See tuli täiesti äkkideena ja kuigi arvasin, et see mõte võib sama kiiresti kaduda, siis ei kadunud see kuskile, on hoopis aina enam meeldima hakanud. Nii et sügisest lähen 11.klassi ja maastikuehituse 1.kursusele ning loodan kahe aasta pärast lõpetada kaks kooli korraga, et siis minna kolmandasse, aga kuhu, seda ma veel ei tea.
Väga lahe otsus! Lõpetasin maastikuehituse eriala 3 aastat tagasi ja võin julgelt öelda, et see oli parim õppimise kogemus.! Palju edu ja jaksu.
Läheb vaja! 🙂
Räägi pikemalt oma kogemusest. Kas iseseisva õppimise maht oli suur? Või täitsa selline, et kannatab samal ajal ka täiskasvanute gümnaasiumis käia?
Mina olin päevases õppes ja koguaeg koolis, seega see maht ei tundunud suur. Hästi palju oli praktikat, mis mulle selle kooli juures jubedalt meeldis.
Nüüd on seal vist õppekava muutunud ka natuke, seega väga kommenteerida ei oska. Aga taimi, juurikaid, putukaid ja nendega seotud haiguseid pead korralikult tuupima 😀
Äge ja väga tubli oled! Ma olen ka Räpinas õppinud kuigi ei tööta õpitud alal. Leidsin sealt endale 2 parimat sõbrannat, nii et ma üldse ei kahetse. Edu!
Mida sa õppisid? 🙂
Loodan, et saad hakkama. EDU!
Kui millalgi on raskem hetk, siis tee pool – aga tee korralikult 🙂
Kuidas saab teha korralikult ainult poole? 😀
Aga parimast vähem häid hindeid ma ei karda, nii et kui tõesti on raske, siis pingutan seal, kus seda olulisemaks pean ja võtan lõdvemalt seal, kus leian, et võin seda teha. 🙂
Pidasin silmas siin, et kui ikka kaks kooli osutub liiga raskeks, siis keskendu parem täielikult ainult ühele.
Kui läheb liiga raskeks, siis muidugi. 🙂
Nii tubli oled!
Meil on üks laps ja mul ootab ainult üks kool lõpetamist, ikkagi juba mitu nädalat on närv sees, et kuidas paari nädala pärast hakkama saame, kui koolimöll lahti läheb.
Edu sulle ja ootame huviga, kuidas minema hakkab 🙂
Hahaa, ma loodan, et kuidagi ikka läheb, sest kui ei lähe kohe üldse, siis on päris piinlik. 😀
Edu sulle ka koolimöllus! 🙂
Kui tunne on õige, siis on kõik õige! Ja voola kõigega kaasa ja vaata, mis saab. Muidu ei saagi teada 🙂
Täpselt nii! 🙂
Edu! 🙂 Ma ka nii põnevil algava kooli pärast, aga ka põhimure see, et vähemalt esimesed 2 kuud pean 4 päevaks kuus oma 1,5-aastase jätma teiste hoolde.. Aga küll laabub 🙂 aeg läheb nii kiiresti, ei jõua ära oodata, et kahe aasta pärast saaks jälle uhke lõpetaja olla 🙂
See neli päeva ühes kuus on nii lühike aeg, ära sellepärast küll muretse. Seda muidugi siis, kui on kelle hoolde laps jätta. Kui ei ole, siis on see tõesti murekoht. 🙂
Tubli oled ja saad hakkama! Ma läksin ülikooli uut eriala õppima vastsündinu kõrvalt ja lõpetasin ajaliselt. Kusjuures koolitöödele eriti unetunde ei ohverdanud. Kui endal tahtmine ja mott olemas siis saab ikka (no ja laste puhul tugivõrgustik). 😀
Minu puhul saab seda tublidust alles tulevikus hinnata, sinu puhul praegu. 🙂
Supertubli! ? Räpina aianduskooli erialasid olen isegi piilunud… Reisimiste tõttu õpin omal käel natukene kui muud ei saa 🙂
Milleks siis veel täiskasvanute gümnaasiumisse? Oled juba intelligentne inimene ja tundub, et tead, mida tahad teha. Mulle tundub keskkool sinu puhul aja raiskamisena.
No igatahes, hoian pöialt!
😀
Ma tegelikult ei tea, mida ma tahan teha, aga keskhariduse tahan kindlasti omandada, et õppida edasi, pürgida kord hästitasustatud tööle ja võimaldada oma abikaasale samasugust vabadust nagu tema on võimaldanud mulle viimased 9+ aastat. Siis on tema kord õppida midagi uut ja huvitavat ning minna üle kas või paberitööle. Tema praegune töö on tervist kahjustav, ei tahaks, et ta teeks seda kuni pensionile jäämiseni.
Seda enam soovitaks kutseharidust, kui sul plaan ka tööle saada ja raha teenima hakata 😉
Nagu keegi allpool mainis, siis keskharidus + ülikool ei taga kahjuks mingit (head) töökohta. Pealegi mulle jäi mulje, et Räpinast saab ka edasi Maaülikooli kandideerida.
Tööle plaanin kunagi kindlasti minna, aga mitte kahe aasta pärast. See võib nii minna, aga hetkel ei ole see eesmärk. Maaülikooli astumine nõuab ikka kesk(eri)haridust, põhiharidusega ma sinna ei saa. Ja üldse on Tartu ülikoolidega see lugu, et ega ma seal päevaõppes väga käia ei saagi, Tallinnas veel, sinna on hea rongiühendus, aga Tartu jääb küll kaugeks ja logistiliselt keeruliseks. Aga ma veel nii kaugele ei mõtle. Esmalt katsun keskhariduse omandada. 🙂
Ma soovitan ikka võimalikult kiiresti hakata ka mingit töökogemust omandama. Kui sa oleks 18, siis võiks kindlasti sedasi, et võtad töö otsimisega rahulikult, aga vanust arvestades peaks enne kõrghariduse omandamist kindlasti ka mingi töökogemus olemas olema.
Esiteks juba seepärast, et CVs näevad kindlasti läbitud haridusastmed uhked välja, aga tööandja valib esmajoones selle, kellel on mingigi töökogemus olemas – ka mitteerialane, sest see tähendab, et inimene on ennast töötajana tõestanud.
Teiseks sellepärast, et töötajana pead ikka nullist alustama, ainult haridusega hästimakstud töökohale ei saa, karjääriredelil tuleb end ikka altpoolt ülespoole töötada ka siis, kui lähed kas või doktorantuurini välja ja siis tööd otsima hakkad. Töökogemus maksab, ilma selleta hästitasustatud kohtadeni reeglina ei jõuta.
Nii et kahe aasta pärast, kui keskharidus käes, tasuks kindlasti mingi tööots vaadata. Kas või pool kohta – ise just sellise valiku tegin ülikooli minnes.
Nagu ma ütlesin, siis see võib nii minna, aga ei ole hetkel eesmärk. Kui ma lähen pärast keskhariduse omandamist päevaõppes edasi õppima, siis selle kõrvalt on ka poole kohaga tööl käimine üsna võimatu. Või noh, kindlasti on võimalik, kui pole lapsi (kelle isa töötab välismaal).
Oma vanuse pärast ma veel ei muretse. Mulle sobib hästi alustada nullist ka pärast õpinguid, ei olegi eeldanud, et saan kohe mõne pangakontori juhatajaks. 🙂
Mina nii positiivne poleks, suur tükk ajab suu lõhki ja oleks keskendunud ikkagi ühele koolile korraga. Isegi kui kooliasjadega saad magamise ja laste arvelt tehtud, siis lõpuks hakkab see ikkagi mõjutama suhtlust lastega, närvilisus, süümekad, kohusetunne ja lubadused endale. Eks sa ise tead oma võimeid, aga kui juba mitu korda oled kooli pooleli jätnud erinevatel põhjustel, siis kindlasti poleks kahte kooli korraga läinud, seda enam, et see mõjutab ka lapsi, st nad peavad elama kuskil mujal ja paneb koormuse nii vanematele kui sõpradele, ka trennis käimised vanematel lastel. Muidugi eks oma tutvusringkonda tead ja nende suhtumist. Edu igal juhul ja loodetavasti ei kuku kõrgelt kahes koolis käimise ja nelja lapse kõrvalt oma ambitsioonika plaaniga. Sa oled noor inimene, oluline on minu arvates kvaliteet mitte kvantiteet. kvaliteet koolis (ja palju on iseseisvat tööd) ja kvaliteet koduelus.
Ma ei ole endale midagi lubanud. Kui läheb liiga raskeks, siis loobun aianduskoolist. Kui ei lähe, siis saan kaks kärbest ühe hoobiga. Ega enne teada ei saa, kui ei proovi. 🙂
Kui lapsed on lasteaias-koolis (ja eelmiste aastate põhjal võin hinnata, et 60% ajast see nii on), siis on mul nädalas 2-3 vaba päeva, seega ei pea ma alati õppima öötundide arvelt.
Mu ema on kodune (ja noor krapsakas vanaema), nii et ta saab lastega 5 päeva järjest hakkama küll ja lastele väga meeldib vanaema juures. Ainus murekoht ongi koolilaps(ed), aga ega siis tulevikus ju selles osas kergem ei ole, kui teen ühe kooli korraga. Mida kaugem tulevik, seda rohkem on koolilapsi, keda tuleb siis kellelegi organiseerida.
Sõpradele on tõesti paha koormaks olla, nii et nende abi kasutamist üritame minimaalseks viia. Kui mees saab ise tulla koju, siis kasutame seda varianti, talvel on kindel, et tema saab kodus olla, mis teeb 1-3 sessi ja kui 1 sess toimub suvel, siis on kõik lapsed vanaemade juures, nii et kui veab, siis sõprade abi on ainult 2 korda aastas vaja. Kui ei vea, siis 4-5 korda. Ma veel õppegraafikut ei tea, seega ei tea ma ka seda, mitu sessi talvekuudesse jääb. Kui läheb eriti hästi, siis on mees talvel 4-5 kuud 100% kodune ja raske ongi siis ainult sügisel ja kevadel.
Liivi, kus Sa Eestis elad? 😀
Kadrinas. 😉
Hah! Ma ei olnud selles enam kindel, seega pidin üle küsima 😀
Ehh, mis asi siis segadusse ajas? 😀
See on Sul üks väga hea küsimus! 😀 Võib-olla sellepärast, et ma nägin millalgi mingit maja müügikuulutust, kus oli Sinu nimi? Või oli see unes? 😀
See oli juba 9-10 kuud tagasi. 😀 Ja kolisime lihtsalt tagasi 600 meetri kaugusele korterisse. 🙂
Müsteerium lahendatud, aitüma! 😀
Neli väikest last ja kaks kooli korraga,
kuulub kahjuks küll ulmevaldkonda ? !
Kui üks kool oleks 5 päeva nädalas ja teine igas kuus 5 päeva, siis oleksin ka seda meelt.
Aga kui üks on 2 päeva nädalas ja teine 5 päeva kahe kuu jooksul ning lapsed käivad lasteaias-koolis, mis annab nädalas 3 vaba päeva õppimiseks, eriti talvel, kui õppeaasta jooksul on ca 5 kuud mees 100% kodune, siis ma usun, et võib välja mängida küll. 🙂
Kui ma 4 aastat tagasi kuu aega täiskasvanute gümnaasiumis käisin, siis oli õppetöö 3 päeva nädalas, mul oli sinna maad 45 kilomeetrit, 3 last vanuses 7 kuud kuni 4 aastat oli 100% kodused ja üks neist 75% rinnalaps, aga õppimise osas ei olnud mul probleeme, koolis läks hästi ja olin õppimisega järje peal. Aga saatuslikuks sai süütunne lastest eemal olles, just rinnalapsest, pluss pikk vahemaa, mis tegi koolis käimise kulukaks nii ajalises kui ka rahalises mõttes, samuti see osa, et imetava emana oli piinarikas olla lapsest eemal 10 tundi päevas ning tegeleda koolis rindade tühjaks pigistamise ja lekkimistega.
Selle ajaga võrreldes tunnen küll, et praegu on ikka väga soodne aeg kooli minna, kas või kahte. 🙂
Sul läheb esimene laps esimesse klassi. Ma ei tea, kui suur klass, missugune õpetaja ja kõik need tuhanded pisiasjad, mis sinna juurde kuuluvad. Kui mu noorem laps kaks aastat tagasi 1.klassi läks (tõsi küll ta oli klassi noorim ja pisem laps) olin algul päris mures. Esimeseks kaheks nädalaks võtsin puhkuse ja toetasin teda, et ta õpiks kooli minema iseseisvalt bussiga, asju pakkima, koolist ise bussiga tagasi tulema, ukse lahti saama, koolikiusamise puhul tasakaalu leidma. Õnneks hakkas kõik päris ruttu sujuma aga tänu sellele, et mul oli võetud aeg selle jaoks. Kui algul lapse raja peale saad, siis pole hiljem muret, mul on päris iseseisev laps, ma ei õpi temaga, ei paki koolikotti, saab ise trenni minekuga hakkama, suudab pikapäevarühmas ise õppida. Näen kõrvalt, et mõne apsega peab koos õppima kogu algkooli aja, asi ei olegi lapses ega emas ega koolis, lihtsalt mõnikord läheb nii, et see kõik ei hakka toimima. Selle kõige kõrval on see, kas sa hakkad õppima ühes või kahes koolis, märksa väiksema tähtsusega. Enda kooliskäimist ja õppimist saad sa ise teha, see sõltub sinu enda tublidusest, see aga kuidas su laps kooliga kohaneb, on paljuski juhus. Piisab kui klassis on üks hüperaktiivne või lihtsalt kasvatamatu laps, kes teisi taguma ja kiusama hakkab, iga laps sellist käitumist ei talu, tekib vastumeelsus kool suhtes ja siinkohal ei saa ka õpetajad eriti aidata.
Ma väga ei muretse veel. Kool on loetud sammude kaugusel, laps on sõpradega alevi vahel aega veetnud ja üksi kooli jalutamine pole midagi uut, võtmega käimist ja ukse lahti saamist harjutab praegu, pooled klassikaaslased on sõbrad lasteaiast, klassivend elab samas trepikojas, kellega saavad koos kooli ja tagasi jalutada. Lisa-aasta lasteaias tõi kaasa korraliku arenguhüppe, nii et usun, et ta saab iseseisvalt õppimisega ka hakkama. Ainus asi, mida kardan, ongi kiusamine.
See, et kool nii lähedal on, on suur asi ja väike kogukond ja lapse vanus ka. Ja arvatavasti on teil koolis väiksemad klassid. Meil ka maakool aga klassides 23 kuni 26 last ja klassiruumid ning koolimaja veidi väiksed sellise hulga jaoks. Meie poeg on ka tagasihoidlikumat tüüpi pisike poiss. Räpina on hea valik, kui ainult seal õppida, siis tuled kindlasti toime ja arvatavasti suudaks ka see haridus anda sulle piisava võimaluse hea töökoht saada või see endale luua. Minul on kõrgharidus ja magistrikraad aga mu mehel ei ole, ta ei jõudnud isegi keskkooli lõpetada, elu tuli enne peale, aga palka saab ta minust ikka rohkem, sest on oma ala spetsialist (ja seda Eestis maakohas töötades). Mina töötan küll erialast kõrgharidust vajavas ametis aga ikka teenin vähem. Minu meelest akadeemilisest haridusest enam on vaja just erialast haridust ja töökogemust. Tean päris mitut Tartu Ülikooli hiljuti lõpetanud noort inimest, kes ei ole endale isegi miinimumpalgaga töökohta leidnud ja samas tean päris mitut noort, kes põhikooli järel kutsekoolis ameti on saanud ja tööstusettevõtetes 4 kohalisi summasid teenivad, cnc pingi operaatorid näiteks. Tänapäeval ei too puhtalt akadeemiline haridus enam ühtegi töökohta kätte, samas olen kuulnud Kutsehariduskeskustest, et juba mitu kuud enne lõpuaktusi hakkavad firmajuhid helistama ja lõpetajatele töökohti pakkuma 🙂 Kui kahte kooli ei jõua, teeksin mina panuse Räpina peale aga muidugi on need Sinu valikud ja Sinu oma elu. Lihtsalt tahtsin teist vaatenurka ka näidata.
Ma usun, et see oleneb kõige erialast, mida õpitakse. Ei ole nii, et kõik akadeemilised haridused jooksevad mööda külge maha ja midagi nendega teha ei ole.
Ise ma siiski kaalun rohkem rakenduskõrghariduse omandamist, aga seda näitab aeg, mis ja kuidas hakkab olema pärast keskkooli.
Enesearengu jaoks on muidugi akadeemiline haridus hea ja ma ei kahetse neid 5aastat mitte kunagi. Lihtsalt mõtlesin, et laste kõrvalt on vist ikka pagana keeruline seda teha. Ma lõpetasin ülikooli , kui mu esimene laps oli paarikuune. Ma ei mäletagi, mismoodi ma seda lõppu tegin, väga raske oli, silmad aukus, pea laiali otsas. Aga kui akadeemilise oleks võtnud, oleks lõpetamata vist jäänud, suurema lapse kõrvalt on veel raskem õppida. Mul puudus ka turvavõrgustik siis. Aga eks aeg näitab, lastele on kindlasti eeskujuks, et ema õpib ja lõpetab. Meie kodus isa pooleli jäänud haridusest kõvasti ei räägita 🙂