Kui ma eelmises postituses kirjutasin, et pärast Keskerakonna esimehe vahetust oleksin valmis ehk isegi nende poolt hääletama, siis ma ei mõelnud seda, et Keskerakond võiks kohe koalitsiooni saada ja peaministrierakonnaks tõusta ning Reformierakond, kelle valija ma siiani olin, opositsiooni langeda. “Tule taevas appi!”
Kusjuures Ansip oli alles hiljuti veendunud, et isegi Keskerakonna juhi vahetuse järel ei muutu erakond nii pea valitsuskõlblikuks, aga võta näpust, just selles suunas hetkel asjad liiguvad.
Tegelikult on sellised suured muutused täitsa põnevad, aga ma tunnen, et ajastus on vale. Liiga palju segadust ja muutusi on praegu maailmas, alustades Venemaa ja lääne (kuni Ameerikani välja) omavaheliste provokatsioonidega ja lõpetades klou Donald Trumpi presidendiks saamisega, mis oli 16 aastat tagasi Simpsonites absurdne nali. Vot sulle nalja!
Vahepeale jääb veel Brexit, millele võivad järgneda teised exitid ning ees ootab uus majanduskriis ja nii edasi. Ma ei tea, üsna ebakindel on olla…
Trump ütles küll oma kõnes, et konfliktide asemel soovib ta rahvusvahelist koostööd, aga ma mõtlen, et konflikti vältimine Venemaaga tähendab jälle seda, et viimane tehku siinkandis, mida tahab. Nagunii teeb. Viimase aja uudised teevad veidi murelikuks küll ja ma usun, et uudistesse jõuab toimuvast tegelikult väike osa. Kõige rohkem kardan ma sõjalise konflikti puhul seda, et kui see ükskord puhkeb, siis olen mina lastega siin ja Härra seal ning me ei saa enam kokku. Ilmselt need ajad on ka möödas, kus saab märkamatult üle Läänemere aerutada, nii et isegi, kui oleme koos, siis väga kuskile põgeneda ei saa, kui just põgeneda ei lasta. Igatahes siin Tapa külje all ma end turvaliselt ei tunneks, kui asi peaks ükskord madistamiseni minema. Ma ei tea, kas siis üldse saab end kuskil turvaliselt tunda…
Ma loodan ja usun, et asjad selleni siiski ei jõua. Siin aegade jooksul on küll ja küll kaotatud poegi, vendi, mehi, isasid, vanaisaid – milleks need kaotused, kui ajalool on kombeks korduda ja valatud veri ei kindlusta midagi? See on kindlasti väga ebapopulaarne seisukoht, aga ma leian, et me ei peaks iseseisvuse kaitseks oma mehi sõtta saatma. See on ette teada, kes kaotajaks jääb (eelkõike Eesti emad, naised ja lapsed), nii et tegu oleks lihtsalt uhke enesetapuga (sest hääletult alistuda oleks liiga häbiväärne). Kuigi tore on mõelda, et Eesti laulis end kord vabaks, siis ma hästi ei usu, et eestlane kohe nii halvasti laulis, et venelased pagesid, valuga kõrvas, kuuldeulatusest kaugemale. Eesti sai iseseisvaks ikkagi Venemaa armust ja ma usun, et ta on seda ka praegu ning loodetavasti jääb ka.
Isegi, kui siin enam kunagi, või vähemalt mitte lähiajal, madistamiseks ei lähe, siis maailmas on kohti küll, kust just praegu madistatakse, kus õpetatakse väikestele poistele, kuidas päid maha võtta, kus antakse väikeseid tüdrukuid abikaasadeks vanadele meestele, kus osadel väikestel poistel ja tüdrukutel endil võetakse pead maha. See on see kõige hullem osa maailmast.
Lisaks kõigele muule upub maailm prügisse ja kliima soojenemisega kaasnevatesse muredesse. Jõudsingi nüüd selle postitusega, mis on lihtsalt minu kõva häälega mõtlemine, selleni, et maailm ei ole mitte hulluks läinud, vaid puhta hukas. Kuhu sa selle eest aerutad…
Võta rahulikult ja ära lase ennast propagandast hirmutada!
Ei usu, et Trumpil mingeid sõjaplaane oleks. Clintonil seevastu oli plaan presidendiks saades Iraani rünnata.
Ma usun, et need pöördelised sündmused on kõik eelneva tagajärg. Inimestel on kõrini multikultist, liberastiast ja kõigest selles, mida viljeletakse nii Euroopas kui Usas. Ei ole normaalne need immigrantide hordid. Ei ole normaalne mehhiklaste käes olevad töökohad ja ameeriklased on tööpuuduses jne. Ei ole normaalne, et miljonitel ameeriklastel puudub ravikindlustus. Ei ole normaalne farmaatsitööstuse ja sõjatööstuse nuumamine priskete kasumitega jne.
Kõige rohkem ajas harja punaseks uudis, et pagulased keelduvad jaotuskeskustes minemast lennukitele, mis suunduvad mujale kui Saksamaale. Kui sa põgened sõja ja oma elu eest, siis sa ei vali, kuhu turvalisesse riiki sind saadetakse!
Paradoksaalsel kombel võib Trumbi võimuletulek hoopis häid pöördeid kaasa tuua, nii jabur kui see hetkel ka ei tundu.
Keegi ei võta ameeriklastel töökohti käest – immmigrandid on end tõestanud lihtsalt paremate ja usinamate töölistena kui nemad. Laiskus ja viitsimatus, tahtmatus ennast liigutada on inimesel endal sees, keegi ei võta sul midagi käest, kindlasti mitte mõni sisserändaja, kui sa oled sihikindel ja edasipüüdlik.
Enamik Trumpi valijatest seda ei ole. Nad on samasuguse pimeda vihaga immigrantide suhtes, sest nad ei suuda täpselt samamoodi aru saada, et mitte keegi ei võta neilt midagi nina alt ära, vaid immigrandile läheb see töö, mille jaoks ameeriklane ennast liiga heaks peab ja mida ta teha ei viitsi.
Kui sina oleksid pagulane ja põgeneksid sõja eest ja sa teaksid, et mõned sihtriigid on pagulaste suhtes sõbralikumad kui teised, kui leviksid jutud, et mõned on suisa vaenulikud, siis sina ei üritaks valida? Oleksid valmis minema vihma käest räästa alla?
Tõmba oma harjal värve natuke vähemaks vast ja püüa end natuke ka teiste inimeste kingadesse panna ehk. Kui eestlased põgenesid sõja jalust üldse mitte nii kaua aega tagasi, siis ka neil olid omad eelistused, riigid, kuhu nad tahtsid minna ja riigid, kuhu mitte nii väga. Mis nüüd teisiti on?
Väga hästi kirjutatud postitus!
Eesti ei laulnud ennast vabaks. See on kaunis kujund, mida kasutatakse ilmestamaks rahva tookordset meelsust ja lauluväljakul toimunud spontaanseid öiseid laulmisi. Veel vähem aga sai Eesti vabaks Venemaa armust nagu Sa kirjutad. Suur-Vene impeerium ei ole iial vabatahtlikult ühtegi lapikest oma valdustest loovutanud. Gorbatśov ise on selgelt välja öelnud, et algatades perestroika ja glasnosti, ei osanud ta ette näha, et see viib NLiidu lagunemiseni.
Kui Sa oled väike ja nõrk, pead Sa suurema ja tugevama vastase vastu võideldes kasutama ära vastase nõrkust. Selleks, et suurt rünnata, ka tema nõrkusehetkel, peab olema vaprust. Need Ulemnõukogu saadikud, kes hääletasid Eesti iseseisvuse taastamise poolt, olid vaprad. NLiidu läänepiirina oli Eesti täis hästi relvastatud NLiidu sõjaväeosasid, lisaks olid Tallinna toodud Pihkva dessantväed. Mitte keegi ei saanud kindel olla selles, mis järgneb. Kuid see oli hetk, kus tuli vapper olla ja proovida võidelda, sest augustiputś oli toonud NLiidus paraja segaduse. Muidugi, kui kõik oleksid arvanud nagu Jaak Allik, et mis mõtet on kuulipilduja ette viskumises, siis ei oleks seda otsust sündinud. Iseseisvuse sai aga Ulemnõukogu taastada tänu sellele, et üks kord varem oli väike juba suure nõrkust ära kasutanud ja et oli olnud vapraid, kes Vabadussõjas julgesid lahingusse minna. Kujuteldamatu oleks olnud, et tavaolukorras oleks väike Eesti suutnud Venemaad võita, kuid olukord oli soodne. Venemaad oli nõrgestanud I MS, Kodusõda, revolutsioon, lisaks sõdis ta mitmel rindel… Jah, mõlemal korral on kasutatud vastase nõrka kohta, kuid Venemaa armust? Lubage naerda. Sa oled nii noor, et ilmselt ei mäleta iseseisvuse taastamise aega. Ehk koolis ajalootunnis siis õpetatakse, kui Sa ikka kooli jõuad kunagi…
Ma olen täiskasvanud poegade ema ja hirm sõja ees on üks mu suuremaid hirme. Ma ei soovi, et mu lapsed kusagil mõttetutes lahingutes langeksid (loomulikult on mul ka muid hirme, mis varieeruvad, olenevalt sellest, mis parasjagu juhtunud on kusagil: nt. autoõnnetus või kole tööõnnetus vms.). Veel vähem soovin ma aga seda, et nad kusagil supinahkadena redutaksid ja ootaksid, et ehk laheneb see asi kuidagi ilma nende osavõtuta ära, peaasi, et oma nahk terve oleks. Minu suguvõsa mehed sõdisid Vabadussõjas, üks neist langes lahingus. Usutavasti nad ei soovinud sõda, ei soovinud võidelda, kuid kui oli vaja, siis läksid ja võitlesid. Neis oli seda vaprust, mida vahel on vaja, et võidelda millegi või kellegi eest.
Nii loll jutt…
Sidrunipreiliga nõus ?
Ülemõtlemine on tänapäeva probleem. Vähem uudiste lugemist ja poliitikat arvustamist ning elu ongi ilusam ja kergem. Lõpude lõpuks loeb vaid see, millist elu sina elasid!
Ma nii hilja “approvisin” selle kommentaari, et ei tea, kas keegi sellele üldse vastust ootab, aga ei ole tegelikult üldse loll jutt, Liina kommentaar on väga hariv ja põhjalik, mulle meeldib, mis siis, et kõigega ei nõustu, näiteks ma ei peaks supinahkadeks mehi, kes ei lähe kindlasse kaotusesse/surma, mida sõda Venemaaga oleks. 🙂
Parem hilja, kui mitte kunagi – aitäh nii põhjaliku kommentaari eest! Kauni kujundiga olen kursis ja sellisena seda kasutasingi ning naermiseks on luba antud. 🙂
Kusjuures huvitav on see, et esimene reaktsioon oli endal w… t.. f…, kuid veidi rahunedes ja järgi mõeldes ei olegi olukord nii hull – pigem põnev. Venemaa on muidugi tundmatu suurus, aga samas siiski on raske uskuda, et nad NATO riiki ründaks. Kui Trump tahab hakata seda 2% kaitsekulusid hakata tugevamalt survestama, siis seda enam peab näitama, et riik, kes tingimusi täidab on kaitstud – muidu kaob igasugune mõte ära.
Ja kuigi pole elus kordagi KE poolt hääletanud ja ei plaani ka, siis ausalt öeldes on viimastel aastatel saanud ka REF süüdimatust käitumisest kõrini. Äkki see nädal paneb neid veidi maha istuma ja mediteerima kilekottide, ämmade, Autorollode ja kõige muu üle – kahtlustan, et see, mida avalikkus teab on niikuinii jäämäe tipp.
Kohe täitsa huvitab-millistel põhjustel oled Reformierakonna valija?
Nii palju nagu aru olen saanud, pidi mees välismaale tööle minema, sest Eestis lihtsalt ei saa ehitaja palgaga peret üleval pidada, majanduskriisi aastatel läks teil seis ruttu hapuks ja peaaegu kaotasite eluaseme, kindlasti veel muid asju, hetkel ei meenu. Kujutan ette, et pigem SDE poliitika (üldistades vasakpoolne) on miski, mis teie perele enam kasu tooks.
Kõike seda arvestades kujutaks ette, et oled pigem selle vastane, mida Reformierakond esindab?!
Peamine põhjus oli see, et ma olin nende tööga rahul, siiani tegelikult olen, sest praeguses vananevas ja kahanevas ühiskonnas ongi raske majandada ning vaatamata mõnedele kehvadele lugudele (näiteks haigekassa eelarve) leian, et Reformierakonna valitsus tegi head tööd. Globaalse majanduskriisi ajal oma hädades Reformi ega kedagi teist ei süüdistanud ja ka praegu ei leia, et eelmine valitsus oleks takistanud kuidagi majandustõusu, kui majandus seisab pea terves maailmas ja uus kriis on ukse taga.
Et Sa, Liivi, segadusse ei satuks, siis keegi on kasutanud minu nime kommenteerimisel (ei usu, et reaalselt sama nime kannab – neid on Eestis nii vähe).
Mina olen Reformierakonna pooldaja ning minu mõtted on praegust seisu vaadates umbes samasugused nagu Sinul.
Ei sattunud segadusse, meiliaadressis oli täisnimi, mis segadusest päästis. 🙂