… kirjutada koolist, kui mitte vaheaja viimasel päeval, mil paljudel koolimõtted või -stress nagunii peal.

Mul enda koolist ei ole mitte midagi kirjutada, see jäi sügisel muude murede keskel nii tagaplaanile, et ma pole enam kooli isegi unes näinud. Suurem mure oli Esimesega, kes tervisehädade tõttu palju puudus ja seetõttu teistest maha jäi ning Teisega, kes lihtsalt ei tahtnud koolis käia. Juba esimesel koolipäeval jäi ta minust nuttes klassijuhatajatundi, aga õnneks oli ta end kiiresti kogunud ja elas kenasti oma uude rolli sisse.
(Pilt: Meelis Meilbaum)

Ülemise pildi, meie hurmuriga esireas, leidsin samal õhtul Virumaa Teataja veebist. Teisel ei olnud mingit koha valimist, lasteaiast kaasa antud iseloomustus pani paika koha õpetaja silme alla. See muidugi ei takista tal niheleda ja tunda huvi tagumiste ridade tegemiste vastu, aga vähemalt märkab õpetaja paremini, kui laps kõrvaliste asjadega tegeleb.

Aktusele läksime terve perega, Esimese pidulik osa ning klassijuhatajatund olid selleks ajaks läbi ja nii sai ka tema noorema venna tähtsast hetkest osa. Suur oli üllatus, kui Teine astus lavale direktori käe otsas. Kohe ei teadnudki, kas see oli suur au või märk kõrgemalt, et sellel lapsel saab direktoriga rohkelt kokkupuuteid olema …Paremaid pilte sellest suurest aust said fotograaf ja vallalehe toimetaja, arusaadavatel põhjustel ma veidi tuunisin neid.(Foto: Rein Sikk)(Foto: Rein Sikk)(Foto: Meelis Meilbaum)Kohe, kui teine maha istus, hakkas ta pilk meid otsima ja nagu näha, siis üsna kiiresti ta selle leidis ka. Kuigi olime teineteisest kaugel, oli meil kerge luua silmsidet ja iga kord, kui Teine minu poole vaatas, sain talle kas sõrme viibutada või märku anda, et ta tasa oleks. Mingil veidral põhjusel anti lastele enne lavale minekut pulgakommid kätte ja nii nad kõik oma kommidega krõbistasid – kes sai oma kommi lahti ja pistis selle suhu, kes ei saanud ja muudkui mässas sellega, kellel kukkus komm maha, kellel sulas peos ja nii edasi. Teisel kukkus ka maha ja ma mitu korda viibutasin talle sõrme, et ta lõpetaks kommiga mässamise või naabritega jutustamise. Käemärkidega teda viisakamalt istuma juhendada ei osanud, aga vähemalt sellest sai aru, et tasa peab olema.
(Foto: Meelis Meilbaum)(Foto: Meelis Meilbaum)

Aktus oli nagu aktus ikka, kõned olid laste jaoks kuivad ja igavad, sahmimist oli neil omajagu, oleks olnud ka kommideta, aga õnneks kõnedele ja lauludele suurt rõhku ei pandud, ilmselt seetõttu, et aktus ei veniks koos aabitsate ja lilleõite jagamisega 70-le lapsele liiga pikaks. Teine sai oma aabitsa viimaste hulgas kätte ja üsna pea pärast seda sai ta võidukalt lavalt lahkuda, ikka direktori käe otsas.Edasi läks klassipiltide tegemiseks ja Rein Sikk tabas selle ajal nii hea momendi, mis meie silmis iseloomustab Teist väga hästi:Selgena on see pilt muidugi palju parem, aga näeb ka siit selle ühe tagurpidi aabitsa ära. Ühe veidi tagurpidi lapse käes. Ei pea sellega silmas, et ta ise on tagurpidi ehk teistsugune, vaid seda, et ta teeb sageli asju teistmoodi. Särke meeldib talle päriselt tagurpidi kanda. Välja minnes keerab särgid suurema protestita õigesti selga, aga koduseinte vahel eelistab kanda selga ees, pidavat mugavam olema. Ja seda ütleb laps, kellele sobivad väga vähesed riided nii välimuse kui ka mugavuse poolest.

Pärast pildistamist läksime otsejoones Pihlaka kohvikusse kooki sööma. Lapsed said ise valida endale makroone, muffineid, sefiirikorvikesi ja see oli nende jaoks midagi väga erilist. Me käime väljas söömas küll, aga kunagi ei telli magustoitu (lapsed ei saa oma praadidegagi hakkama), seekord ainult magustoitu tellisimegi ja sellega kaasnes ikka hoopis teine emotsioon. Teise jaoks oli see tema esimese koolipäeva juures parim osa ja siiani küsitakse, millal me uuesti kohvikusse koogikesi valima läheme. Kui mitte varem, siis järgmise aasta septembris, kui Kolmas kooli läheb.

Kuna 1. september oli reedene päev, siis said poisid enne õppetöö algust veel kaks päeva puhata, Teisele sobis see hästi, aga Esimene oli veidi kannatamatu, sest ta igatses juba suve keskel kooli. Seda enam oli tal raske esimesel veerandil palju puududa, omal soovil ei jääks ta üldse koju. Samal ajal ei läinud Teine omal soovil kooli. Kui esmaspäev kätte jõudis, siis jäi ta taas minust nuttes maha. Teisipäeval üritas vägisi oma pisaraid tagasi hoida ja palus, et ma ei saadaks teda rohkem, et see ajab teda veel rohkem nutma. Seega kolmapäevast hakkas ta koos Esimesega kooli minema ja neljapäevast hakkas ta üksi koju ka tulema, ei tahtnud ta mind rohkem kooli juures näha. Koolis iseenesest ei pidanud probleeme olema, õpetaja pole veel aru saanud, et lapsel mingi trots oleks, teeb kõike kenasti kaasa, aga mina näen seda trotsi siiani pea igal hommikul. Piisab ainuüksi tule põlema panemisest, kui tõmmatakse tekk üle pea ja pigistatakse läbi hammaste: “Jälllllleee!”

Samal ajal, kui Teine oma uue rolliga harjus, harjusid pisemad taas lasteaiaga ning see läks ideaalselt, Neljas läks oma rühma nagu vana kala, mitte mingit nuttu. Suvega oli ta emotsionaalselt palju küpsemaks saanud. Aga seda rõõmu, kus lapsed käisid lasteaias ja koolis, jätkus vaid 13 päevaks, siis jäid riburada kõik peale Teise haigeks. Sellest tuli Teisega ka esimene tagasilöök – tema ei lähe kooli, kui teised on kodus. Kui enam muudmoodi ei saanud, hakati halva enesetunde üle kurtma ja kahel korral läksin õnge ka, nii et ta puudus vahepeal tänu heale näitlemisoskusele. Lõpuks puudus juba korduvalt ka seetõttu, et ta jäi päriselt haigeks, nii et esimene veerand oli mõlemal koolilapsel võrdlemisi katkendlik.

Teine veerand läks nii hästi, et koolipoisid ei puudunud kordagi ja hinded on neil igati korras, seega esimese veerandi rohke puudumine suurt kahju ei teinud. Sama ei saa öelda pisema lasteaialapse kohta, tema ei käinud vahepeal 3 kuud lasteaias ja kui enne jõule uuesti läks, siis nutuga, polnud sellest emotsionaalsest küpsusest enam jälgegi ning terve suutis ta ka olla vaid ühe nädala. Ei teinud temal adenoidi operatsioon midagi paremaks, kõik jätkub ikka samaviisi ehk enamuse ajast on ta kerges nohus.

Kui veel koolipoistest rääkida, siis nad on tõesti öö ja päev. Esimesega on siiani kõik nii libedalt läinud, talle meeldib koolis, ta tahab kooli minna, ta tuleb koju ja hakkab kohe õppima, talle ei pea seda meelde tuletama ja enamasti ei pea tal ka kõrval seisma ning koolikott on tal alati korralikult pakitud. Lisaks sellele ei ole ta mitte ühtegi asja ära kaotanud. Sama ei saa öelda Teise kohta, kes ei taha kooli minna, kes valetab kodus, et tal on õpitud, kes unustab asju kooli ja koju, kelle koolikotis valitseb täielik kaos ja sealt võib leida isegi hallitavaid söögijäänuseid, kes on ära kaotanud raamatukogu raamatu (ostsin uue asemele), kolm paari koduvõtmeid, veel rohkem sõrmikuid ja kaks torusalli. Ja need on veel väikesed asjad pahanduste kõrval, mida ta siin vahepeal korda on saatnud.

Täna täitis Esimene kohe pärast ärkamist päeviku ära, pani kooli- ja trennikoti kokku ning on valmis homme kooli minema, aga Teine ei tahtnud koolist midagi kuulda ja teda tuli tagant utsitada päevikut täitma ja kotti kokku panema. Ka kohustusliku kirjanduse lugemine on ühe jaoks mõnus ajaviide ja ta on lugenud kaugelt rohkem kui kohustuslik, eriti meeldivad talle igasugused laste teatmeteosed ja entsüklopeediad, nendesse upub ta tundideks. Samal ajal ei loe Teine omal soovil midagi ning kohustusliku kirjandusega on ka nii, et ta peab seda mulle ette lugema, sest muidu ta lihtsalt teeskleb, et loeb.

Positiivne on see, et Teisel on nii lahtine pea, et talle jääb kõik protestist hoolimata külge ja matemaatikas teeb ta oma vanemale vennale ka silmad korralikult ette. Selles osas on Teine mu venna moodi, kes oli samuti kooliasjades laisk ja lohakas ning lugemist vihkas, aga samas oli puhas viieline, nii et ma tema hakkama saamise pärast väga ei muretse, kuid tema suhtumisega on raske toime tulla. Siinkohal ei ole tegelikult väga vahet, kas tegu on kooli või kinno minemisega, oma rahulolematusega suudab ta mõlema eel õhu paksuks muuta.

Nüüd, kus kaks last käivad koolis, tekib ka mul endal nende kooliasjadega segadusi, sest mõlema klassijuhatajad märgivad kodutöid e-koolis erinevalt, ma vahepeal ei saanud üldse arugi, kui Teisel midagi kodus lõpetada jäi. Olen saatnud Teise ujumisasjadega kooli, kuigi tegelikult algasid ainult Esimesel ujumistunnid, nii et Teine sai sel päeval minu pärast kehalise tunnis märkuse. Rahaasjades ei suutnud ma üritusterohkes detsembris enam üldse sõrmega järge ajada ja seetõttu oli kõige lihtsam minna ja küsida nii koolis kui ka lasteaias, kas või mis mul veel maksmata on.

Rohkem väga midagi kirja panna polegi ja ega saa ka, sest õde ja ta sõbranna tõid mulle siin vahepeal neli päkapikku juurde ning läksid Esimesega kinno, nii et me oleme siin lastevalves praegu. Hea, et selle nädala alguses toad ringi tõstsime, nüüd mahuvad kõik seitse ühte tuppa mängima ära.

https://www.instagram.com/p/BdptY-Hhoww/?taken-by=kuussidrunit