Täna oli minu õe pulmapäev. Pidi olema pidu ja pillerkaar, kindlasti oligi, aga mitte meie jaoks, mitte minu jaoks. Põhjused, miks nii läks, ulatavad kaugele.
Üheksa aastat tagasi planeerisin meie pulmapäeva. Meie säästupulmapäeva, mis samas pidi olema väga eriline ja meeldejääv – me pidime oma “jah” sõnad ütlema päikeseloojangu ajal kuumaõhupallis. See olekski olnud ainult meie kahe päev, sest suur pulmapidu meie eelarvesse ei mahtunud ja väikese korraldamise asemel tahtsin midagi meeldejäävamat. Kõrgel taeva all sõrmuste vahetamine olekski seda olnud. Oleks! Aga ei olnud, sest kui kuupäev oli juba paigas ja registreerija ning kuumaõhupall olemas, siis Härra ütles, et tema ikka ei taha abielluda. Miks? Sest kardab lahutust.
See tegi haiget ja kohe väga palju, aga elu läks edasi ning vähem kui pool aastat hiljem oli Härra oma hirmust üle saanud ja oli valmis abielluma. Mina seda endale kaks korda öelda ei lasknud ja tegimegi talvise väikese säästupulma pereringis.
Mida ma sellest pulmapäevast mäletan? Ma olin nii palju juurde võtnud, et kasutatuna ostetud ja kitsamaks õmmeldud kleit läks vaevaliselt selga ja ma ei saanud selles korralikult hingata. Väljas oli porine ja sadas lörtsi. Igal talviselt lumisel 28. detsembril olen küsinud Ilmataadilt, miks ta meile sellist ilma ei andnud. Miks?! Registreerimisel oli ETV ja ma minestasin. Hilisem istumine oli nii igav, et ma lõpu poole ainult haigutasin tüdimusest. Nagu kõik teisedki. Asi läks lõbusaks alles Viimsi spaa sviidis, kus tellisime endale kõike head ja paremat ning nautisime õhtut, mis oli veel noor.
Ma olin õnnelik, et minust sai Härra abikaasa, et sain tema nime, aga meie pulmapäev ei olnud kindlasti see üks ja ainus eriline päev, mida meenutan hea tundega. Pigem vastupidi. Ka pildid tollest ebaõnnestunud päevast on ebaõnnestunud ja ma väldin nende vaatamist. Mõne üksiku erandiga.
Küll olen vaadanud igal suvel sotsiaalmeedias teiste pulmapilte ja igal suvel on need teinud haiget. Need on üles äratanud valu, mida tundsin, kui Härra kõhklema hakkas, ja pettumuse, mida tundsin pärast meie pulmapäeva, sest see oli kaugel minu unistuste päevast.
Täna ärkas kõik taas ellu ja valusamalt kui kunagi varem. Tegelikult ärkas see juba eile, kui kuulsin, et ka minu kallis ristiema on õe pulma kutsutud. Minu ristiema, keda mina kutsuda ei saanud, oli kutsutud minu õe pulma, mille korraldasid minu vanemad, sest ka õe eelarve oli nii piiratud, et neil oli plaanis ainult kahekesi registreerida. Minu vanemad tegid sellest 40 külalisega pulmapeo, mis oli omakorda üllatuspidu peigmehele. See oli see hetk, kus kõik pähe kogunenud küsimused, ebaõiglus ja solvumised tõusid korraga esile. Kõik, mida olin pikalt enda sees hoidnud, tahtis end igalt poolt välja suruda. Suruski. Silmadest.
Siin taga on veel palju muud, aga kuna see ei puuduta ainult meid, siis kõike ma kirja panna ei saa, aga kõik need asjad kokku viisid mind täna rööpast väga välja. Tegelikult olin igati rööpas, kuni jõudsin vanemate juurde, kus peopaik ja pidulised juba ootasid pruutpaari. Sinnani oli kõik korras, ma pildistasin registreerimist ja poetasin seal liigutuspisaragi, tegin koduteel ilupilte, elasin üllatuspeole kaasa ja tahtsin, et see õnnestuks, aga kohapeal karjus melu mulle vastu kõike seda, mis minu sisse on kogunenud. Ma pildistasin õnnitlemist ja salaja nutsin kaamera taga.
Esimesel võimalusel kadusin tuppa, et end korrastada, sest esiteks algas hommikul kuupuhastus, mis mind juba vahepeal veidi ehmatada jõudis, sest autos oli istme peal vereplekk ja ma olin kindel, et lekin. Pildistamine oli alles poole peal. Kuid õega kahekesi jäädes me ei leidnud leket, minu kleidi taguots oli puhas. Ilmselt oli sääsk mind söömas käinud ja olin ta kogemata vastu istet lömastanud. Igatahes pidin käima toas, et ma ei hakkaks lõpuks lekkima ja väike värskendus pärast korralikku higistamist kulus ka ära. Samuti tahtsin külma veega nägu pesta, et kaotada nutetud silmad. Jama oli ainult selles, et pisarad tulid uuesti ja uuesti silma ning enda kokku tagasi panemine võttis aega.
Härra aitas mul end koguda ja viis mind inimeste sekka tagasi, kus just tehti ühispilti ja kus me võtsime ka kohad sisse. Härra astus veel korraks rivi ette ja sättis lapsi ning minu ema küsis temalt, kas ma mossitan. Ta küsis seda mitmekümne inimese ees ja seda kaks korda järjest, kui ei saanud Härra märguandest aru, et ma olen temast paar inimest eemal. Mossitamisest oli asi kaugel. Ma olin just suutnud end kokku panna ja sel hetkel lagunesin ma laiali tagasi. Mul ei olnud mingit soovi olla ülejäänud õhtu niigi hellana kõrgendatud tähelepanu all. Ma tahtsin olla just nähtamatu.
Kui ütlesin emale tema mossitamise kommentaari peale, et läheme ära, siis tema mure seisnes ainult selles, kes pilte edasi teeb – kui mina ei tee, siis jätku ma vähemalt kaamera sinna, et keegi teine saaks teha. Ka isa jõudis juba enne ühispildi tegemist küsida, kas ma ei teegi pilti. Mul tekkis küsimus, kas mina ei olegi külaline, kas ma ei olegi oodatud ühispildile… Ma sain aru, et minult oodatakse enne pulmapidu ilupilte, aga kohapeal ei saanud ma enam aru, kas ma olen oma õe pulmas fotograafina või külalisena. Kuna ma ei saanud õele ja tema värskele abikaasale isegi õnne soovida, sest pildistasin õnnitlemist, siis tundsin, et olin kutsutud sinna fotograafina.
Ma üritasin olla iseendast üle. Üritasin… Aga see kõik kokku oli liiga suur tükk, mida alla neelata.
Me lahkusime enne, kui pidu jõudis üldse alata. Mul oli nii kahju. Ma oleksin tahtnud end tunda teisiti, ma oleksin tahtnud õe pulmapeost osa saada, lapsed tahtsid peost osa saada, aga ma ei suutnud kõigest üle olla, ma ei suutnud endast üle olla. Mõni asi teeb rohkem haiget kui teine, mõnest asjast ei saa kunagi üle ja täna olid need minu sees olemas. On endiselt.
Ma olen üllatusi täis, sest veel paar päeva tagasi ei osanud Härra ega mina ise ette näha, et ma nii katki lähen. Igasugused vanad haavad rebenesid lahti ja kui mina juba kuskilt rebenen, siis rebenen lapsepõlve välja, nii et haavade kokku kasvatamine võtab taas veidi aega.
Nagu võttis ka “avalda” nupu vajutamine aega…
Oh issand. Nii palju valusaid mälestusi ja ebaõiglast ja inetut kohtlemist lähedaste poolt… Pai!
Ma ise ei võta seda nii, et mind oleks inetult koheldud, tahtlikult pole seda kindlasti tehtud, aga mälestused on tõesti jäänud valusad. Võtan pai vastu.
Oh sa kullake. Kõik muu veel, aga see fotograaf-olemise eeldamine … Pea vastu!
Pisardasin ka natuke selle postituse peale. Mul on väga kahju, et oled pidanud selliseid asju läbi elama, aga tead, tegelikult oled sa ikka maruvahva, nii et mingu nad kõik kuu peale! 🙂
Saadan sulle virtuaalse kallistuse täitsa võõralt inimeselt, äkki on abiks.
Ei, kuu peale ei saada ma kedagi, kõige vähem oma abikaasat. 🙂 Elu läheb ikka vanaviisi edasi, mina lihtsalt olin eile katki, täna juba paranen.
Aitäh virtuaalse kallistuse eest, see on abiks küll. 🙂
Pean ennast kordama öeldes, et oled väga tubli ja julge!
Madalad emotsioonid tulevad meid kõiki tihti kummitama, et meid selleläbi targemaks ja tugevamaks teha. Võibolla see õppetund oli vajalik, et sa ise oma 4last alati võrdselt kohtleksid.
Mina räägiks emaga avameelselt tekkinud olukorrast.
Pai ja kalli!
Ma saan emaga kõigest rääkida, aga mitte asjadest, mis hinge kriibivad ja blokk tuleb ette rohkem tema poolt. Olen kindel, et ta luges seda postitust, samuti luges ta sõnumit, mille talle saatsin ja ilmselt loeb ka seda kommentaari, aga ta ei oska midagi öelda ja see tuleb tema lapsepõlvest, kus ei olnud kombeks rääkida tunnetest või vabandada, nii oli ka minu lapsepõlves, nii et ka minu jaoks pole need asjad kerged. Lihtsam on enda sees kõik läbi elada ja teha nägu, et midagi pole olnud, nii see meil tavaliselt käib.
Keeruline on kohelda võrdselt lapsi, kes on täiesti erinevad ja tean, et ema ei tee teadlikult kellelgi vahet. 🙂
Ma ei ole kunagi asja sealt poolt näinud/mõelnud. Ka meie suguvõsas on üks inimene, kes tegeleb fotograafiaga hobi korras. Tal on hea tehnika ja mõned näitusedki olnud. Ja ta teeb ilusaid pilte. Kui kellelgi suguvõsas toimub mõni juubel või pulm, siis teeb tema alati pilte. Praegu jäingi mõtlema, et kas ta nt mu ema pulmas sai käia õnnitlemas või ainult pildistas.. või mu tädi juubelil? Ma ei teagi! Ühispilte teeme tavaliselt taimeriga.. sätime end kõik valmis ja siis ta paneb kaamera kuskile paika (auto katusele mõnikord või statiivi peale vms) ja taimeri tööle ja siis ise jookseb viimasel hetkel talle jäetud kohale. Nalja saab sellega alati. Aga tänu sinu postitusele katsun ma järgmine kord kiigata, et ta ise ka ikka õnnitlema pääseks (või no pigem, et sellest ka ikka klõps tuleks).
Meie pulmapäev oli sala-säästupulm. Me olimegi kohal vaid kolmekesi (meie ja 1 laps). Oma eelarvesse saime siiski tellida fotograafi (sugulast ei läinud seekord paluma, kuna tahtsime salaja) ja ühe kuti süntekaga. Pulm oli ilus, kuigi ma ei suutnud omale normaalset kleiti leida ja pidin abielluma mustas kleidis. Pärast sõitsime tähtsamate sugulaste juurest läbi, tort ja šampus kaasas ja lehvitasime oma paberit. Siis saime mõnest kohast küll riielda ka, et salaja asja ette võtsime, mõned ka solvusid natuke, aga meie jäime rahule ise ja see ongi põhiline. Ühed sugulased isegi naersid meie üle, et nii mõttetu sedasi abielluda, et kui nemad, siis tuleb ikka pidu ja pillerkaar. Naispoolega rääkisin pikemalt ja seletasin/kirjeldasin miks ja kuidas me nii otsustasime. Ja paar aastat hiljem saime uudise osaliseks, et see paar tegi samamoodi. Ja oli asjaga ülirahul.
Nüüd sai küll pikk kommentaar, aga lohutada ei oska ma sind kuidagi. Olen su blogi algusest lõpuni läbi lugenud, on selline tunne, nagu ma teaks sind päriselt, sest olen nii kaasa elanud teie pere tegemistele ja sa kirjutad alati nii toredasti ja värvikalt. Ka see postitus on väga kaasahaarvalt kirjutatud, kogu mu südant täitis kurbus kogu selle ebaõigluse vastu. Ma ei tea, miks kallid inimesed mõnikord meile nii haiget teha suudavad, ise märkamatagi. Kuidas nad saavad mõnikord olla nii julmad ja pimedad! Pea vastu, Liivi! Homme on (ehk) ilusam päev.
Tänane päev on ilusam küll. Kergem hakkas juba pärast selle postituse kirjutamist, nii et öösel sain ka täitsa magada, kui välja arvata unenägu, kus emale helistades vastas isa, et nad ei taha mu haisu ka seal näha.
Mul oli ka igaks juhuks statiiv kaasas ühispildi tegemise jaoks, aga kõik käis alguses minu jaoks lihtsalt nii kiiresti, et mul ei olnud aega end koguda ja nii ta läks…
Paraku mingeid tabavaid lohutussõnu ei tule pähe 🙁 Saadan lihtsalt kallistusi ja häid mõtteid teele teie poole! 🙂
P.S. Väga haaravalt kirjutad sa tõesti – lugemise ajal kõrbesid mu idüllilise laupäeva hommiku praesaiad ära ja üks väike marakratt suutis lisaks endale ka pool kööki kohukesega kokku mäkerdada.
Aitäh!
See köögis mäkerdamise osa käib mul kirjutamisega kaasas, kui teen seda päise päeva ajal, mitte keset laste ööund. 😀
Kahjuks on ikka nii, et haiget saavad inimesele teha ainult need inimesed kellest ta hoolib.
Usun, et kui juba uuesti jalgele saad oled tugevam kui enne!
Seda kindlasti, järgmised pulmad mind ilmselt sedasi rööpast välja ei vii. 🙂
Ohh, väga kurb oli seda lugeda, olgem ausad. Ja me kõik võime vaid ette kujutada mis tunne Sul võis olla seal nii. Aga ma loodan, et mitte ei keegi ei mõelnud seda nii, et Sina oled nagu lihtsalt fotograaf seal ja ei midagi muud. Eestlased ju, ega me ei väljenda end alati kõige selgemalt ja vahel jääbki asjast hoopis teine mulje. 😀 Kas Su õde on noorem või vanem kui küsida tohib?
Ja pea vastu, oled super kirjutaja ja oskad kõik emotsioonid nii hästi kirja panna.
Sellepärast ma kõik kirja paningi, et eile ei saanud keegi peale Härra minust aru, aga tahaksin loota, et see postitus aitab mind paremini mõista.
Ma tean, et ma ei olnud tegelikult fotograafina oma õe pulma kutsutud ja asi oli kommunikatsioonihäiretes, aga see ei olnud ka põhiline, mis mul jalad alt võttis, see lihtsalt jättis halva maigu.
Tohid ikka küsida õe vanuse kohta – ta on minust neli aastat noorem. 🙂
Ma usun et kui ma oleks Sinu asemel ma tunneks sama. No kohe raudselt tunneks. Sellised asjad lähevad hinge, tee mis tahad.
Oh, kullakene… Ei ole õige, et aeg kõik haavad parandab. Paraku kipub ikka nii olema, et osad haavad, need kõige lähedastemate ja kallimate löödud, kitib aeg lihtsalt kinni ja mingi täiesti ootamatu emotsiooni ajel mureneb kitt haavadelt maha. Ma olen Sinust kaudu kakskümmend aastat vanem ja seetõttu võin lohutuseks öelda, et ajaga muutub kitt tugevamaks. Täna see Sind ei lohuta. Sa lagunesid laiali ja oled kindel et Su sugulased ei saanud põhjustest aru. Ilmselt ei saanudki. Tead, ma kord püüdsin oma emaga rääkida ühest vanast ebaõiglusest, mis oli mind valusasti haavanud ja mis veel aastaid hiljem haiget tegi. Selgus, et ema ei mäletanud seda juhtumit. Ta ei olnud mulle meelega haiget teinud ja ei olnud arugi saanud, et haiget tegi. Vastupidi, ta oli alati arvanud, et mina, see tubli ja ise hakkamasaav keskmine, oleksin olnud puudutatud, kui ta minu asjusse oleks sekkunud… (nii vähe tunneb minu ema oma last 😀 ). Minu vanuses hakkad juba ka mõtlema sellele, et aega emaga on nii vähe veel alles äänud, et vanades haavades tuhnimine lihtsalt rikub selle koosolemise ära. Minevikku ei saa muuta. Ühtegi ebaõiglust, liigategemist ja muud ei saa ümber ega paremaks teha. Kõik on just nii olnud ja nii jääb. Ainus, mis me teha saame, on olnuga leppida ja edasi minna. Ma ei ole kristlane, kuid mingil ajal oli mu peeglile kleebitud tsitaat piiblist: Jumal anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida mul on võimalik muuta ja tarkust teha nende vahel vahet.
Nuta oma nutud ära (muide, nutmine on kasulik, viib üleliigse soola organismist välja :D, ütlen ma alati, kui nutta lahistan), kiti haavad uuesti kinni. Järgmine kord oled tugevam. 🙂 Ja ülejärgmine veel tugevam. Lihtsalt elu on selline.
Aitäh Sulle!
Sinu kommentaar mõjus kuidagi nii rahustavalt, nii hästi. Tahaksin kohe midagi pikemalt vastata, aga ei oska. Aitäh veelkord! 🙂
Ma loodan, et ehk Sa saad kunagi selle päeva nö üle kirjutada, kui lapsed suuremad ja saate nt 10 või 20 abieluaastat tähistada. Siis juba selliselt nagu Sa soovid ja tahad. Mina ei tahtnud suurt pidu. Kujutasin ette kogu seda planeerimist ja peo läbiviimist ja nägin ette, kuidas mõni isik ennast liiga purju võib juua ja kogu õhtu ära rikkuda. Seepärast abiellusime meiegi kahekesi. Mõtlesin ka sellele, et kui ma hakkaks planeerima unistuste pulmi, siis on võimalik pettumus sedavõrd suurem. Kes teab, äkki oleks teie päeva ka rikkunud suur tuul, mis poleks lasknud pallil üles tõusta, või napsune sugulane, kes oleks kõigi tuju nulli viinud. Kunagi ei tea, kuidas oleks võinud minna 🙂
Ma tean, et sest lohutusest ei ole väga kasu, aga ma loodan tõesti, et te saate teiste paremate hetkedega selle mitte-nii-ilusa enda mälust kustutada. Ehk suudate aastaste pärast isegi naljaga sellesse suhtuda.
Kaasake positiivne fotograaf ja leidke endale ilus-mõnus koht. Kui talvine aeg väga ei inspireeri, äkki on suvel mõni tähtis päev (saite esimest korda kokku vms).
Loodan, et saad kunagi oma haavadest ka oma emaga rääkida.
Tead, ma oleksin selle vast isegi üle elanud, kui kuumaõhupall ei oleks õhku tõusnud, aga Härra taganemist poole planeerimise pealt oli raske üle elada. Ma olen talle ammu andestanud, aga unustada on seda raske ja nii see valu end aegajalt ikka meenutab. Samuti suudan seda kõike ka naljaga võtta ja sellel teemal on meil kodus musta huumorit küll olnud. Kõik oleneb olukorrast.
Meil on korduspulm jutuks olnud, aga ma vist oleksin rahul ka sellega, kui me näiteks 10. aastapäeval teeksime pulmapildid, mis meil õigel päeval tegemata jäid. Eks ole näha, mis tuuled meil 10. või 20. aastapäeval puhuvad. Kõige olulisem on minu jaoks ikkagi see, et need aastapäevad tuleksid. 🙂
Mulle meeldib kuidas sa oma emotsioonid endast välja kirjutasid. Julge tegu, teraapiline ka. Probleeme tekitab pigem see, mis kuhugi sügavale närima jääb. Aga kas vanemad teadsid, et sa enda säästupulma pärast õnnetu olid? Kas nad teadsid, et soovid pildistamise asemel pidu nautida? Äkki oli osa probleemist lihtsalt kommunikatsiooniprobleem?
Minu enda unistuste abiellumine oleks kahekesi. Ilusad riided mõlemal seljas ning fotograaf ilupilte tegemas. Ma ei taha olla tähelepanu keskpunktis ning soovin, et see päev oleks vaid meile kahele. Kui keegi mulle selle asemel üllatuspulma korraldaks siis selle ilmesega ei räägiks ma ilmselt aastaid…
Ema teadis muidugi, kuidas Härra taganemine üheksa aastat tagasi mulle haiget tegi ja kuidas mulle pulmapäev ja pulmapildid pettumust valmistasid ja kuidas see aegajalt taas sees kriibib, aga ma usun, et sellega ta ei osanud arvestada, et ma seda kõike õe pulmas uuesti läbi elan, ma isegi ei osanud…
Vanemad korraldasid peo, mis oligi just selline, mida õde ja tema Härra soovisid, aga mis neil eelarve taha jäi, nii et peigmehele oligi üllatuseks lihtsalt see, et soovitud pidu toimus. Sellise üllatuse vastu ei oleks minul ka midagi olnud, kus ema oleks viinud ellu selle, mis meil raha taha jäi.
Eilne postitus mõjus tõesti teraapiliselt, “avalda” nupu vajutamise ajaks olin end täiesti tühjaks nutnud ja inimese tunne hakkas tagasi tulema.
Väga tubli, et julgesid välja kirjutada!!! Vahel võib sellest abi olla (näiteks loevad inimesed, kes peaksid seda paremini teadma). Kauged mineviku haavad ongi sellised, mis võivad täiesti ootamatult lahti rebeneda. Ja tihti ongi need haavad teinud kõige lähedasemad inimesed. Mina ka lõpuks lihtsalt julmalt kirjutasin oma haavad välja ja andis haavade põhjustajale lugeda, et ehk siis inimene mõistab… Nojah, asi lõppes sellega, et antud isik enam ei suhtle enam ja selleks on oma ema. Mina sain oma haavad selle kaudu ravitud ja ma sain lõpuks välja öeldud selle, mis mind pikki aastaid piinas ja mille tõttu ootamatult need mineviku haavad ikka ja jälle lahti rebenesid. Tegelikult on üheks raviks see, kui inimestega suhelda ja rääkida sellest, et mis on see, mis teeb haiget jne. Teised inimesed ei oska ennast panna teise inimese kingadesse. Siis tuleb need kingad ise teistele jalga suruda 😀
Kurb lugeda, et teil asi sedasi lõppes. Ma ei julge loota ka, et see alatiseks nii ei jää, sest äkki see ongi just see, mis sulle sobib, ma ju ei tea, millised on sinu haavad.
Ma usun, et mu ema sai ka pärast seda postitust minust paremini aru ja sellest piisabki, ma ei ootagi midagi muud. Meie omavaheline suhe jätkub vanaviisi, nagu poleks midagi olnud, nii see meil tavaliselt käibki, valusat teemat puudutamata.
Ilmselt olen nii tuim tükk, aga ma ei saanudki aru, milles ja keda sa süüdistad? Oma meest, et kuumõhupallipulmast alt ära hüppas? Ilma 28.detsembril (ise abiellusin 30.12 ja väga rahul olen oma valikuga), oma vanemaid, et nad õele üllatuspeo aitasid korraldada või hoopus seda, et õde parema kuupäeva valis?
Pildistamine ilmselt oli ju ikka enne kokku lepitud, muidu poleks sa ju kaameratki kaasa võtnud.
Ma muidugi ei tea su suhteid oma õega, aga mina oleksin su postituse pärast küll väga kurb.
Kui sa aru ei saanud, keda ma milles süüdistan, siis oledki juba õigesti aru saanud, sest ma ei süüdistagi mitte kedagi. Ma kirjutasin osaliselt lahti selle keerise, mis toimus minu sees ja nagu ma kirjutasin, siis ma üritasin iseendast üle olla, iseendast…
Ilmselt jäi sul kirjutatust nii mõndagi kahe silma vahele, kui ütled, et muidu ei oleks ma kaameratki kaasa võtnud. Nagu kirjutasin, siis ma pildistasin registreerimist, ma tegin neist enne peole jõudmist ilupilte, nii nagu kokku lepitud. Kuhu ma siis vahepeal kaamera oleksin pidanud viima, kui sõitsin registreerimiselt ilupiltide vahepeatustega otse peopaika? Sellest, et ma peaksin ka peol pilte tegema, ei olnud üldse juttu, aga kohapeal minuga peale piltide tegemise muud juttu ei tehtudki.
Kuna tekst oli pikk, siis tõesti lasin vaid silmadega üle. Aga jah, eks ennast peab kehtestama õppima. Pildid tehtud, siis fotovarustus autosse ja kõik. Muidu jääd mitte ainult sugulaste pidusid vaid ka sõprade omi alati pildistama, sest nad eeldavad, et see meeldib sulle ja sa pildistad rõõmuga. ☺
Ma usun, et saaksin oma kehtestamisega hakkama küll. See oli lihtsalt esimene kord üldse, kui eeldati, et ma pidu pildistan ja paremas meeleolus ma oleksingi seda teinud, palumiste ja eeldamisteta. Mul näiteks oligi plaanis teha ise ühispilt, võtsin selleks statiivi kaasa, samuti oleksin kindlasti teinud õhtu jooksul niisama pilte.
Seekord lihtsalt jooksid halvad asjad omavahel kokku või pigem üks asi viis teiseni (hormoonid + minu meeleolu + vajadus käia toas end korrastamas + ema kommentaarid) ja seetõttu läks nii nagu läks.
Ma nii hästi kujutan seda situatsiooni ette, et tahaks mitte nutta, aga ei tule üldse välja. Igavene saast, suhtlemine on üks äraütlemata keeruline valdkond ja sõnad on selleks ebatäiuslik vahend. Osa mõttest läheb kaduma, siis kus see mõte sõnadesse panna ja osa siis, kui see, kes kuulab, selle enda jaoks lahti kodeerib.
Mina olen ka enda jaoks kõige tõhusamaks teraapiaks pidanud kirjutamist. Kergemaid probleeme on võimalik silmast silma ja rääkides lahata. Aga kui on teemaks midagi väga valusat, siis on lihtsam kiri kirjutada. See aitab täitsa palju isegi siis, kui kirja ära ei saada (kirjutades saavad mõtted ja seosed selgemaks ja pea tühjaks). Aga küllap ära saates on veelgi tõhusam (see on jälle selline kahtlane koht, et see, kes kirja loeb, ei pruugi sealt välja lugeda seda, mida sa öelda tahtsid või võtab tema aju kontekstist laused välja ja keskendub neile ebaproportsionaalselt). Samas, kuna tegemist on sulle väga lähedaste inimestega, siis asjade lahti rääkimine lööb kindlasti õhu selgemaks ja kes teab ehk saavutavad teie suhted uue kvaliteedi ja võidavad kõik. Aga nagu siin üks eelmine kommetaator kirjutas, võib tulemuseks olla ka suhete katkemine.
Ma ikka usun sellesse, et kõige tõhusam viis haavade parandamiseks on need probleemid teise osapoolega lahti rääkida. Samas ei saa öelda, et ma ise seda alati teinud oleksin. On olnud olukordi, kus värskena on probleem üles võtmiseks liiga valus ja kui ta enam värske pole, siis tundub selle teema tõstatamine juba kohatu.
Arvata on, et su lähedastel polnud udust aimugi, et nad oma mõtlematuses sulle haiget tegid. Ja kahju, et sellised draamad peavad lahti rulluma päevadel, mis võiks olla imeilusad. Aga, mis teha, selline on vist elu. Küllap sa oled juba praeguseks leidnud omad viisid ja lahendused, aga siinne kommentaarium jätkuvalt lainetab tolle hetke emotsioonides. Jõudu ja vaprust.
Mina üldse ei suudagi haiget tegevatest asjadest silmast silma rääkida, sest ma lihtsalt hakkan nutma ja kui üritan näida tugev ning hoian nuttu tagasi, siis ma ei saa ühtegi sõna suust. Lihtsalt ei saa, ei tule, ei saa suudki avada… Kui aga olen nõrk ja lasen pisaratel tulla, siis kaob eneseväljendusoskus kiiresti. Nii et ma eelistan juba ammu kirjutamist, aga sageli jääb see monoloogiks. Mõnel juhul ei saa isegi kirjutada, sest inimsuhted on tõesti keerulised ja tean juba eos, et on asju, mida ma ei saa välja öelda, olgu nad nii väikesed või suured tahes, sest teise poole reaktsioon on ette teada. Inimesed on erinevad ja mõne inimese puhul on lihtsam vaikida.
Minu viis ja lahendus oligi see postitus. Täna läks elu juba edasi, kuulates ema ja õe muljeid eilsest õhtust, vältides hella teemat nagu poleks midagi olnud.
Ühest küljest ju kurb, kui see ainult monoloogina toimib ja järgmine päev juba on kõigil nägu, et midagi pole juhtud, teisest küljest tore, et ei jääda pikka viha pidama. Aga eks see asi töötab monoloogina ka, teine pool küll ennast ei väljenda, aga on teadlik sinu emotsioonidest ja oskavad paremini nendega arvestada. Või siis vähemalt saavad paremini aru sellest, mis oli.
Midagi rohkemat lohutavat lisada ei olegi.
Esitaksin arve piltide eest, fotograafi teenus ju siiski maksab ja kui eeldati, et teed pilte, mitte pole lihtsalt külaline, siis on see töö ja selle eest tuleb ka tasuda. Isegi sugulastel.
Ma tegelikult olin ikkagi külalisena kutsutud, aga algus kukkus väga halvasti välja, sest eeldati, et mina jäädvustan iga õnnitluse ja pokaalide kokku löömise, aga ei märgatud, et sellega jään mina kõiges kaamera taha. See lihtsalt valas õli tulle juurde, mitte ei olnud süütenööriks, viimane oli minu enda sees.
Väga aus postitus ja props sulle selle eest! Nagu aru saan, on osalt selle sissekande mõte edastada oma mõtteid kirjeldatud sugulastele ja see ongi jumala ok. Kirjutasin just teisipäeval oma emale (kellega väga lähestikku elan ja palju läbi käin ja lähedane olen) emaili, et kõik mõeldu rahulikult ja loogiliselt välja öelda ning kuigi ootasin tema järjekordset purtsuvat vastust hing kinni lehte refreshides, siis selgus, et polnudki vaja – saimegi jälle sõoradeks 🙂
Sugulussidemed on ikka väga keeruline asi. Ka mul on õde ja kuna ka meie oleme väga erinevad ja erinevates asjades väga head, siis saame ka tihti tunda teatavat närvesöövat kiitust teise pihta või laitust enda pihta. Kuigi samamoodi teame, et tegelikkuses armastab ema meid ühe palju. Igatahes elasin su postitusele väga kaasa ja ka tundsin kaasa. Ma mõtlen, et ehk annaks selle pulmapeo sulle ja kaasale ikkagi uuesti teha. Selle õige. Ja lihtsalt oma peas ja kõigile vajalikele ümberringi selgeks teha, et just see on nüüd see päev, mida kõik meenutama hakkame?
Lihtsalt infoks mainin ka ära selle, et ka meil oli sala-pulm ja hoopiski talvine. Lumises Tartus. Ehk annab ideed teha midagi hoopis teistsugust kui esmased plaanid olid 🙂
Just, selle postituse üks mõte on selgitada, miks ma eile ära läksin ja kuidas oli mossitamine selle kohta vale sõna. Ja see selgitus ei ole mitte ainult emale ja õele, vaid ka neile külalistele, kes mu blogi loevad ja kes ei saanud aru, milles asi oli. Samuti oli see lihtsalt hetk minu hapust argielust ning oma hella koha oleksin ilmselt nagunii esimeste ilusate pulmapiltide nägemise järel kirja pannud, sest see hell koht annabki end iga suve alguses tunda.
Talvine pulm on ka ilus, kui lumi on maas. Meil oli ainult pori ja sadas lörtsi, juba esimestel kilomeetritel muutusid meie autokaunistuse ilusad valged tuvid rääbakateks pasakateks ja lõpuks viis tuul üldse pool kaunistust minema. Nii et meie 28. detsembri pulmapäevast ei ole ühtegi pilti, mis viitaks sellele, et me abiellusime talvel. Meil pole üldse ühtegi pilti, mida oleks hea vaadata. Ma nimelt ei tulnud selle peale, et filmikaameraga klassipiltide tegija ei pruugi osata teha häid pulmapilte ja et ta filmirullide säästmise eesmärgil ühest situatsioonist üle 1-2 pildi ei tee, mis tähendab, et enamusel piltidel on kellelgi silmad (pool)kinni.
ma ei oska mitttttte midagi arukat öelda, aga ma saan nii hästi sinu tunnetest aru ja hindan väga sinu oskust neid kirjasõnas väljendada. <3 <3 <3
Aitäh!
Ma kõrvalseisjana ütlen, et eks arvestades, kui noorukesed te olite, oli mehe kõhklus ka mõnevõrra mõistetav. No vähemasti siit mätta otsast vaadates ma natuke nagu saan aru.
Ja sille soovitus ennast kehtestada tundub ka tegelikult täitsa asjakohane. See õe pulmapäeval toimunu on minu meelest ehe kommunikatsioonihäire ja eks me oma elu keeruliseks elame suures osas ise ja selle lihtsamaks muutmine on samuti suures osas enda kätes. Viimast saab hästi teha läbi konkreetsuse ja otsekohesuse ja kui see iseenesest ei tule, võiks tasahilju harjutada.
Oligi mõistetav ja ma suhtusingi ja suhtun siiani sellesse mõistvalt, aga see ei vähenda minu haiget saamist.
Ma leian, et 40 külalise ees oleks olnud väga vale aeg olla konkreetne ja otsekohene. Kui mul poleks vanad ja veidi värskemad valud sisse tulnud, siis poleks see fotograafi rolli eeldamine eriline murekoht ka olnud, aga seda rolli oli sel päeval väga raske täita ja tegi olukorra minu jaoks veel hullemaks.
Pai. Ma ei oskagi rohkem lohutada. Kas just päris selliseid hetki, aga omade põhjustatud valu ja segadust on elus ette tulnud küll ja enam. Juhtub. Kõik ei saa arugi, et miski läheb kellegi jaoks pisut liiga valusaks. Ka omad mitte, kes ju võiks tunda ja teada.
Aga aastapäevad tulevad. Kui tulla lasta. Kindlasti.
Mul on olude sunnil omad pulmapildid kaasaja mõistes olemata. Ei ole suurt ja uhket värvilist albumit, sest aeg oli teine. August 1991. Fotograafis öeldi, et värvilist paberit pole. Kirikus tegi pilte üks suvaline kellegi tuttav kutt ja need on alla arvestust. Diakatel on silmad punased. Jne. Mingil hetkel tundus seegi jama ruudus. Aga kas ikka on. Ma võin nüüd, mil augustis on ees hõbepulmapääv, uued teha. Me pole nüüd küll enam noored, vaid niisama ilusad. See, et Tema oli siis ja on ikka on kõikse olulisem. Ja see, et meid on nüüd hulgi 🙂
Elu läheb edasi. Ära keskendu negatiivsele, vaid hoia keelel ja meelel ilusat. Seda ju on. Ja hulgi, tundub lugedes?
(Mul oli küll lahe pulmapidu, aga kaks päeva hiljem alanud augustiputš ja see, kuidas ma roosas hommikumantlis trepil ulgusin nutta, kui Tema teletorni manu tormas, varjutas lõpeks sedagi. Ma kartsin nii väga leseks jääda …. Naljanumber tagantjärgi, eksju)
Lihtsalt muljetavaldav, et saa suudad sellistest emotsioonidest kirjutada. Ja et sa julged nad ka avaldada. Ma loodan,et sel oli vähemalt mingil määral teraapiline mõju.
Igal juhul – ühinen paitajatega. Pikk pai sulle!
Aitäh!
Oli vägagi suur teraapiline mõju. 🙂
Tänaseks on kõik korras, ainult kahju on, et õe pulmapidu selle emotsionaalse kollapsi pärast pidamata jäi.