Lugesin ühel õhtul lastele raamatut “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” ja sellega meenus, et ma ise tahtsin kunagi sama. Karupoeg Lukas sai viiuli käppa, kuigi tal on suured käpad, mina aga pole viiulit lähedaltki näinud, rääkimata selle käes hoidmisest.
Mu tutvusringkonnas oli lapsi, kes mängisid kannelt, flööti, klaverit ja noori, kes mängisid kitarri või trumme. Kuigi viimased tundusid ka mingi aeg põnevad, tõmbas mind ainult viiuli poole. See oli see, millest ma unistasin ja samas ei unistanud ka, sest ma teadsin, et mul puudub igasugune musikaalne anne, lisaks puudus mu kodukandis viiuliõpe.
Kes arvab, et musikaalsust saab õppida või muud sellist, siis ärge unustage, et mind ei võetud isegi laualukoori, üritasin korduvalt… See oli küll miski, mis mind veidi õnnetuks tegi, sest laulda mulle meeldis. Endiselt meeldib, mis siis, et kõvasti ja valesti!
See mind õnnetuks ei teinud, et ma viiulit õppida ei saanud, pigem tundus see asjade loomulik käik, sest keegi mu lähedastest ei mänginud ühtegi pilli. Lauluhäält ka kellelgi ei olnud ega ole (isal vähemalt küll mitte, ema ei ole ma korralikult laulmas kuulnud), kuid enda varesehäält pidasin siiski ebaõigluseks ja pean siiani, sest mu kehas on üks laulja lõksus.
Mingis saates kirjeldati kellegi häält kui väikelapse peeru ja see iseloomustab ka minu tämbrit, sellest ei anna kuidagi Faouziat välja pigistada. Ei ole siin ilmas ikka kõik võimalik, kui väga tahta…
Silveril pole samuti lauluhäält ja kui tema tämber on muidu normaalne (erinevalt minu porgandi häälest), siis lauldes pingutavad ka tema häälepaelad vaid hädist peeru välja. Samuti pole tema peres erilisi pillimängijaid, vaid isa vist mängis kunagi veidi akordionit, aga mina pole 16 aasta jooksul näinud, et seda oleks üldse kohvrist välja võetud.
Ajalugu ilmselt kordub ja meie lapsed kasvavad samuti ebamusikaalses peres ebamusikaalsetena suureks. Esimene küll tahtis vahepeal muusikakooli minna, aga me ei hakanud üldse üritamagi, sest sõbranna laps katsetelt läbi ei saanud ja minu lastel on muusikalist kuulmist veel vähem. Teine asi on muidugi ka see, et Esimene kujutas ette, et talle antakse kohe kitarr kätte ja hakkab seda tinistama, aga kui kuulis, et peab õppima enne mingit noodikirja, siis pidas jalgpalli ikka paremaks.
Ainsad pillid, mida meie peres mängitakse, on piripill ja vinguviiul. Nali, tegelikult mängitakse veel ka ksülofoni. Millalgi suve alguses kingiti meile ksülofon koos noodivihikuga ja sellest kombost sünnib küll tuttavaid meloodiaid.
Meil oli kunagi kaks ksülofoni, ühe andsin rõõmuga ära ja teise lagunemine tegi rõõmu, aga pill koos noodiraamatuga “Ksülofonimäng Liiseliga” tundus siiski hea mõttena, sest kujutasin ette, kuidas ma saan kordki elus teha näo, et oskan mängida mingit meloodiat – nii lihtne on ju värvide järgi luua “Piparkoogipoiste” või “Meeril oli talleke” viisi! Eee, jah…
See pole tegelikult üldse lihtne, kui värvinoodid peas ei ole ning pead samal ajal vaatama nii raamatut kui ksülofoni. “Rongisõit” tuleb veel hästi välja, sest see on lapsepõlvest selge, aga ülejäänud üheksa laulu on mulle küll väljakutseks olnud.
Kusjuures koos noodiraamatuga on ksülofonil täiskasvanute hulgas korralik menu – enamus, kes on seda näinud, on lapanud noodiraamatut ja proovinud erinevaid lugusid mängida. Vahepeal oli see meil sageli maal kaasas ja ükskord kuulsin, kuidas esikus kõlas midagi “Sepapoiste” sarnast… Ust avades istus mu isa üksinda laua taga ja mängis keskendunult ksülofoni, pole välistatud, et ta laulis vaikselt kaasa ka.
Lapsed mängivad ksülofoniga vahelduva eduga ja pea alati üritavad noodiraamatu järgi muusikat teha. Seda on kergem taluda kui niisama kilistamist, aga esineb ikka viimast ka, kui noodiraamatut üles ei leita. Igatahes ei ole mul veel tekkinud tunnet, et annaks ksülofoni õelastele õe hulluks ajamiseks mängimiseks, nii et komplekt on osutunud asjalikuks kingituseks.
Kellel on kodus ksülofon olemas, siis noodiraamatu saab soetada ka eraldi ning laste mäng saab hoopis uue, kõrvadele talutavama, eesmärgi.
Sellised lood siis, viiulivirtuoosi asemel sai minust vinguviiul, laste ainus muusikakool toimub ksülofoni taga koos “koguaeg läheb valesti” piripilliga ja häälepaeltest pigistame vaid beebi peeru välja.
Kuidas teil? Olete õnnistatud ilusate lauluhäätlega ja oskate lisaks veel pille ka mängida või olete sama ebamusikaalsed kui meie?
Räägi kaasa ning võida ksülofoni ja noodiraamatu komplekt. Võitja selgub järgmisel reedel ehk 13. detsembril, et see päev oleks kellelegi õnnepäev.
13. detsember: Loosiõnn naeratas Evale ja loodan, et kõigil teistel oli ka 13 ja reede hea päev.
“Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” raamatu kinkis meile Heli kirjastus, “Ksülofonimängu Liiseliga” saatis Liiselsound.
4.klassis läksin muusikakooli õppima flööti ja klaverit. Samuti laulsin koolis kooris, tütarlaste ansamblis.
Paar aastat tagasi otsistasin, et liitin taas kooriga ning minu üllatuseks otsiti Helsingis koori naisi. Parim otsus eales, selline hingetoit. Samuti möni kuu tagasi mõtlesin, et ostan huvi pärast flöödi, et kas ma üldse mäletan midagi. Üllatus oli suur ja meeldib 😀 ja sügisel võtsin kätte ka ukuleleõpingud.
Muusika on mul alati olnud südames ja minu praeguse hetke üks suurimaid hobisid!
Soetan koju veel ühe ukulele, et lapsed saaksid seda tinistada, kuna huvi on. Samuti vedeleb mul süntesaator nurgas. Asi, mille õppimise peaks meelde taas tuletama, korralikult, kahe käega 😀
Laulan nagu keskmine eesti kooritüdruk ja suurema osa kooliajast ja veidi la hiljem olen kooris laulnud. Pille kahjuks ei mängi, kuigi olen proovinud õppida nii viiulit kui ka kitarri.
Õppisin põhikooli ajal 5 aastat kitarri, aga kuna ma väga usinalt ise ei harjutanud, siis nüüd kahjuks enam suurt kitarritinistajat minust pole. Tagantjärele mõtlen küll, et oleks võinud ikka rohkem ise ka vaeva näha mitte lihtsalt tunnis käia.
Gümnaasiumi ajal käisin kooris ja aitas viisipidamisele kaasa küll. Olen mõelnud, et võiks uuesti kuhugi koori minna, aga praegu olen kodus ühemehebänd beebile. Kui midagi muud ei aita, siis mu laulmine teeb ikka tal tuju heaks :).
Olen kooli ajal veidi kooris laulnud ning samuti mõned aastad kitarri õppinud, aga kahjuks siiski erilise musikaalsusega ei hiilga.
Sarnaselt eelmise kommenteerijaga laulan ja tinistan kitarril lihtsamaid lugusid beebile, õnneks ta on väga lahke publik 😀
Meil erilisi lauljaid ja pillimängijaid ei ole. Kuigi koolis on flöödimäng igapäevane, õpetajad ütlevad, et muusikaga on hästi ja härra Teismeline on mõned aastad kitarri õppinud. Praegu eriti ei mängi, vahetevagel tuletab midagi meelde. Muusikat kuulatakse küll.
Mul endal on kaks väikekannelt (ise tegin 😊) ja mängida mõistan ka vähe aga viimased 4 aastat väga pole harrastanud, härra Pesamuna millegipärast ei lase, võrab pilli alati käest ära…
Ma olen ühe aasta õppinud plokkflööti ja pisut oskan mängida ka klaverit.
Laps on hetkel küll veel pisike, aga oleme mehega arutanud, et ta võiks suuremana muusikakooli minna küll kui vähegi tahab.
Ma arvan et musikaalsus on teatud määral ka treenitav, nii nagu iga asja puhul – harjutamine teeb meistriks..või vähemalt oskuse pisut paremaks kui oli enne 🙂
Lauluhäält ei ole, kuid viisi pean ja olen musikaalne ja hea rütmitajuga. Lõpetanud lastemuusikakooli, õppisin akordioni ja klaverit. Koolis käisin muusikaklassis, seal mängisime plokkflööti. Kitarril oskan heliredelit mängida, see on ka kõik.
Vanematele mõlemile elevant kõrva peale astunud. Üks laps mul musikaalne, teisest ei saa aru.
Olen laulnud 11 aastat koorides ja viisi pean, kuid eriti kaunist lauluhäält pole. Lapsed käivad laulmas ja tunduvad musikaalsed, aga natuke vara veel öelda.
Meie peres on kõigil karu kõrva peale astunud, seal tükk aega istunud ja siis veel jalaga paar korda virutanud ehk siis muusikalist talenti siit ei leia aga lastele tinistamiseks tahaks seda vigurit saada küll 🙂
Põhikooli ja Gümnaasiumi ajal käisin laulukooris. Mulle nii väga meeldis seal! Esinemine kooriga andis nii palju enesekindlust juurde. Käisime ka Noorte laulu ja tantsupeol.
Kuigi mul pole ka antud erilist lauluhäält, siis mitmeid aastaid kooris treenis selle enam-vähem normaalseks. 🙂 Kui nüüd mind laulma panna, siis tuleks seal hädised viisid haha. 😀
Mu suur unistus on kunagi minna klaverit õppima. Ma olen alati seda teha tahtnud. Lapsena mind millegipärast ei pantud muusikakooli seda mängima (kuigi ma väga tahtsin, aga vanemad millegipärast tõid mingi lolli vabanduse..).
Eks ma millalgi võtan end käsile ja lähen õppima klaverit. 🙂
Viiulit mängisin lapsena, kuni sain cirka 7 ja kolisime ja Tallinnass selline rahaliselt hea võimalus puudus, niiet jäigi pooleli. Käppa ma teda sain ja lasteaia pidudel mäletan ka esinemist. Meil peres kõik musikaalsed ja igasugu pille mänginud, aga Tallinna kolimisega jäid kõikidel õpingud pooleli, rahaliselt polnud emal võimalik kuute last õppima panna Tallinnas, niiet ei saanud keegi. Mina laulda ei oska, aga nt ühel õel on väga hea hääl, ta ka esinemas käinud, ilmselt erinev isa ehk mängib siin rolli. Kitarri ostsin mingi 12-14 aastasena ja õppisin omapead netist, midagi sain selgeks ka, aga jätsin kahjuks pooleli kiirete aegade tõttu. Oma lastele tahan kindlasti erinevaid variante tutvustada. Ksülofoni kingiksin õe lapsele.
Mina olen muusikaklassi lõpetanud, kodus on klaver ja kitarr ja plokkflööt, isa mängis akordioni ja vanaisa suurt kannelt. Abikaasa pole see-eest üldse musikaalne. Pojad läksid ka seda poppi ei-taha-muusikaga-tegeleda-rada, kuniks võta näpust, vanem poeg otsustas pubekaea saabudes, et tahab klaverit õppida. Muusikakooli jaoks liiga vana, aga leidsime eraõpetaja ja umbes aastaga arenes poiss nullist nii palju, et mängib sama hästi kui mina. 🙂 päris kindlasti varsti paremini kui mina, sest harjutab ikka tunde iga päev, mina klimberdan vana rasva peal. Plokkflöödi võttis ka ette ja õppis selgeks. Iseseisvalt, youtube-i abiga.
Nii et ei ole sellist vanust, kus muusika õppimiseks on liiga hilja. Lauluhäält tal pole, aga see ei sega pilli mängimast. Mul on jube hea meel, et ei pidanud poisi õppimissoovi pubekaea luuludeks ja et leidsime ka super õpetaja talle.
Ise väga musikaalne ei ole, aga mees vistsiti on. Meie pea kaheaastane laps
klimberdab ka iga päev klaverit, tinistab kitarri, laulab täitsa arusaadavalt ja tantsib. Sugulastele tundub musikaalne tegelane, ise ei julge veel seda loota. Ksülofoni tahaks küll, terve perega 😄
Meie peres on lauluhääl ja viisi hoidmine vaid väikevennal. Endal lapsest peale ka uskumus, et ma ei oska laulda.. ja ega siis ei proovinud ka 🙂 mäletan ühte korda, kui sain muusikas 5- , sest pidasin vaid üks kord viisi, aga miinus oli, sest laulsin nii vaikselt… Laul oli “Aeg”. Klassi ees kõvasti laulmine ei andnud just enesekindlusele palju kaasa.
Samas ei ole ka erilisi musikaalseid huvisid olnud kuni keskoolini, kui tuli mõte, et nüüd võiks kitarri õppida 😀 Üritasin ise õppida ja käisin ka tunde võtmas… aga eriti ei edenenud. Mulle kingiti isegi kitarr 🙂
Nüüd oleme ise juba suured ja õdedel on lapsed, nendes on musikaalsust 🙂
Õnneks ei ole lapsed minu olematut muusikalist kuulmist ja lauluoskust pärinud. Mul kohe ei ole neid kumbagi üldse. Klaveril lihtsa (laste)laulu mängimisega saan hädavaevu hakkama aga sellega asi piirdub 😀
Ma mäletan, et kooli ajal laulda ma oskasin, aga kooris ei käinud. Ilmselt seetõttu, et nemad ootasid minu sooviavaldust ja mina ootasin, et nemad kutsuks. 😀 Nii tagantjärgi mõeldes.
Samuti on mul mälestus, et ma olin kurb, et muusikakooli ei saanud minna. Aga mida ma seal õppida tahtsin või miks ma minna ei saanud, selle kohapealt mälupilt puudub.
Lapsed käivad mõlemad muusika-matemaatika klassis. Üks lisaks ka kooris ja kelladekoolis, kus ta saab õppida klaverit, mida ta nii väga tahtis. Klaverit õpib ja mängib ikka, aga kellad osutusid tema jaoks hoopis palju ägedamaks. Enne kelladekooli jõudmist käisime muusikakooli katsetel ka. Sinna teda siis vastu ei võetud ja põhjuseks toodi olematu rütmitunne, mida ei saavat ka õppida. Kummalisel kombel kiideti kelladekoolis tema rütmitunnet taevani, et lisaks rütmile on tal ka kiirus sama, mis peab. Kust selline erinevus, ei teagi, aga eks iga asi on millekski hea. Arvatavasti muusikakool poleks temas seda rõõmu säilitanud, aga kelladekoolis on seda rõõmu ikka rohkelt. Me oleme mõlemad õnnelikud, et asjad läksid nii nagu läksid.
Noorem mängib oma kohustuslikud flöödipalad ära. Mängib neidsamu palasid ka klaveril, aga kuhugi koori või kooli õppima minema keeldub. Enda sõnul kooris laulda tahab ta küll, aga nii et õpetajat ei ole. Tema on tegelikult rohkem trennilaps. Kuigi trenniski eelistaks ta käia nii, et õpetajat ei ole. 😀
Minu peres musikaalseid inimesi ei ole, omaette jorisen küll aga lauluhäält paraku antud pole. Mees ka ebamusikaalne. Laps viisi peab ja laulda armastab. Kui koolilapseks saab ja ise soovi avaldab siis muusikakooli võiks minna küll. Pillimänguoskus ja kasvõi algeline noodi tundmine ilmselt tulevad kasuks kasvõi silmaringi mõttes.
Aga kuni laps veel lasteaias käib, mängitakse meil vinguviiulit ja viripilli 😀
Aaa, ma ise olen alati unistanud kitarrimängu õppimisest. Küll saab see ka ühel hetkel ette võetud, ma alles 35 🙂
Olen ka siiani kindel olnud, et Loore läheb viiulit õppima. Olen selle suutnud talle ka selgeks teha, et talle kindlasti meeldiks 🙊😂 paar nädalat tagasi tuli aga ootamatu pakkumine klaverit õppida. Seega käib hetkel kord nädalas seda tegemas. Viiuli jätame vist hoopis 2.klassi pärusmaaks. (kui kuulan targemaid). Ise tahaks hirmsasti saksofoni õppida veel! Äkki kunagi?! 🙄
Kuidas talle esimesed klaveritunnid meeldinud on?
Ma mõtlen, et küll oleks äge olnud, kui oleksin lapsena õppinud viiulit või kitarri ja oskaks nüüd üht neist mängida, aga nii suurt tahet ei ole, et nüüd hakkaks veel õppima. 😀
Mina olen viiulit ja klaverit õppinud, lapsed käivad lauluringis. Ma usun, et neile meeldiks väga noodist tuttavaid viise pusida, siiani olen pidanud neile ise ette toksima lihtsaid viisikesi 🙂
Olen käinud kooris laulmas ja lisaks mänginud flööti. Aga mingi aeg olin veendumusel, et ma ikka ei oska laulda. Aga töötan lasteaias ja sain enda valehäbist üle ja laulan iga lõuna lastele unelaulu. Lisaks kordan veel laulmises õpitud laule. Ja olengi enda valehäbist lahti saanud 🙂
Lastele ja lastega laulan kodus, pilli pole õppinud, kuigi muusikakooli minemise soov oli lapsepõlves suur. Lapsed pigem isasse, kes siis meie pere muusikaline talent ja kuna võimalusi on rohkem tänapäeval, siis kuuene käibki flööditunnis, ehk kunagi muusikakooli ka kui võetakse. Kolmesele meeldib väga laulda ja teeb seda igal võimalusel. Endal oli väiksena ka ksülofon ja väga meeldis, oleks tore nüüd lastega koos uuesti proovida.
Huvitav et ühelgi blogijatest lapsed muusikaga ei tegele, või mõnel tegeleb? Kui tahtmine on pilli mängima hakata, on seda tõesti soovitav teha maast madalast.
Samas on see suur pingutu nii vanemale kui lapsele, nõuab suurt tööd ehk igapäevast kohusetundlikku harjutamist. Mu mõlemad algkoolieas lapsed on nüüdseks õppinud muusikakoolis 5 aastat klaverit, ja mängivad ka kooli ansamblis, esinevad kooli pidudel ja muudel üritustel. Tegelikult nad vaidlevad minuga sellel teemal palju, sest palju enam meeldiks neile tundide kaupa nutiseadmes istuda kui heliredeleid harjutada, kuid mina ajan oma ja enne ei jäta kui muusikakool lõpetatud. Kui nad ise täiskasvanuna pilli mängida ei soovi, on see nende teha. Seni aga tuleb neil klaverimängu harjutada. Ühtlasi hoiab klaverimängule kulutatud aeg nad eemal igasugustest tänavakampadest ja kaubamajas hulkuvaist lõngustest-neil lihtsalt pole nii palju vaba aega et seda tänavatel lonkimisega saaks sisustada. Meil on vedanud professionaalsete õpetajatega kes kõik on tasemel, võtavad pilliõpetust tõsiselt, ja tänu kellele lapsed saavad mängitud juba raskemaid palasid, ning ka loevad ja mängivad noodist raskusteta. Mulle iseäranis meeldib see et muusikakoolis on neil tekkinud sõbrad, kelle vanemad on sarnaste väärtushinnangutega, utsitavad lapsi kodus pilli harjutama, distsiplineerivad neid ja kasvatavad tänu selle neis tugevat iseloomu. Kuid nõrkadele see muidugi ei ole, kaugeltki mitte.
Blogijaid on nii palju, kellegi lapsed ikka tegelevad muusikaga, päris kindlasti tegelevad Heli (minuiluselumaal.ee) lapsed. Temal enam vähem samas eas lapsed ka, paljudel teistel blogijatel veel päris väikesed, küll jõuavad muusikakooli minna. 🙂
Mitte et see nii lihtne on, et lihtsalt lähed. Siin on korralikud katsed ja tihe konkurents, sõelale jäämiseks peaks mu lastel olema musikaalset annet, aga neil pole. Samuti peaks neis olema mingi sisemine kutse, aga seda ma ka ei näe.
See muidugi ei tähenda, et nad nüüd ainult nutiseadmes istuvad või kaubanduskeskuses (kohalikus Konsumis 😀 ) longivad, lastel kulub trennidele iga päev 1,5-3,5 tundi, muusikakool ei mahukski hästi päevakavasse.
Lastele meeldib väga muusika. Mul on õel kodus klaver ja alati proovitakse seda mängida. Samuti mängitakse rütmipille ja tramburaid. Ksülofoni kahjuks kodus veel ei ole.
Ma nüüd tahaks kõik need kõrvale astunud karude ja musikaalsuse jutud kõrvale visata. Pillimäng on õpitav. Isegi kui arvatakse, et musikaalsust pole, siis tihtilugu on asi selles, et pole õppinud. 🙂 Ma ka ei oska auto mootorit kokku panna, sest ma pole õppinud. Pillimäng on samuti samm sammult õpitav. Jah, tippmuusikuks saamiseks on vaja sisemist sädet ja loomulikku annet, aga oma lõbuks mängima on igaüks võimeline õppima.
Lastele õpetatakse noote ja pillimängu tänapäeval väga lõbusalt ja lihtsalt. Nad ei saa arugi, et õpivad. Meil vähemalt muusikakooli katsed väga rasked pole. Lapsed peavad laulma ühe laulu, koputama ette koputatud rütmi (või plaksutama) ja vist ka klaveril mängitud noote järgi laulma.
Minul käivad jah kolm vanemat last muusikakoolis. Tüdruk läks 5-aastaselt (katsetel käis 4-aastaselt). Kõigile meeldib. Isegi kui kodus harjutamisega peab vahepeal vaidlema, siis ikkagi meeldib.
Mina lähtun seisukohast, et alati saab lõpetada ja pooleli jätta. Pigem väiksemana saab lapsi suunata uusi tegevusi alustama, nii et muusikakooli loomulikult aitasin ise neil tee leida. 5-aastane tõesti ise ei osanud küsida. Aga see, et jätkavad, selleks saavad ise juba järjest innustust, sest muusikakoolis on tore 🙂
Nõus, kirjutan kahe käega alla. On piisavalt meetodeid mille alusel saab ebamusikaalsetki last pilli mängima aidata.
Meil Eestis koos aastatetaguse laulupeotraditsiooniga on agat ebamusikaalsed inimesed vähemuses, enamus on siiski musikaalsed. Kui keegi on alul nõutu ja ei oska lapsele huvitegevust valida, siis muusikast ja pillimängust võiks ja peaks alustama küll.
Ma ei ütleks, et lapsele huvitegevust valides PEAKS alustama pillimängust, esiteks ei oleks see üldse võimalik, sest kõik lapsed lihtsalt ei mahu muusikakooli(de) hingekirja. 🙂
Heli, meil siin üsna rasked katsed ja on ikkagi lapsi, kes jäävad ukse taha. Hinnatakse laulmist, rütmikatset, helide järelelaulmist, mälukatset ja harmoonilise kuulmise katset. Paremas seisus on need, kes on eelkoolis käinud, aga kui laps avastab alles 10aastaselt, et ta tahab minna pilli õppima ja muusikakooli eelkoolis käinud pole, siis on üsna raske katsetest kaugemale jõuda.
Jagan üht Maalehe artiklit:
https://maaleht.delfi.ee/arhiiv/mida-tasub-teada-enne-muusikakooli-astumist?id=45883185
“Muusikakooli sissesaamise põhiliseks eelduseks on Andres Teppo sõnul musikaalsus.”
Nii on ilmselt ka siin. Kui sõbranna musikaalsem laps tuli katsetelt nuttes tagasi, siis ma enda lapsega ei läinud üldse proovimagi. Tema huvi oli nagunii ainult hetkeline ka, rohkem pole teemaks olnud.
Ma ei saaks hakkama (ja poleks ka lapsena saanud) ei laulu õige viisiga laulmise ega rütmi õigesti koputamisega (no selle oleks ehk ära kobistanud), rääkimata nootide järgilaulmisest. 😀 Nii et mingid eeldused ikka peavad olem, et muusikakooli sisse saada, ja ausõna kõigil neid ei ole. Ei peagi olema.
Ma muidu olen sellega nõus küll, et viisipidamine on võimalik ära õppida ja mehhaaniliselt ka pillil konkreetsete lugude mängimine, st lihtsalt õpid liigutused selgeks. Aga see ei ole sama kui laulu- ja pillimänguoskus, ma leian.