Hommikul ärkasin esmalt selle peale, et Teine küsis, kas multikaid tohib vaadata. Lubasin ja magasin edasi. Uuesti ärkasin, kui Härra veerand 11 helistas. Ma ei tea, mis ime läbi me pesamunaga nii kaua magasime. Tegelikult minu puhul pole see mingi ime, aga Neljanda puhul küll.

Järgmine ime ootas mind toast välja minnes, kui avastasin, et meie varane Teine oli magama tagasi läinud. Teised poisid ei osanud öelda, miks ta magama tagasi läks, aga tavapärane see käitumine igatahes ei olnud.

Pärast ärkamist hakkas Neljas kõhuvalu kurtma ja pool tundi hiljem ta oksendas. Vett ja vahtu, midagi muud sealt ei tulnud. Ühest küljest olen oksendamiste suhtes karastunud, sest seda on laste puhul ikka ette tulnud, aga teisest küljest sellised seletamatud oksendamised toovad pähe hirmumõtteid, et äkki on see kasvaja, sest see ei saa ju olla normaalne, et laps jälle lihtsalt niisama oksendab. Alles paar nädalat on viimasest seletamatust oksendamisest möödas. Samas on see seletamatute oksendamiste etapp ühe lapsega juba läbitud, midagi ei leitud ja perearst ütles, et lapsed ikka aegaajalt oksendavad. Äkki tõesti, sest ei tahaks uskuda, et meil on kolmel lapsel kasvajad, mis panevad neil vahelduseks kõhud valutama ja ajavad oksele.

Peagi ärkas ka Teine ja kurtis, et tal on nii paha olla, et jalad ei taha liikuda. Õnneks ei olnud tal oksehäda.

Siis sai vetsupaber otsa ja viisin asemele viimase rulli majapidamispaberit, mis täitis ka tatirätiku rolli, sest salvrätikud olid samuti otsas. Ja siis, kujutate ette, kukutas Kolmas selle rulli vetsupotti! Ma pidin kaks kolmandikku rullist maha lõikama, sest see oli märg ja mitte ainult – rull kukkus potti pärast põie kergendamist ja enne vee peale laskmist. Viimane paber!

Kuna lapsed käisid teist päeva peale, et läheksime vanaema juurde ja koristasid selle nimel isegi oma toad ära, siis otsustasin nende soovi täita. Rullisin ka köögilaua alt vaiba kokku, et see maal survepesuriga puhtaks pesta, teise kohviplekiga heleda rullikeeratud vaiba tirisin meie voodi alt välja, sest see on ka terve aasta pesemist oodanud. Pakkisin veel kassid ja laste asjad kokku ning hakkasin kaamerakotti üle vaatama, et äkki teen mõned pildid ka ja avastasin, et objektiivi eest oli 40-eurone filter läinud ja viimati nägin teist siis, kui mere ääres objektiivi vahetamise eesmärgil kaameraga koti poole jooksin. Ilmselt jooksin nii, et filter kukkus eest. Ma kasutasin seda alles teist korda. Teist! Ei tea, kas garantiist saaks uue – ikkagi kehv filter, kui nii kergelt eest ära kukub.

Tassisin lapsed, kassid ja vaibad autosse ning läksin poodi, et lastele tee peale jäätist osta. Kassas tuli meelde, et pidin salatit ka ostma, sest Härra ema tõi meile vist 2 kilo viinerit ja tahtsin need ema juurde viia ja salatit kõrvale osta. Ja siis meenus, et viinerid jäid ka koju. Ostsin siis lastele valed jäätised, sain vastu nördinud näod, käisin kodus vinkude järel, käisin uuesti poes salatit ostmas ja käisin Lehtses ka poes, et lastele õiged jäätised osta.

Ema juures selgus, et ilm ei olegi nii ilus ja soe, vaid täitsa jahedalt tuuline, aga meie kõik olime tõbistena täiesti ilmale mittevastavalt riides. Polnud mõtet vaipu ka autost välja võtta, sest polnud veega sodimise ilma. Või tervist.

Külma sain nagunii juurde, sest tuul surus end mõnuga riietest läbi ja nüüd ma köhin ja köhin ja köhin. Nii palju siis sellest, et ravin end kodus.

Kokkuvõttes oli täna päris pläss päev. Vanemate koer oli minuga sama meelt.

Nüüd keset ööd tundsin millegi üle rõõmu ka, tegin nimelt hea elukindlustuse diili, kuid sellest kirjutan ehk homme pikemalt, sest see lihtsalt on pikk jutt, aga ma tahaksin täna magama ka jõuda. Mida varem magama jõuan, seda kiiremini homne päev saabub ja homme tuleb kindlasti parem päev, mu sisetunne ütleb nii.