Olen tagasi! Vahepeal käisime kodus, aga taas oli nii palju teha, et kodus me tegelikult eriti ei olnudki. Koju jõudsime laupäeval kell 2 öösel ja juba 8 tundi hiljem võtsime peale Esimesele sünnipäevaks ostetud batuudi ning sõitsime kohe Lehtse, käisime tagantjärele Härra vennale õnne soovimas ja kooki söömas, vaatasime üle oma küülikud ja kassid, rääkisime vanematega ära oma jutud, jätsime suured poisid Härra emale ning väikestega (ja mitme suure mehega) panime minu vanemate juures batuudi kokku, tegime ettevalmistusi Esimese sünnipäevapeoks ja käisime lastega saunas. Jätsime väikesed minu emale ja läksime koos sõpradega Sämmi Grilli hilist õhtusööki sööma ning edasi ekslesime pimedani Karepa-Eisma-Võsu kandis. Koju jõudes kukkusime voodisse.

Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.

Esmaspäeval algas päev jälle Rakveres, sõime seal hommikust, tegime Soome elamise jaoks varuvõtme, kondasime poodides ja ostsime Esimesele kevadeks õueriided, koju uue pesumasina ning sõpradele nende uue kodu puhul mopi (mida sõbranna kunagi meil proovis ja siis endale ka soovis) ja öko puhastusvahendid, sest kolimise käigus on neil koristamist omajagu. Edasi läksimegi nende uut kodu vaatama ja kuna vaadata oli palju, siis selle peale kulus palju aega ka. Pärast ekskursiooni võtsime suuna taas Lehte poole, korjasime lapsed peale ja läksime minu õe sünnipäevale. Koju jõudsime jälle alles õhtutundidel, aga seekord kohe magama ei läinud, Härra vahetas veel pesumasinad ära ning pesime uuega ühe masinatäie riideid, lapsed pesime ka puhtaks (mitte pesumasinas) ja siis sai magama minna, et järgmisel päeval Soome tagasi sõita.

Eile olime möödunud kolmest päevast nii väsinud, et tagasisõit oli väsimusest ja palavusest piinarikas ning õhtuks oli üldse selge, et see oli üks nendest vasaku jala päevadest. Poolel teel Tallinnasse tuli mul meelde, et ma ei näinud hommikul kaamerakotti, Härra ka ei näinud ega pakkinud seda autosse. Selge, kaamera jäi vanemate juurde ja see võrdub katastroofiga! Ma ei unusta kunagi oma kaamerat ja nüüd siis sedasi! Kuidas ma järgmised 2,5 nädalat selleta hakkama saan? Tahtsime veel lõbustusparki minna, aga kaamerata ma küll sinna ei lähe! Lisaks on selle mälukaardil pildid, mida mul oleks praegu vaja ning pildid Esimese sünnipäevast, mida tahaksime näha, sest enne ei olnud aega neid vaadata. Seal on ka pilt kitarrikujulisest tordist, mida ma tahtsin eile jagada, sest siis oli lapse õige sünnipäev. Ma tahtsin teel sadamasse filmida, kuidas sünnipäevalaps kingituseks saadud Taukari plaadile kaasa üürgab, aga see jäi ka ära.
Sadamas praadisime terve igaviku ja saime viimaste hulgas peale, laeval kohtasin tuttavat nägu, kes arvas, et mul on viies tulekul ega tahtnud uskuda, et mul on lihtsalt lodev kõht.Ma ei pane pahaks, sest ma ise näen ka peeglist, et see kõht petab liibuvas kleidis ära, aga kuna see oli esimene kord, kus keegi otse küsis, kas viies on tulemas, siis oli küll tunne, et ma ei söö enam kunagi. Laevas võtsime taas kajuti ja seekord olid lapsed ka nii väsinud, et tegime kuuekesi lõunauinaku, suured poisid said ülemistes voodites laiutada, me Härraga jagasime oma magamisasemeid pisematega. 

Kui lõpuks konditsioneerita autos 27-kraadises palavuses pärast kolmetunnist sõitu Porisse jõudsime, siis avastas Härra, et tema jättis välisukse võtmed koju ja need on asjad, mida ta ei unusta kunagi. Meie jäime lastega trepile ootama ning Härra läks töökotta keldrivõtit tooma, et ringiga tuppa saada. Tagasi tuli ta halbade uudistega. Auto õlileke, mida sai aprillis 380 € eest parandatud ja mis hakkas paar nädalat tagasi endast vaikse immitsemisena taas märku andma, sai eile sedasi hoo sisse, et lühikese seismise järel jäi õliloik maha ning auto alla vaadates selgus, et terve põhi on õline, nii et järelikult oli seda musta kraami sõidu ajal korralikult välja voolanud. Selline asi teeb meele ikka väga mõruks. Kuna oli selge, et tegu on vasaku jala päevaga, siis me kumbki üldse ei imestanud ka, kui loetud minutid hiljem Härra lemmikul pluusil nööp iseenesest eest kukkus ning hommikul kiireks õhtusöögiks kaasa ostetud kodune makaronisalat ja sünnipäevasalat osutusid nii rõvedaks, et esimest koduseks nimetada on liiga hea ja teist ei paneks eales sünnipäeval lauale. Salatid olid autokülmikus, nii et sooja käes need halvaks ei saanud minna, vaid lihtsalt tehaksegi kaltsumaitselisi salateid.

Täna on lihtsalt nii palav päev, et ma vaikselt suren. Härra läks ka tööle, kuigi mulle on võib-olla vaja vett pähe valada… Tahtsin tegelikult lõpetada ühe huvitavama postituse, mis mul eelmisel nädalal pooleli jäi, aga see nõuab eeltööd ja veidi mõttetegevust, kuid sellises palavuses ei ole ma füüsiliselt ega vaimselt produktiivne, nii et teen seda mõnel jahedamal päeval.