Tehtud! Koloskoopia ja minu esimene narkoos. Gastroskoopiat ma ei kartnud, aga see oli kohutav. Koloskoopiat kartsin, mistõttu tehti see narkoosis, ent tagantjärele arvan, et see oleks talutav olnud, sest ma ei tundnud pärast uuringut midagi – ei mingeid valusid, gaase, pakitsust, ebamugavust ega biopsiale järgnenud määrimist. Pigem oli isegi parem olla kui enne uuringut.

Ma kartsin veidi narkoosist ärkamist ka, sest ma olen näinud, kuidas pärast seda on oksendamiseni halb olla olnud. Või lihtsalt halb. Õnneks oli minul hoopis hea olla. Võib-olla isegi liiga hea, sest mulle endale tundus, et ma olen täitsa selge, aga tegelikult ei olnud. Ma ärkasin küljepiiretega voodis, juhtmed sõrme ja õlavarre küljes, käes telefon… Kuidas ma selle kapist kätte sain, ma ei tea, aga ma tahtsin kohe Silverile teada anda, et ma olen üleval ja minuga on kõik korras.

Ma mõnda viga märkasin ja üritasin parandada, aga muidu kirjutasin enda arvates nagu normaalne inimene. Vahepeal lihtsalt kukkus telefon näkku ja korra jäin kirjutamise vahel magama, aga see ei tundunud mulle imelik, ma olin valmis kohe koju minema. Ise olin tegelikult selline:

Nüüd näen piltidelt, et mul jooksid silmad vett. Kas ma nutsin või naersin või oli see millestki muust, ei tea. Kui ma juba vähe selgemaks sain ja nägin, mida Silverile kirjutasin, siis küll naersin, aga mitte vist tavapärase häälega, sest õde tuli küsima, kas ma nutan.

Kui kerge ebaadekvaatsus välja arvata, siis ma olin pärast narkoosi väga puhanud ja ergas, see uinak kulus täitsa ära. Ma ärkasin tol hommikul 5.30, kaks tundi hiljem olin juba Tallinnas, aga uuringule sain alles veerand 12 ajal, nii et ma olin selleks ajaks juba üsna tüdinenud ja väsinud. Näljane ka, sest viimasest söömisest oli möödas kena 40 tundi. Kuivpaast see aga ei olnud, kuna eelmisel päeval tuli sisse suruda 4 liitrit loputuslahust, mille maitse oli nii vastik, et värskelt pressitud sidrunimahl seda küll ei parandanud.

Lahuse joomine ja uuringueelne ootamine olidki koloskoopia kõige raskemad osad, uuringust endast ei tea ma midagi, viimane mälestus on sellest, kuidas ütlesin anestesioloogile, et juba tunnen end uimasena ning tema vastas, et kohe läheb veel uimasemaks. Ei mäleta, et oleks läinud, järgmisel hetkel hoopis ärkasin elu parimast pooletunnisest uinakust.

Soolest midagi märkimisväärset ei leitud, biopsia vastused on ka juba käes ning diagnoosiks sain mõõduka kroonilise koliidi. Kokkuvõttes ei ole sage rauapuudus seotud seedesüsteemiga ning menstruatsiooniaegsele soolevalule mingit selgitust ei leitud. Endometrioos siiski välistatud ei ole, see võib olla ka soole välisküljel.

Menstruatsiooniga kaasnevad valud on mul 2016. aasta septembrist, mäletan selgelt, mil neid esimest korda tundsin. Jäin siis ööseks sõbranna juurde ja mul oli väga ebamugav olla, kuna tundsin ebaharilikke gaasivalusid, ma sain istuda vaid ühe kanni peal, tervet tagumikku diivanile toetada ei saanud. Sama juhtus ka järgmise ja järgmise ja järgmise menstruatsiooni ajal ja nii on see olnud tänaseni, ükski kuu pole vahele jäänud.

Terav gaasivalu sarnane valu tekib peamiselt istudes või astudes, aga see on pannud tarduma ka siis, kui seeditud toit on liikunud väljapääsu poole või kui olen tampooni nöörist sikutanud. (Pole seda vist alates veebruarist teinud, siis läksin üle menstruaalanumale ja see haiget ei tee.) See valu on olnud võrdväärne sünnitusvaluga, selle kõige hullemaga, mida kogenud olen, mitte sellisega, mida teise sünnituse ajal tundsin. Mhmh, sünnitusvalud võivad väga erinevad olla, mitte ei ole ainult inimeste valulävi erinev.

Sama kehtib koloskoopia puhul, mistõttu on olnud halb lugeda, kuidas mõned on enda talutava kogemuse najal leidnud, et teised on lihtsalt nõrgad, kuna ei kannata sellist kerget valu ära. Kerget valu…

Silveri isa, tugeva valulävega maamees, saagis endal kord ust vahetades poolteist sõrme maha, mille järel sõitis ta ise traumapunkti ja sealt tulles jätkas sidemes käega tööd. Koloskoopia ajal ta aga nuttis valust ning pärast ühe jutiga koju sõita ei suutnud, pidi end tee peal korduvalt koguma. Tal leiti soolevähk… Tänaseks on tal jupike soolt eemaldatud, keemiaravi saadud ning sellest taastutud, nii et hetkel on kõik hästi ja viimane koloskoopia oli juba täitsa talutav.

Kuna see valu, mida ma menstruatsiooni esimesel ja/või teisel päeval tunnen, on olnud just seeditud toidu liikumise ajal väljakannatamatu, ei olnud ma nõus riskima võimalusega, et tunnen sama valu ka koloskoopia ajal. Võimalik, et oleksingi tundnud, ma ei tea seda ega saagi kunagi teada, sest ka järgmisel korral teeksin sama uuringu narkoosis, nii et nendel, kellel on uuring talutav olnud, pole mõtet rääkida, et seal pole midagi karta. Ma jäängi kartma ja nüüd kardan juba gastroskoopiat ka…

Naljakas, et sünnitust ei kartnud ma ei esimesel ega neljandal korral – esimesel korral ma lihtsalt ei teadnud, mida oodata ja järgmistel kordadel juba teadsin. Sama loogika koloskoopia puhul siiski ei kehti, hehee.

PS. Personal oli ITK-s väga tore ja mulle meeldis, et kanüüli ei üritatud paigaldada käeseljale, vaid mindi koha küünraõndla juurde, ma ei pidanud isegi midagi ütlema. Rakveres on mul korduvalt käeseljad auguliseks torgitud ja siis ikkagi kanüül küünraõndlasse paigaldatud, kuigi olen seda kohe alguses soovinud.