Eelmine nädal oli väga kurnav ja eilne päev samuti, sest pärast kolmetunnist ööund olime juba enne kella kaheksat poe ees järjekorras, et uste avanedes kohe sisse joosta ja Soome minekuks söögikraami kaasa varuda ning selle söögikraami saime autokülmikutest välja võtta alles 10 tundi hiljem. Iga aasta on lastega aina kergem reisida, aga päriselt kerge siiski veel ei ole. Pidime eile laeva peal ikkagi 35 € eest kajuti lisaks ostma, sest Eckerö lastenurk on nii väike ja nii igav, et lapsed tüdinesid seal 10 minutiga ära ning 15 minutiga muutus see juba ülerahvastatuks. Kajutis oli palju mugavam laevasõit üle elada ja veel parem oleks olnud, kui me Härraga oleksime saanud seal kahetunnise uinaku teha, aga kardan, et meie laste pärast ei saanud seda teha ka naaberkajutite asukad, kui neil just kõrvatroppe kaasas ei olnud.

Ma ei tea, mida ema lastele eile hommikul süüa andis, aga nad olid terve päeva pöörased, poolel teel Porisse hakkas meie kannatus vägisi katkema, aga siis lõpuks jäid kõik neli magama. Küll ainult kolmveerand tunniks, aga seegi oli kõrvadele mõnus puhkus. Ööunne jäid nad ka kaks tundi hiljem ning kuna Neljas jälle minuta magama ei jäänud, siis juhtus nii, et ma magasin hommikuni lastega samas toas kägaras Esimese madratsinurgal, sest ma uinusin kiiremini kui Neljas, keda ma magama panin.

Olime eile liiga väsinud, et end siin korralikult sisse seada ja täna ei tahtnud ma üksinda mööblit lohistada, esiteks rikun sedasi uued põrandalauad ära ja teiseks segan alumise korruse elanikke. Kõige suurem ebamugavus Härra uue elamise juures ongi see, et me elame tavalise elumaja teisel korrusel ja sellega käib kaasas omajagu miinuseid. Tegelikult ei ole see tavaline elumaja, sest siin on kahte korrust ühendavad uksed kinni pandud ning esimese korruse mõttelisse korterisse saab peauksest ja teisele korrusele, kus on mõtteliselt kaks korterit, saab nii öelda tagauksest, kuid helipidavus on omane tavalisele elumajale.

Kuna tegu oli kunagi ühepereelamuga, siis uue lahenduse tõttu on teisel korrusel elamistingimused veidi harjumatud. Esiteks me kõnnime oma korterisse läbi naabri köögi, aga kuna tolle naabriga oleme kaks aastat tagasi kööki jaganud ka, siis pole hullu, saame kõik hakkama. Teiseks ei ole meil siin pesemisruumi. Härra pole sellest puudust ka tundnud, sest ta teeb tavaliselt 6-7 päeva nädalas tööd ja käib töö juures pesemas. Seal peseb ta ka pesu, sest pesumasinat siin samuti ei ole. Wc on, aga see asub esimesel korrusel välisukse juures, kuhu on pikk, külm ja kõhe maa. Varem oli üleval Härra valdustes ka, aga ükskord hakkas pärast vetsus käimist alumistel laest vesi alla tilkuma ning kuna torud on siin igivanad, siis remontida neid ei saa ja vahetamiseks tuleks terve teise korruse põrand üle võtta, nii et kõige lihtsam oli wc kinni panna.

Kööginurk on meil magamistoas ja see on nii pisike, et seal saab vaid süüa teha, aga perega ühe laua taga istudes süüa ei saa. Poisid ei saanud täna üldse istuda, nemad sõid pisikese laua taga seistes, sest laua juurde mahtus ainult üks tool ja sellel istus preili Jorr. Seega siin on vaja natuke mööbeldada, et olemine mugavamaks ja kodusemaks teha.

Härra ülemus ostis dušikabiini, et see keldrisse üles panna, mis on muidugi endiselt ebamugav lahendus, aga igatahes parem, kui käia kilomeetri kaugusel töökojas pesemas. Täna käisin seal ja Härra ülemus saatis selle tähtsa sündmuse puhul oma tütre sinna esmalt koristama, aga ka koristatud kujul oli see ikkagi ilma ukseta töömeeste duširuum keset töökoja keldrikorruse segasummasuvilat. Mitte et ma väga pirts oleksin, lihtsalt selline korraldus on kõigile vähemal või rohkemal määral ebamugav. Loodetavasti saan selle nädala lõpus juba keldris pesemas käia ning kui hästi läheb, siis saan sinna pesumasina ka. Sellised mugavused meil siin siis.

Kõige mugavam on see, et ma saan Härra kõrvale magama minna, ainult enne pean käima vetsus, kuhu on pikk, külm ja kõle tee.

Head ööd!