Aasta viimane postitus… Samal ajal on see alles neljas, nii et kord kvartalis kirjutamise sagedusega ma ilmselgelt suurt midagi meie elust jaganud pole. Ega suurt midagi pole olnud jagada ka, seega terve aasta mahub kenasti sellesse postitusse ära.

Pere

Lapsi ega loomi sel aastal meile juurde ei tulnud ning Silveriga tähistasime just 16. pulma-aastapäeva. Suht napilt jõudsime selle numbrini, sest nädal varem olin ma oma mehes nii pettunud, et kahtlesin sügavalt tema armastuses minu vastu. Tahate kindlasti teada, mida ta tegi, eks? No ma räägin.

Oli reedene hommik, ma olin väga väsinuna tööl, sest olin terve nädala teinud pikemaid päevi ja lisaks ületundidele käinud koolis, ortodondi juures, lapsega loovteraapias ja nii edasi. Mul olid maas nii kett kui mott. Sel hetkel kirjutas Silver, et ta käib vanematega Tapal poodides ja ma palusin, et ta tooks mulle lihapoest kohupiimapirukat, mis on üks mu lemmikuid. Tema vastas “ok” ja edasi pidasin ma vastu ainult selle piruka nimel. Kella kolmese pausi ajal olin energiast nii tühi, et käisin tanklas Red Bulli järel ja mu neelud käisid täiega millegi magusa järele, aga ma ei ostnud midagi, sest ma teadsin, et mind ootab kodus kohupiimapirukas. Pidin vaid kaks tundi veel vastu pidama. Mul oli kindel nägemus, kuidas ma lähen töölt koju, vajun diivanisse, söön saiakest ja vaatan Netflixist “Sex Educationit” ning lähen vara magama, et elada üle ka laupäevane tööpäev.

Vara läksin magama küll, aga seda pigem suurest solvumisest, sest kohupiimapirukas mind kodus ei oodanud… Silver ütles, et seda ei olnud. Ma imestasin, et hommikul vara oli kõik juba otsas, tavaliselt ei ole pärast lõunat enam midagi osta, aga okei, äkki tõesti oli otsas. Küsisin siis, miks ta midagi muud ei võtnud ja selle peale tõmbas Silver kuumaõhufritüüri lahti, kus seisis Konsumi soojaleti hakklihavorm: “Ma alles jõudsin koju ega oleks jõudnud süüa teha, võtsin poest selle suurema nälja kustutamiseks.” Mul hakkas konkreetselt iiveldama, sest ma ei tahtnud soojaleti õlist hakklihavormi, vaid mahlast kohupiimapirukat. “Sa ei käinudki üldse lihapoes, jah?!” heitsin solvunult ette. Silver lasi õlad longu ja tunnistas, et ta ei viitsinud seal käia.

Mu maailm varises sel hetkel kokku, sest ma olin kümme tundi tööl olnud, et meie perekonda ülal pidada ja tema ei viitsinud koduse mehena kulutada oma päevast viit minutit, et mulle pirukat osta. Olgu, see on veidi dramaatiline, sest ka koduse mehena on tema sissetulek minu omast suurem, nii et ilmselgelt ei ole ma meie perekonna ülalpidaja, aga nii palju võiks ma ikka väärt olla, et mulle see pagana pirukas osta. Ja täpselt sedasi ma end tundsingi, väärtusetuna, sest mu mees ei viitsinud minu nimel nii palju pingutada, et möödaminnes lihapoest läbi astuda. Tema jaoks oli see muidugi kõigest pirukas ja ta ei saanud aru, miks ma sellise tühise asja pärast solvun. Aga ma solvusin ja solvusin veel selle peale ka, et tema ei saanud aru, miks ma solvusin.

Ma ei ole kindel, kas mul tänasekski see solvumine päriselt üle on läinud, aga igatahes abielus me veel oleme, seega sai ta andeks – ma lihtsalt ei ole veel unustanud. Silveri suhtes oleks ilmselt aus lisada juurde, et tal oli tegelikult plaanis sel õhtul mind välja sööma viia, sest ta teadis, kui väsinud ja tüdinud ma olen ning tahtis mulle vaheldust pakkuda (ja ennast kokkamisest säästa), aga ma tõesti olin nii väsinud, et soovisin ainult teleri ees diivanil lesides pirukat süüa, ei muud.

Oli see nüüd tühiasi või mitte, aga igatahes oli see meie selle aasta suurim ainus konflikt, nii et kokkuvõttes võib vist öelda, et meil on tegelikult päris hästi.

Suhted meie nelja (eel)teismelisega on ka see aasta päris head olnud. Ühel on küll koolis kaasõpilaste ja õpetajatega suhtlemisel probleeme, aga kodune elu on temaga olnud kergem kui kunagi varem ja ma näen, kui väga ta pingutab, et mitte kurvastada oma tegudega mind ja Silverit. Seda näevad ka osad õpetajad, ent osad mitte ja tema uus klassijuhataja leiab üldse, et me pole osanud last kasvatada, kuid tema ka ei suuda meie tegemata tööd üleöö ära teha. Mis siis, et me “töötame” selle lapsega rohkem kui teise kolmega kokku… Ja veidral kombel oleme osanud neid kolme selle vähese panusega õigesti kasvatada, sest neil koolis käitumisprobleeme ei ole. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et teised on vähe tähelepanu saanud – mu ema pidi mulle vahepeal meelde tuletama, et Neljas käib juba neljandas klassis, ma arvasin hiljuti, et käib kolmandas. Aasta ema.

Suures plaanis võib siiski öelda, et kui mitte arvestada koolist tulnud tagasisidet, siis on see aasta olnud lastega kerge ja lõbus. Nendes avaldub aina rohkem musta huumorit ja oskust iseenda üle naerda, mis on minu arvates parim oskus üldse. Lisaks kerkivad aina enam teemaks igasugused tabuteemad ja mul on hea meel, et olen aastatega oma kinnise abikaasa nii avatuks muutnud, et ka tema annab oma panuse tabuteemade tavateemadeks muutmisel. Ühesõnaga, meil saab lastega palju nalja ja meil on palju põnevaid vestlusi, nii et kuigi suurte lastega kaasnevad suured mured (ja suured väljaminekud), siis ma eelistan praegust aega sellele, kus lapsed olid väikesed ja nunnud.

Aa, suuremad lapsed oskavad oma sõnadega juba korralikult haiget ka teha. Varem ei võtnud ma südamesse neid kordi, kus mulle öeldi, et ma olen halb ema, sest järgmisel hetkel olin ma jälle maailma parim, aga see haavas küll, kui kuulsin, et ma valmistan oma lapsele piinlikkust. Täpsemalt oli see nii, et laps tuli sõbra sünnipäevalt ja rääkis, kui tore seal oli ja kuidas “sõbra ema oli ka meiega, tal on nii lahe ema”, mille peale ma ütlesin, et nüüd on siis lahe ema, aga kui mina tema sünnipäeval tema sõpradega samas seltskonnas olin, siis see küll lahe polnud ja mind aeti minema. Selle peale vastati, et see polnudki lahe, sest ma valmistan talle piinlikkust. Võttis ikka pisara silma küll, kuigi ma olen suht kindel, et tema sõprade jaoks olen mina ka lahe ema, aga ikkagi…

Kodu

Kinnisvaraportaali vaatamine on meil endiselt igapäevane, seda ka siis, kui oleme otsustanud, et me ikka ei hakka maja ostma, vaid elame korteris edasi ja ehitame Nõmmikule suvekodu, sest äkki tuleb ideaalne majapakkumine, mida ei saa käest lasta. Pole tulnud. See eest põletasime Nõmmikul lootusetus seisus maja maha ning saime kinnituse, et uue aasta esimeses pooles algab meie kortermaja rekonstrueerimine, mis tähendab, et saame lõpuks korteris sees ka suuremad ümberehitused ära teha (oleme seda aastaid oodanud). See aasta siis otseselt midagi uut ei toonud, vaid vana kadus eest ja korteriga hakkasid asjad liikuma, nii et kuigi me vaatame ikka iga päev majakuulutusi, hakkame uuel aastal keskenduma sellele, et ehitada midagi Nõmmikule ja teha korteris täielik renoveerimine. Stress on juba praegu peal, sest me ei tea, kuhu ja kui kauaks me vahepeal kolime ja kuidas ma jõuan tegeleda töö, kooli, korteri ja Nõmmikuga samal ajal, aga see kõik on juba järgmise aasta teema.

Tervis

Ma võiksin siin kurta küll, kuidas mina ja lapsed oleme ka sel aastal palju igasuguseid viirushaiguseid põdenud, aga need on tühised asjad tõsiste tervisemurede korral, nii et ma ei tee seda. On olnud päevi, kus mu käed on olnud nii kehvas seisus, et olen tundud hirmu tuleviku ees. Hirmu, et kaotan lõpuks töövõime ja seda liiga vara. Olen aru saanud, et tervis on meie suurim vara, nii et kuni mu käed ja ülejäänud keha liigub, seni on kõik hästi.

Töö

Tööalaselt ei ole mul midagi uut jagada – palgatõusu ei saanud, aga samas koondamisteadet ka mitte, nii et kõik on hästi. Töötan ikkagi töötlevas tööstuses, seega kõige kindlamalt end praeguses majandusolukorras ei tunne.

Silver ei tundnud end aasta alguses ka kuigi kindlalt. Teedeehitajana oli tal juba eelmine aasta väga kehv, lausa nii kehv, et me ei teeninud kahe peale kokku ka nii palju, kui tema üksi aasta varem. Sellel kevadel uuris ta maad nii siin kui ka seal pool lahte, sai mitu tööpakkumist, kuid kaalus ikka varianti jääda vanasse kohta vinduma, sest talle ei meeldi suured muutused. Õnneks vanas kohas polnud talle enam üldse tööd pakkuda, mistõttu ta oli sunnitud töökohta vahetama ja kuigi algus uues kohas oli tema jaoks äärmiselt raske (tahtis isegi asjad kokku panna ja ära tulla), osutus see vahetus parimaks otsuseks üldse. Ta on nüüd Helsingile nii palju lähemal, et kodus on lihtsam ja odavam käia ning ta palganumber kasvas kaks korda. Ta tunneb end esimest korda päriselt väärtustatuna ja kevade osas on olukord nii paljulubav, et tema tunneb end üsna kindlalt vaatamata praegusele majandusolukorrale.

Nii palju mul siiski on uut, et mul oli sel aastal kolmas ettevõtte jõulupidu ja seekord tuli Silver mu kaaslaseks, kuigi talle kohe üldse ei meeldi sellised üritused ega võõrad seltskonnad. Sain ta mõne oma lemmiku töökaaslasega tuttavaks teha ja õhtu lõpetasime ühe mu lemmiku endise töökaaslase juures, kuhu Silver samuti eriti minna ei tahtnud, aga pärast mida ta leidis, et mul on toredad kolleegid. Ainsa naisena tootmises pean ütlema, et mul tõesti on toredad töökaaslased ja ma tunnen end nende poolt hoituna.

Silveril jõulupidu ei olnud, nendel on hoopis hooajalõpureis Tenerifele, kuhu lendame järgmisel kuul. Seda me teadsime, et reisiplaane tehakse, aga kuhu ja millal, seda mitte, kuni Silver sai tööandjalt kõne sihtkoha, kuupäevade ja kaaslase umbkaudse hinna osas ning kolm minutit aega otsustada, sest ta oli juba reisikorraldaja juures. Me otsustasime minna.

Haridus

Ma olen kolmandat aastat 12. klassis, aga seekord kenasti järje peal, nii et keskharidus on lõpuks päris lähedal. Teha on veel vaid kaks kursust matemaatikat, üks kursus vene keelt, uurimistöö ning inglise keele ja matemaatika riigieksamid. Seekord käin koolis kohapeal matemaatikat õppimas, kevadel jäigi motivatsioon lõpetada selle taha, et ma ei saanud e-õppes matemaatikast mitte midagi aru ja siis polnud ka teiste asjadega enam kiiret.

Raha

Öeldakse küll, et raha ei tee õnnelikuks, aga meile tundub, et me oleme sellel aastal olnud õnnelikumad just seetõttu, et see on olnud rahaliselt kõige parem aasta. Kui ma tööle läksin, siis arvestasime minu sissetulekuga kui lisarahaga, mis elu kergemaks teeb, aga tegelikkuses see lihtsalt kompenseeris selle osa, mis Silveril teenimata jäi. See tekitas tunde, nagu ma oleks tasuta tööd teinud, sest mingit lisa meile ei tekkinud. Sellel aastal läks palju paremini ja minu sissetulek ei olnud mitte lisaraha, vaid ülejääv raha ehk see on kõik kõrvale läinud. Tegelikult see nii muidugi ei ole olnud, et ma oleks enda palga säästukontole kandnud ja Silveri omast elanud, aga me arvestame siiski sedasi, et meelerahufondis on minu panus, sest mu käte pärast on laual olnud ka variant, et jään uuesti koduseks, kuni omandan mingi erialase hariduse ja leian kergema töö.

Me alustasime seda aastat muidu kalamarja söömisega, sest öeldakse, et kuidas möödub aasta esimene päev, sedasi kulgeb ka ülejäänud aasta – võib öelda, et toimis. Igatahes on meil kalamari juba külmikus olemas, et 2024 tuleks sama hea või veel parem.

Elamused

Aasta suurim elamus on minu jaoks olnud mootorrattaga sõitmine, aga suures plaanis on meelelahutust siiski vähe olnud. Koroonapiirangute ajal harjusime koduse eluga ära ja me enam isegi ei igatse igakuiseid väljasõite. Kinos oleme mõned korrad käinud, aga ma ei tea, kas me Silveriga oleme vanaks jäänud või on filmid ja kombed kehvaks jäänud, aga elamusi me enam kogenud ei ole, pigem on rahast kahju hakanud. Esiteks on meile huvipakkuvad filmid olnud veidi liiga pikaks venitatud ja teiseks on peaaegu alati keegi meie kõrval natšosid söönud, mis on olnud väga häiriv.

Eriti õudne elamus oli meil Rakvere kinos, kus meie taga istunud tüüp surus kogu aeg põlvedega Silveri tooli ja sõi väga lärmakalt popkorni, aga see oli alles algus. Kui karp sai tühjaks, siis võeti kuskil kotist välja poest ostetud natšod või midagi muud taolist, valati see suure krõbistamise saatel popkornikarpi ja hakati edasi veel valjemalt krõmpsutama. Iroonilisel kombel me vaatasimegi tol päeval õudusfilmi ja see oli nii vaikne, et ilmselt häiris tolle tüübi söömine poolt saali. Ma lõpuks plahvatasin ja küsisin ta käest, kas ta kavatseb veel kaua süüa. Tüüp vastas rahulikult “mhmh” ja sõi edasi…

Kurb, aga kino mind enam väga ei tõmba, see-eest teater tõmbab endiselt või isegi veel rohkem ja sel aastal on mul olnud ka mitmeid väga häid teatrielamusi, näiteks “Ohtlik meetod” Rakvere Teatris, “Üksildane lääs” Metsiku Piisoni Saloonis, “Hingest ja südamest” Tapa raudteejaamas.

Et te nüüd ei arvaks, et minust päris haritlane on saanud, siis elamusena tooksin välja ka “Salajuttude” podcasti – te ei kujuta, kui palju ma olen Mallukat ja Kristinat kuulates tööl üksinda kõva häälega naernud. Ma olen proovinud kuulata ka teisi meelelahutuslikke podcaste, näiteks Andrei ja Robini oma, mille puhul alustasin sellest, kus olid külas Robert Rool ja Jüri Butšakov (soovitan soojalt, kaks tundi puhast naeruteraapiat) ning mulle täitsa meeldis, aga hiljem sain aru, et mulle meeldis see Roberti ja Jüri pärast, sest teisi osasid ei ole ma viitsinud lõpuni kuulata.

“Salajuttude” kõrval tooksin välja teise lõbusa podcastina “Kinnisvarajutud”, kus räägitakse küll asjalikke jutte, aga seda vürtsitab sageli väga hea huumor, hästi on meelde jäänud osa, kus külaliseks oli “poemyyja” (see on ta Instagrami konto ka), puhas kuld. Aga pean tõdema, et rohkem kuulan ma siiski harivaid podcaste ja erinevaid saateid Kuku raadio, Vikerraadio ja Raadio 2 valikust, nii et veidi vist siiski haritlane. Või on lihtsalt vanus juba selline.

Muu

Mõtlesin veel, mida sellest aastast jagada ja meenus, et ma istusin sel aastal esimest korda elus politseiautos. Seda küll vaid selleks, et tunnistajana ütlusi anda, kuna andsime teada väga kahtlase sõidustiiliga autost, mille ebaadekvaatset juhti ei lasknud me pärast tema poetiiru rooli tagasi. Meile läks see lugu ajaliselt maksma poolteist tundi, sellest pool tundi istusin ma Grossi ees politseiautos, kus salongituled põlesid. Roolijoodik oli selleks ajaks teise politseiautoga ammu ära viidud, nii et action oli läbi ja kõik möödujad võisid oletada, et ma istusin autos poevarguse pärast või muud sarnast. Kes nägi mind seal istumas, siis nüüd teate, et ma ei teinud midagi halba. Samas, kellegi jaoks ilmselt tegin…

Minu poolt on selleks aastaks kõik ja soovin, et meil kõigil tuleks järgmine aasta (veel) parem, kus iga muutus, ükskõik kui hirmus see alguses tundub, osutuks lõpuks millekski väga heaks. Ja palju kalamarja teile kõigile!

Lubasin eelmise postituse all anda oma parima, et see aasta tuleks kaks kirjutist veel ja siin ma nüüd olen, trükkimas selle aasta kolmandat sissekannet. Naljakas, kuidas tööl olles tundub mõte haigeks jäämisest päris tore, sest siis jõuab ju kodus teha kõike seda, mida muidu ei jõua, muu hulgas ka blogida, aga reaalsuses on täna mu haiguslehe kaheksas päev ja alles nüüd ma tunnen end piisavalt hästi, et teha midagi peale eksisteerimise. Ühtlasi tähendab see seda, et ma tunnen end piisavalt hästi töötamiseks, nii et homsest olen ma tagasi tehases ja kõik see, mida ma muidu teha ei jõua, jääb edasi ootama mingit müstilist aega ja energiat, mida kunagi ei tule.

Neljas koroona tabas mind muidu päris hea ajastusega – novembri viimasel laupäeval käisin ma tööl ja pärast seda kukkusin mega halva enesetundega voodisse ning igatsesin ainult seda, et Silver oleks kodus ja käiks ise koeraga õues. Õnneks magasin ma viie tunniga selle haigusvimma endast nii palju välja, et sel õhtul koeraga jalutamine päris eneseületus ei olnud. Järgmisel päeval oli kõik korras, aga see oli vaid vaikus enne tormi, sest esmaspäeva õhtul oleks koera õue viimine juba korralik eneseületus olnud. Hingeõnnistusena oli Silver siis kodus, päriselt kodus ehk hooaeg on selleks aastaks läbi.

Mul oligi esmaspäeval raske tööle minna eelkõige seetõttu, et Silver oli alles eelmisel päeval koju jõudnud ja ma oleks tahtnud temaga koos olla. Tööl oli aga raske olla iga tunniga halvenenud enesetunde pärast ja kuna ma õhtuks enam mingit maitset ega lõhna ei tundnud, siis tegin uue koroonatesti, mis oli positiivne. Mitte ainult minul, Teisel ka. Mõned nädalad varem põdes Neljas üksinda ja ma ei imesta, kui mõne nädala pärast tuleb järgmine koroona või mõne muu haigusega koju, sest miks me peaks olema kõik korraga haiged, kui kordamööda põdedes saab laatsaret kesta terve talve?

Minnes pealkirjas mainitud tühja platsi juurde, siis jutt käib Nõmmikust, kus meil on nüüd plats tühi.

Kes Instagramis mu stoorisid ei näinud, siis Nõmmikul toimusid viis päeva Päästeameti õppused, mille ajal harjutati uue tehnika kasutamist ja suitsusukeldumist ning viimasel päeval põletati maja maani maha.

Suitsusukeldumit ja muud sellist me vaatamas ei käinud, aga reedese päeva võtsime kõik töölt ja koolist vabaks, sest iga päev ikka sellist lõket ei näe. Ilmaga vedas, tuult eriti ei olnud, päike paistis ja külma oli täpselt nii palju, et maa oli tahke, keegi ei pidanud poris müttama.

Päästeameti tegelased olid nii toredad, et panid ühe magamistoa põlema ja siis kutsusid lapsed rehealusesse suitsusamba tekkimist jälgima ning andsid neile kiirõppuse teemal, kuidas tuli levib ja kuidas põlevas hoones käituda. Hiljem, kui majast enam suurt midagi järel ei olnud, sai Esimene katsetada ka tuletõrjevoolikust vee laskmist erineva survega, nii et lastel oli kokkuvõttes igati hariv koolivaba päev.

Kui tuld enam ei kustutatud, vaid lasti sellel vabalt levima hakata, siis kulus vaid poolteist tundi ja maja oli maani maha põlenud. Ühest küljest käis see minu jaoks oodatust kiiremini, aga teisest küljest piisavalt aegaselt, et varvastel hakkas külm. Kaua siiski külmetama ei pidanud – kui katus oli juba sisse kukkunud, siis saime põleva maja lähedale sooja minna. Ma vedasin ripptooligi välja, ainult vahukommid varda otsas olid veel puudu….

Põletamise eel tundsin ma tegelikult päris suurt kurbust, et maja sellise otsa leiab, sest ideaalis oleks võinud see veel paarsada aastat seista, aga paraku polnud see juba eos ideaalselt ehitatud. Kahju, et mu vanavanavanaisa oma maja paar aastat hiljem ehitas, ta oleks saanud naabritele hea nõuga abiks olla, kuna tema püstitatud rehielamu seisab endiselt sirgelt tugeval maakivivundamendil.

Põletamise päevaks oli mul suurem kurbus siiski möödunud, vaid korraks hakkas kurgus kraapima, kui Päästeameti tegelane rääkis, kuidas selliste vanade majade puhul, mis on üle elanud kaks maailmasõja, on tavaline oht, et põlengu ajal hakkab paukuma peidetud laskemoon. Ühest küljest oli see huvitav infokild, mille peale ma ise poleks tulnud, aga teisest küljest muutis see lause maja ajaloo veel väärtuslikumaks, sest ta tõesti oli ju näinud nii esimest kui teist maailmasõda. Selle mälestuseks seal mõned padrunid paukusid ka…

Mida väiksemaks maja põles, seda kergem tunne hakkas, sest taastamine nagunii mingi alternatiiv ei olnud ja maja oleks tulnud varem või hiljem lammutada. Hiljem oleks olnud võib-olla Päästeameti jaoks nii hilja, et õppusteks see enam sobinud ei oleks, seega jõudis maja veel viimast korda kellelegi kasulik olla.

Mis aga selle tühja platsiga nüüd edasi saab, see on lahtine. Seda me muidugi teame, et kevadel läheb suureks tööks, sest kõik see, mis majast järele jäi, tuleb ära koristada. Mida annab sodihunnikust välja sorteerida, selle sorteerime välja, aga laias laastus läheb see sodihunnik sissesõidutee täiteks ja viimase rajamisega väljakaevatav muld läheb majast jääva tühimiku tasandamiseks. Sealt edasi on tühi maa ja ma ei pea siin silmas Nõmmiku hoovi, vaid meie tulevikuplaane.

On päevi, kus visioon on selge – jäämegi praegu siia korterisse elama, muudame selle viietoaliseks ja ehitame Nõmmikule aastaringseks elamiseks sobiva pisikese suvekodu, kuhu kolime jäädavalt sisse, kui lapsed on suureks kasvatatud. Kõik oleks hästi, kui järgmisel hetkel poleks selge visioon ikkagi oodata sobivat maja Kadrinas või Rakveres, kus iga laps saaks oma toa. See ei kõlaks ka halva plaanina, kui poleks päevi, kus mõte laenuvabast elust kaalub üles kõik muud mõtted. Siis jälle tuletame endale meelde, et 15 aastat tagasi oli praegune kodulaen ka arvestatav summa, aga täna peame Silveriga selle tasumise nimel vaid ühe päeva tööd tegema, mistõttu elu uue mitmekümneaastase laenukohustusega ei tundu pikas perspektiivis üldse hull. Ainult et me peame arvestama ka sellega, et juba viie ja poole aasta pärast kahaneb praegune peretoetus 160 euro peale kuus, kuid me näeme sel ajal veel kõiki nelja õppimas, mis tähendab praegusest isegi veel suuremaid väljaminekuid ja siis võib suur kodulaen pooma hakata.

Ausalt, keeruline on olla täiskasvanu. Või siis vaene täiskasvanu. Ja me pole isegi päriselt vaesed…

Instagramis küll juba hõiskasin, et tegin A-kategooria juhiloa ära, aga tahan seda teekonda veidi pikemalt ka jagada. Või peaksin ütlema, et tahan seda pikka teekonda jagada, sest see oli nii pikk, et ma vahepeal juba mõtlesin, et Mallukas saab ka enne mind A-kati tehtud. Kus siin seos on, jah? Ma mõtlesin seda mõtet siis, kui Perekoolis oli aktuaalseks teemaks Malluka autojuhilubade tegemine, õigemini spekuleerimine, et ta ei saa neid iial tehtud. (Tänase seisuga ammu tehtud.) Ma isegi ei mäleta, mis aastal see oli, nii et me räägime siin ikka väga pikast teekonnast.

Tuhnisin Gmaili ajaloos ja leidsin, et esimest korda liitusin autokooliga 2017. aasta kevadel ehk kuus aastat tagasi. Kuus aastat! Te ei kujuta ette, kui raske on mul praegu sellega leppida, kuna autojuhiload tegin ma sedasi ära, et käisin vist ainult neli korda sõitmas, siis andsin hunniku allkirju nagu mul oleks kõik sõidud tehtud, sooritasin ühe päevaga nii teooria- kui ka sõidueksami ja edasi jäin ootama oma 18. sünnipäeva. Põhimõtteliselt tegin B-kati möödaminnes ära ja nüüd siis A-katti tehes läks vahepeal kuus aastat mööda.

Asi ei olnud selles, et ma poleks sõitmisega hakkama saanud, ma lihtsalt olin suvel suurema osa ajast Soomes ega jõudnud kõiki sõite ära teha. Järgmisel aastal sain sõidutunnid täis, aga eksamile ei jõudnud. Kolmandal aastal lõin käega ja otsustasin alustada uuesti teises autokoolis. Esimeses oli A-kategooria ratas lihtsalt nii suur, et mul ei ulatunud jalad maha, sõitsin seal A2-kategooria rattaga ehk ma ei oleks saanud sellega täislube. Käisin siis Rakvere Motokooli ratta seljas istumas ja otsustasin jätkata seal, aga tegin seda alles eelmisel aastal, sest vahele tuli jälle suvi Soomes, millele järgnes koroonateema, kevadine distantsõpe, Silveri töökohavahetus ja igasugused muud asjad, mistõttu polnud aega, jaksu ega üleliigset raha mootorrattalubadega tegelemiseks.

Meenutades esimese autokooli sõidutunde, siis need olid päris huvitavad. Ratas oli nii logu, et käiguvahetus hästi ei toiminud, linna vahel oli palju selliseid hetki, kus ma ei saanud pärast foori taga seismist käiku sisse sisse ja sama palju oli neid hetki, kus ma ei saanud käiku välja, kui ma seda soovisin. See tähendas pidevat jalgadega ratta edasi-tagasi liigutamist, et leida üles õige asend, milles käiguvahetus töötas. Sellel ei olnud ka kütusenäidikut ja kui mulle ühel päeval tundus puterdava ratta peale, et bensiin hakkab otsa saama, siis sõiduõpetaja oli kindel, et bensiini on piisavalt ja ma lihtsalt sõidan liiga kõrge käiguga. Sellega läks nii, et järgmisel ristmikul parempööret tehes käisin ma külili, sest ratas suri ootamatult välja ja käima enam ei läinud – bensiin oli otsas. Haiget ma ei saanud ja sõit jätkus pärast bensiini lisamist, aga liikluse keskel oli see minu jaoks siiski piinlik hetk. Ühe korra kukkusin selle rattaga ka platsil slaalomit tehes, kui nägin, et ma ei keera välja, aga selle asemel, et koonusest valelt poolt mööda sõita või seisma jääda, ma sõitsin otse koonusesse ja vajusin külili. See oli nii jabur kukkumine, et mul ei olnud isegi piinlik, vaid ma lihtsalt naersin selle peale. Ma siiani ei tea, mis sel hetkel juhtus, aga ilmselt oli see tõestus selle kohta, et väga väsinud inimene ei ole lenksus adekvaatne.

Rakvere Motokooli A-kategooria rattad olid palju paremad, mingit jamamist nendega ei olnud ja küte ei saanud ka kunagi otsa. Vajaliku arvu sõite tegin ma eelmisel suvel ära, seda suurte vahedega, sest järjekorrad olid pikad ning eksamile sain ka aja alles septembri lõppu. Õpetaja ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei peaks sõidueksamit ära tegema, aga läks sedasi, et ma tõmbasin 50 km/h põikeharjutusel tagarattaga koonuse pikali… See oli viimane harjutus ja sinnani läks kõik ideaalselt, nii et ma olin väga löödud. Isegi eksamineerijal hakkas minus kahju. Ta seisis enne eksamit pool tundi platsil ja nägi, kuidas ma sama harjutuse enne korduvalt ja korduvalt puhtalt ära tegin ning mõistis, et lihtsalt närv vedas alt, aga ta ei saanud salvestamise pärast silma kinni pigistada, muidu oleks vist andnud mulle veel ühe võimaluse. Minu jaoks tegi asja eriti kurvaks see, et septembriga lõppesid ka sõidueksamid ja ma pidin jääma kevadet ootama, et uuesti proovida.

Talvega kaduma läinud enesekindluse taastamiseks võtsin maikuus kolm sõidukorda juurde ning sõidueksamile minekust ei rääkinud ma seekord peaaegu kellelegi, vaid Silver ja paar töökaaslast teadsid, millal uuele katsele lähen. Ma lihtsalt ei tahtnud panna endale enam lisapinget peale sellega, et inimesed mu ümber uudiseid ootavad. Ootuste, lootuste ja hirmude osas oli teine katse tegelikult päris pingevaba, ma ei põdenud ette ega põdenud väga ka eksami ajal, aga mu bluetooth kõrvaklapid ei teinud mu telefoniga koostööd ja see ajas küll pabinasse. Esimene kord lülitus heli telefoni kuularisse pärast platsisõidu lõppu ja kui ma võtsin telefoni taskust välja, siis panin kogemata kõne üldse kinni. Eksamineerija pidi mulle uuesti helistama ja ma tundsin, et kulutan selle jamamisega väärtuslikku eksamiaega. Teist korda kadus klappidest heli Transpordiameti parklas, mis oli puhas vedamine, sest see oli vaid väike vahepeatus (eksamineerija käis vetsus), mille ajal sain asja korda teha, aga ülejäänud aja oli mul kogu aeg hirm, et ma ühel hetkel ei kuule enam eksamineerijat. Õnneks rohkem seda ei juhtunud.

Juhtus vaid see väike asi, et ületasin ristmiku kollase fooritulega (ma nägin vaid vilkuvat rohelist, aga eksamineerija sõnul muutus tuli kollaseks enne foori alt läbi sõitmist) ja jätsin eksamineerija foori taha, mille peale tema ütles, et nüüd läks küll halvasti. Rohkem ta minuga midagi ei rääkinud, nii et ma sõitsin oma peaga lähimasse parklasse, tegin seal väikese tiiru ja võtsin suuna parklast välja, et sujuvalt eksamineerija lähenedes teele tagasi sõita, mille peale ta ütles, et jätkame sõitu. Ma ei tea, kas selline tegutsemine päästis mind ära või oleks ta nagunii mulle halastanud, ma olin ristmikule ikkagi väga lähedal, kui roheline vilkuma hakkas ehk mul ei olnud palju aega mõelda, kas pidurdan järsult või sõidan sujuvalt üle.

Pärast seda tekkis veel üks koba hetk, kus mulle jäi mulje, et sõidame sama ristmiku juurde tagasi (sõiduõpetaja rääkis, kuidas antud eksamineerija viib eksamineeritavaid tagasi kohtadesse, kus nad vea tegid, et anda võimalus viga parandada), mistõttu ma hoidsin ritta, mis oleks pööranud vasakule, aga tegelikult oleksin ma pidanud reastuma, et jätkata otse sõitmist, kuna eksamineerija muid juhiseid ei andnud. Viimasel hetkel ütles ta “paremale”, ma jõudsin veel napilt reastuda, mille peale ta ütles, et oleksin pidanud nagunii reastuma, sest ta ei öelnud enne midagi ja see tähendab otse sõitmist. Rohkem vigu ega kobatsemisi mul ei olnud ning eksamineerija ise ütles lõpus ka, et kui neid kahte hetke mitte arvestada, siis oli väga hea sõit ja eksam on sooritatud. Jess!

Pärast eksamit läksin ma otse maale, võtsin mootorratta ja sõitsin sellega tööle ning mõtlesin terve tee, kui äge see on, et ma võin üksi sõita, keegi ei pea mind juhendama, ma ei pea kandma helkuvesti, ma ei pea kartma, et saan trahvi, sest mul on mootorrattaload. Ja mis veel ägedam – mul on mootorratas!

Ma ei teinud A-kategooriat selle mõttega, et osta ratas ja sõitma hakata, mu soov oli lihtsalt omada mootorratta juhtimisõigust, millest olen unistanud ajast, kui olin 13-aastane. Loomulikult olen sama kaua unistanud ka mootorrattast, kuid nelja lapse emana panin selle unistuse luku taha, neil on mind ikkagi vaja ja neil on nii palju muid asju veel vaja, et raha ka väga üle ei jää…

Ühesõnaga, ma olin veel vahetult enne mootorratta ostmist seda meelt, et see pole väga mõistlik kulurida meie eelarves, kui arvestada seda, et meil on vaja panna kahele lapsele breketid, vahetada minu auto uuema vastu välja, teha korteris suurem remont (kui läheb nüüd kortermaja rekonstrueerimiseks, Kredexisse taotlus on igatahes esitatud) ja kõige selle kõrvalt tahaks veel Nõmmikule suvemaja ehitada. Silver aga ütles, et teeme ära – las olla me elus midagi sellist ka, mis südame kiiremini põksuma paneb. Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda, hakkasin kohe mootorrattaid vaatama, tegin pankadesse laenutaotlused ära ja kolm päeva hiljem olin juba Yamaha omanik. Pole sekunditki seda otsust kahetsenud, pigem on nüüd just tunne, et juhtimisõigusele kulutatud 1200 eurot läksid ikka asja ette.

Silveril on A-kategooria juhtimisõigus olnud terve igaviku, nii et tema saab ka uuest mänguasjast rõõmu tunda. Lisaks sai ta olla kaks päeva mu juhendaja, tänu millele sain vahetult enne eksamit veel enda rattaga enesekindlust koguda. Õismäel seda enesekindlust aga üldse ei olnud, kui oli vaja just ostetud tsikliga koju sõita. Ma sain sellega väikeses parklas kaks ringi teha ja mulle tundus ratas koolirattaga võrreldes nii palju raskem, et ma ei olnud kindel, kas julgen sellega läbi Tallinna sõita. Silvergi ei tundnud end väga enesekindlalt, tal oli viimasest mootorrattaga sõitmisest vähemalt 15 aastat möödas… Lõpuks jäi ikkagi nii, et linnast välja sõitis Silver ja sealt edasi mina ning tegelikult ei olnudki ratas kuidagi raskem, lihtsalt esirehv oli veidi tühi ja kulunud, mistõttu lenks kiskus, aga maanteel see tunda ei andnud ja linnas ma seda ka enam väga tähele ei pane (rehvis on nüüdseks õige rõhk ja uued rehvid tellisin ka ära).

Sõitsime otse maale, kus kõik juba ootasid, et mu sünnipäeva tähistada, aga keegi ei osanud oodata, et ma sinna mootorrattaga jõuan. Isegi lapsed ei teadnud, mille pärast me Tallinnasse läksime, nii et nende jaoks oli see ka suur üllatus ja nad olid mootorrattast vist isegi suuremas elevuses kui mina. Kõik muidugi elevuses ei olnud, aga olin sellega juba eos arvestanud, et kuskilt tuleb ära küsimus, milleks mul mootorratast vaja on. See tuli ja ma vastasin, et seda polegi vaja, aga see on miski, millest olen 22 aastat unistanud. Kui ma selle numbri välja ütlesin, siis tundsin end järsku väga vanana…

Tegelikult olin ma väga noor, kui hakkasin külapoiste mootorratastega ringi sõitma, täpsemalt 12-aastane. Mu veidi vanematel sõpradel olid siis külgkorviga Iž Planetad ja Jupiterid, mille lenksu mind lahkelt lubati. Aasta hiljem sõitsin juba külgkorvita ringi, sõber tagaistmel… Ühest küljest on mul sellest ajast nii ägedaid mälestusi, ent teisest küljest ei taha ma meenutadagi, kuidas ma sõitsin ringi poolpaljalt ja sageli ilma kiivrita. Praegu on mul siiski mõnus naeratus näol ja silme eest need pildid, kus sai mootorrattaid vändast käima löödud, mööda põlluvaheteid sõidetud, talvel jää peal piruette tehtud, garaažis tihendeid välja lõigatud ja nii edasi. Mulle meenub isegi selle ajaga kaasas käinud lõhn.

Naabritüdruku isal oli Minsk, sellega sõitsime kõige rohkem ringi ja kui ma sõpradega sõites kunagi ei kukkunud, siis sõbrannaga käisime küll korduvalt käna. Me muidugi sõitsime ka iga ilmaga ja teedel, millel tegelikult ei kannatanud sõita. Temaga sõitmisest on üks selline mälestus ka, kus me peaaegu jäime politseile vahele. Olin mööda kitsast kõrvaltänavat lähenemas peatänavale, kui nägin läbi heki autorattaid, mis liikusid kahtlaselt aeglaselt, nii et peatusin, lasin motikal veidi tagasi vajuda ja rohkem heki varju jääda ning järgmisel hetkel sõitiski meie nina alt politseiauto mööda. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ristmikule välja sõitnud ja seal politseile teed andnud.

Kui ma olin 17-18, siis hakkas muutuma nii tutvusringkond kui ka mootorrattad, ent uued sõbrad olid samuti lahked ja sain päris mitme baigiga proovisõitu teha. Esimesel korral kukkusin ka, kui kallakult stardides vasakpööret tegema hakates ratta välja suretasin – sõber ütles, et ta oli sellega arvestanud, aitas ratta püsti tõsta ja julgustas edasi sõitma. Sõitsin ja sain maitse suhu.

Ei läinud kaua mööda, kui Silver tegi ka load (ma oleks ka teinud koos temaga, kui ma poleks liiga noor olnud) ja ostis mootorratta, aga sõitmas me väga ei käinudki, sest ta oli kogu aeg komandeeringutes ja Honda CBR polnud enam see masin, millega ma oleks võinud põldude vahel sõita. Ma aeg-ajalt selle siiski käima panin ja tegin kas või ühe glamuurse ringi lauda ees, et veidigi tunda mootorrattast rõõmu. Mõnel üksikul korral tundsin ka pisut rohkem rõõmu, ent vanust oli selleks ajaks siiski nii palju juurde tulnud, et väga ei kippunud enam lubadeta ringi sõitma. Oli ka neid päevi, kus panin tsikli niisama käima, et lihtsalt selle häält kuulata. Muide, pärast ratta maha müümist nägin seda veel mitu aastat unes ja osad unenäod olidki sellised, kus ma lihtsalt proovisin, kas Honda läheb veel käima.

Nüüd, kui mu mootorratta omamise unistus on täitunud ja olen selle töökaaslase garaaži mahutanud, jalutasin ma ükspäev koeraga sedasi garaažist mööda, et ma isegi ei vaadanud ukse poole, sest mul ei olnud meeles, et selle taga seisab minu mootorratas – see lihtsalt ei ole mulle siiani päriselt kohale jõudnud. Loomulikult ei seisa mootorratas ainult garaažis, olen sellega ikka sõitmas ka käinud, näiteks Lidli pirukate järel, hehee.

Järgmisena (aga mitte sellel aastal) võtan ette C-kategooria tegemise ja sinna otsa CE või siis kohe T, sest eesmärk ongi tegelikult sõita traktoriga 18 000 kg täismassi piiranguta. Seda kirjutab siis inimene, kellel oli võimalus teha koolis T-kategooria tasuta ära, õigemini oli see mul kohustuslik, aga ma hakkasin süsteemile vastu ja jätsin kooli pooleli… Kahju, et ma seda psühholoogile ei öelnud, ta oleks mu üle uhke olnud. Kes sellele naljale praegu pihta ei saanud, siis lugege eelmist postitust.

Aga nüüd ma kirjutasin küll selle aasta normi täis, nii et kohtume järgmine aasta jälle!

PS. Korrutasin siin, et minu mootorratas ja ma ostsin, aga tegelikult on see ikka meie oma, mille eest koos maksame, mul on lihtsalt mõnus täiskasvanud inimese tunne, sest nii ratas kui kohustus on minu nimel. Samal ajal on mõlemad autod Silveri nimel, aga Chryslerist räägime kui minu autost, sest sellega sõidan peamiselt mina, samas Škoda liisingut maksan sageli enda kontolt (meil pangakontod omavahel ühendatud), sest mulle lihtsalt meeldib kuu alguses kõik arved ära maksta, mitte oodata, millal miski ise maha läheb. Edaspidi üritan seda siiski vältida, sest pidin andma pankadele aru, miks ma Silveri liisingut maksan, aga see kõik on juba hoopis teine teema.