Tegu on kaks nädalat tagasi Virumaa Teatajale kirjutatud kolumniga, mida Härra nimetas ärritavaks. Ilmselt seetõttu, et talle väga meeldib õhuvärskendajat kasutada, kuid minu mõte ei olnud lugejatele etteheiteid teha, vaid panna kirja kõik see, mille peale ma viimasel ajal palju mõtlen, aga mille osas ei ole ma enda jalajälje suuruse muutmiseks endiselt midagi teinud.
Pärast meid tulgu või veeuputus!
Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid muresid: kes ei tea, kas söödud Konju talu kitsejuust oli ikka mahe; kes ei suuda otsustada, millist värvi kuuseehteid sellel aastal osta; kes kardab, et Aliexpressist tellimine muutubki kallimaks; kes kogeb ebameeldivusi, sest tema lend oli selle 800-900 sees, mis Lufthansa streigi tõttu ühes päevas ära jäi; kellele ei meeldi, et lahja alkohol kallineb ja kes muretseb, et see samm katab meie maastiku tagastamatu taaraga ning hävitab Eesti majanduse.
Aga majandus peab tõusma, me vahetasime selleks isegi valitsuse välja, sest uus koalitsioon suudab kindlasti globaalse majandusseisaku lõpetada! Me peame rohkem tootma, peame rohkem eksportima, peame suurendama maanteetransporti, peame ehitama juurde raudteid, avama uusi lennu- ja laevaliine ning mis põhiline, me peame rohkem tarbima!
Samal ajal ujub Vaikses ookeanis prügisaar, mis on pindalalt suurem kui USA, aga siiski vaid väike osa maailma tarbimisjääkidest. Kui see tundub kauge mure, siis meie oma Läänemeri on üks saastatuim meri maailmas, mis peidab endas suures koguses tootmisjääke, sealhulgas kümneid tuhandeid elavhõbedatünne. Need jäägid jõuavad läbi kalade ja mereandide ka meie toidulauale ning meie sööme ja kiidame. Lisaks on Läänemeres maailma suurim surnud tsoon, kus põllumajandusväetiste veekogusse sattumise tõttu elab pindalalt Taanist suuremal alal vaid kaubavedu.
Kui tuua veel Taaniga võrdlusi, siis sealne rahvaarv on 5,6 miljonit, mis ei ole võrdne isegi ühe protsendiga nende inimeste arvust, kellel puudub ligipääs puhtale veele, aga meie jaoks on inimõigus lasta oma seeditud toit joogiveega potist alla. Ajal, mil iga päev sureb 5000 inimest veepuudusesse, peseme meie joogiveega koguni oma autosid. Seda ei ole ilmselt mõtet mainidagi, kuidas alatoitumusse sureb veel rohkem inimesi ja mida meie samal ajal oma üleliigse toiduga teeme. Päris kindlasti ei anna me seda hädalistele, sest säilivusaja ületanud toit võib tervisele kahjulik olla.
Nagu kehtiva säilivusajaga toit oleks alati tervisele kasulik! Me sööme sisse kahjulikke aineid, me määrime nahale kahjulikke aineid, me mähime oma beebid kahjulikesse ainetesse, me peseme hambaid, juukseid, riideid, nõusid, põrandaid ja kõike muud kahjulike ainetega, me isegi pihustame õhku kahjulikke aineid ja nimetame seda õhu värskendamiseks.
Õhku värskendaks hoopis metsade säästmine, energiatarbimise vähendamine ja rohelisele energiale üleminek, hiigelkasumite paigutamine keskkonnasäästlikumasse tootmisse ning tekkinud reostuste likvideerimisse, ületootmise lõpetamine, liigtarbimisest loobumine, transpordi vähendamine ja nii edasi. See oleks muidugi kõike muud kui majandusekasv, nii et jääb ära ja kliima soojeneb edasi, tuues tõenäoliselt endaga kaasa maailmamere veetaseme tõusu, eluks kõlbmatute alade laienemise, vee- ja toiduvarude vähenemise, haiguste laiema leviku, ilmastikukatastroofide sagenemise ja nii edasi.
Seega pole välistatud, et pärast meid tulebki veeuputus, aga mis sellest, me lapselapsed kolivad nagunii Marsile…
Mulle väga meeldib see, kuidas sa kirjutad. Ma ise ei oskaks niiviisi 🙂
Ka mulle meeldib väga, kuidas Liivi kirjutab, aga tead, Tikker, minu viimaste aastate ökomaks muutumise teekonna põhiline inspiratsioon on olnud just Sinu blogi. 🙂
Aitäh! Nii tore on täitsa ootamatutes kohtades komplimente saada 🙂 Kusjuures mul on tunne, et ma ise ei kirjuta ökoteemadel enam üldse palju… Või? No muidugi viimased aastad on pikk aeg, eks ma vast üht-teist olen kirjutanud ka 🙂
Täiesti lõpp, ülihästi kirjutatud!
Väga hea tekst 🙂 Mulle nii meeldib, kuidas sa mõtled ja end väljendad.
Meenus, kuidas Aino Pervik kirjutas kunagi ühes oma tekstis midagi stiilis “…aga samal ajal pesen mina end puhta joogiveega”. See läks mulle väga hinge, ja peaaegu iga kord duši all või WC-s käies mõtlen, kui totter see on. Samuti ei mõista ma, miks inimesed ei investeeri filterkannu, vaid tassivad poest nädalast nädalasse koju pudelivett.
Inimesed elavad illusioonis, et nii ongi õige elada. Keegi ei taha avada silmi, et me hävitame ennast, oma lapsi, oma kodumaad, oma planeeti. Ausalt öeldes, ma mõtlen hirmuga, et milline on meie elu 20-50 aasta pärast ja kas siis üldse ongi midagi, arvestades, kui piiri peale planeet on viidud inimeste ahnuse ja liigtarbimisega. Kunagi muutub plastik ja muu materjal defitsiidiks ja küll siis prügimägedest välja koogitakse kõik (kui seda juba kütteks pole kasutatud) ja ehk inimesed hakkavad rohkem väärtustama esemeid. Nafta saab otsa, keegi ei vaevu mõtlemagi, et mis siis saab. Ammu tuleks üle minna teisele küttele, aga kas seda tehakse? Ahh, pumpame veel, sest veel ju jätkub. Aga mis saab siis, kui enam ei jätku? Milline on meie tulevik ja meie laste tulevik. Elame mürgises keskkonnas ja oleme läbi immutatud mürkidest, ja siis imestame, miks oleme haiged, miks me lapsed nii noorelt on haiged ja miks lähedased surevad haiguste tagajärjel.
Hästi kirjutatud!
Ruttu gümnaasium läbi, ja ajakirjandust õppima. Väga nauditavalt kirjutad!
Jah, aga lahendused?
Hurjutada oskavad kõik.
Kas ei lugenud hiljuti ma sellest blogist, kui tore on autoga sõita, selle asemel, et ühistransporti kasutada (isegi Pariisis)?
Igaüks just nii mõtleb – mis see loeb, kui mina üksi nii teen. Kõigil on oma põhjendused – mul on lapsed, haiged jalad, elan kaugel jne.
Riigilt nõutakse, et rahva eest hoolitsetaks, kuid kust see raha peaks tulema?
Ikkagi vaid läbi ettevõtluse, mille läbi luuakse juurde väärtust, millelt kogutakse makse, mida jagatakse laiali.
Su sulg jookseb hästi, kuid tunda on, et teadmised ei jõua suleosavusele järele.
Väga huvitav, kuidas mulle sõnu suhu paned. Kus ma ütlesin, et autoga on tore (mitte praktilisem) sõita, selle asemel, et kasutada ühistransporti (nagu see oleks alternatiiv)? Olgu, Pariisi osas arvasin varasemate kogemuste põhjal, et nelja lapsega on seal autoga kergem, mitte, et ISEGI seal on autoga toredam kui ühistranspordiga, aga edasi?
Kui positust lugesid, siis vast jäi silma, et ütlesin kohe alguses, et mõte ei ole teha etteheiteid (hurjutada) ja lõpus andsin mõista, et häid lahendusi ei olegi – me võtame kõik, mida Maa annab ja samal ajal otsime järgmist koduplaneeti.
Aitäh. Hea kirjatükk, suund on realistlik! Aga siiski mõned märkused:
*Näiteks Eestis on praegu ja ka tulevikuski olukord, kus sademed ületavad aurumise. Seega Eesti näitel on minujaoks see OK nautida vanne ja pikkasid dušiall käike, samuti on OK pesta autot. PS! Ise ma ei pese ei autot šampooniga ega ennastki hoian sellest (sest fosfaadid annavad vetikatele vaba vohamise, vetikad ei lase valgust sügavamale merre ja põhjaelustik hävineb nii). Pesemisele on muid hästi ökosid lahendusi õnneks olemas! 🙂
*Näljahädas piirkonnad. Kõik pole päris nii kuidas meedia seda kajastab. Jah, kindlasti on piirkondi, kus toit on väga väärtuslik kraam jne. Aga olen arvamusel, et kui nemad EU abi ei väärtusta, siis pole seda abi mõtet ka sinna suunata. On viidud toitu ja loodud lahendusi joogivett seal saada. On tehtud koolitusi, teabepäevi ja palju muud – teatud piirkondades, nad ei võta Euroopa poolt pakutut üldse omakski.
Ja see näiteks, kui meedia räägib et Nigeerias on olukord nii ja naa ja paras kräpp – ei ole. See on ainult väike osa Nigeeriat kus on tegelikult olukord niii hirmus, nagu meedia seda näitab.
Ma usun vägagi, et KÕIK saavad reaalselt midagi enda poolt panustada, et jalajälge vähendada. See kas ja kuidas seda tegema peaks.. ongi Sinusuguste teha tegelikult! Keegi peab olema selline popp ja tore, kes neid ideid propageeriks. Niiet go on! 😉 Tubli! 🙂