Jõuan taas nii hilja kirjutama, et täna on tegelikult juba eile, aga ütleme siis nii, et ööl vastu teisipäeva nägin unes, et mul on külmikus ainult hakkliha, kanaliha ja sült (mis olid seal päriselt ka ainsad asjad) ning õues on jube torm ja poodi minna ei saa, kuigi midagi oleks veel kõrvale vaja. Siis meenus, et keldris on kartulit ja läksin neile (Soome maja) keldrisse järele ning tegin söögiks kartulit ja sülti. Hommikul ärkasin seetõttu nukra meeleoluga, sest ma olen endiselt veidi kurb, et Soome aeg juba läbi sai.

Mulle meeldis selle vana maja hõng ja kui siin ükspäev otsisin vähemalt viie magamistoaga maju üle Eesti, siis leidsin soodsa hinna eest lausa kuue magamistoaga maja, millel on just selline hõng ja kuhu koliks pikemalt mõtlemata, kui see ei asuks Kiviõlis.

Teine unenägu oli selline, kus taevas lendasid lähestikku viis lennukitiibadega Žigulid ja kuskilt tuli hirmsa mürinaga hiigelsuur lennukitiibadega valge Volga, mis kukkus mu vanemate lauda ette ning minu peas jooksid mõtted: issand, see ei saa ju olla päriselt, see ei ole võimalik, et see seekord ei olegi uni, see ei saa ju olla uni, ma ei ole vahepeal magama läinud, see kõik ongi praegu päriselt, või ei ole, miks ma juba üles ei ärka, kui see peaks uni olema… Ja siis tegin silmad lahti, ikkagi oli vana hea korduv unenägu, mida näen juba aastaid. Lennukitiibadega Žigulisid nägin tegelikult alles teist korda, tavaliselt on ikka erinevas suuruses lennukid ja helikopterid, mis kukuvad alati minu vanemate talu lähedal alla.
Enamasti kas maja ette põllule või kuivati taha põllule, aga mõnikord ka otse keset hoovi, enamasti jäävad lennumasinad terveks, paar korda on plahvatanud ja ühe korra läks suur lennuk pooleks ning esiots jäi alles metsas pidama.

Mina ei ole veel aru saanud, mida need unenäod öelda tahavad, miks lennukid kukuvad alati just minu vanemate maja lähedal alla või millest need unenäod üldse alguse saavad. Ma ei mõtle lennukite peale, ma ei karda, et lennukid võiksid alla kukkuda, mul ei ole lennuhirmu. Teine korduv unenägu on selline, kus olen ristiema majas, mida tal ei ole juba viimased 10 aastat. Kord on ristiema maja tagasi saanud (jäid majast ilma, sest see oli poja võetud laenu tagatiseks), kord oleme meie selle ära ostnud ja andnud kas ristiemale tagasi või ise sisse kolinud, kord on maja selline nagu 10 aastat tagasi, kord selline nagu praegu (nägin müügikuulutust, majas on tehtud suured ja väga venepärased muudatused) ja me mõtleme, kuidas olukorda taastada. Alati tunnen unenäos selle kodu lõhna ja olen rõõmus, et maja on tagasi omade käes.

Seda unenägu hakkasin nägema mõned aastad tagasi, kuigi ma ei mõtle ristiema vana kodu peale ja sellest ei räägita ka üldse. Müügikuulutuse guugeldasin välja pärast seda, kui hakkasin maja unes nägema ja paraku reaalsuses ei suudaks me seda maja mitte kunagi ära osta, sest selle eest küsiti viimati ikka paarsada tuhat eurot, nii et mingi ennustav unenägu see olla ei saa. Sellise hinnaga maja eest tuleb 30 aastat järjest pangale 900 € kuus maksta, kui ostjal pole tagataskust võtta 60 000 € omafinantseeringut (aga on lisatagatis näiteks vanemate maja näol). Ma ei tea, kellena peab Eestis töötama, et sellise hinnaga kinnisvara soetada. Meie hinnaklass jääb rohkem selle Kiviõli maja juurde.

Unenägudest rääkides, siis me võitsimegi reisi Pariisi Disneylandi ja seda on nii raske uskuda, et see olekski praegu nagu uni. Aga õnneks ei ole! Tänan teid kõiki veel kord! Homme, mis on tegelikult juba täna, saan kinkekaardi kätte ja siis saan hakata maad uurima, et millal ja kuidas ja kuhu täpsemalt (sest näidispaketis olevas hotellis ei saa kuuekesi ühes toas olla, aga perereisi ajal eraldi tubades ka ei tahaks olla). 

See on see koht, kus ma tunnen, et universum on mind kuulda võtnud. Ma ei ole küll otseselt palunud, et ta meile reisi Pariisi kingiks, aga ma olen seda reisi soovinud mitu aastat, olen mitu korda lisanud lennukipileteid ostukorvi, otsinud hotellide kohta, vaadanud pilte, oleme Silveriga rääkinud, kuidas läheme kord uuesti Pariisi, kuidas viime lapsed Eiffeli torni, oleme seda lastele ka lubanud. Seda kõike tegelikult olukorras, kus meil pole olnud selliseks reisiks vahendeid… Aga unistamine oli tasuta.

Samas olen mitu aastat väga põhjalikult pannud kirja, kuidas ma oma võidetud miljoneid jagan. Olen seda ikka väga lahkelt laiali jaganud, et aidata enda ümber kõiki neid, kelle puhul ma tean, et neil läheb seda abi vaja. Mida suurema summa olen “võitnud”, seda rohkem inimesi on sellest osa saanud. Ilmselt nii mõnigi neist soovib samuti lotovõitu, nii et kui universum mind selles osas ka kuulda võtaks, siis ta saaks kohe hoobilt mitmele kärbsele pihta ja suminat tema ümber oleks märksa vähem.

Esimene, kellega ma lotovõitu jagaksin, oleks minu õde, kes sünnitas esmaspäeval kolmanda lapse. Tüdruku! Mu vanemad on nüüd seitsmekordsed vanavanemad ja naljakas on see, et seitsmest lapselapsest neli on lõvid ning nendest kolm on sündinud augustis (kuupäevadel 10, 15 ja 20), kuigi aastas on 12 kuud, millal ilmale tulla. Uuel beebil veel nime ei ole, kuigi mina pakkusin enne sünnitust nimeks Johanna ja laps sündis Johanna nimepäeval ning täna naeratas mulle, kui teda selle nimega kutsusin. Minu arvates on laps oma valiku teinud, aga vanemad ikka veel nuputavad, et mida Johanna nimeks panna.Johanna sündis kiuste esmaspäeva lõuna ajal, kuigi mina pidin sel päeval lõunani magama. Ta nimelt takistas seda sellega, et vanaemale käis kuus lapselast veidi üle jõu ning ta ajas mind juba varakult üles ja kutsus lastekarja. Kuna sel päeval läks viljavõtuks ka ja ema pidi vahepeal kuivatis tegutsema, siis olin seal õhtuni karjane. Muidu poleks häda olnud, aga see tuumapommi katastroof, mis mul pühapäeva õhtul kodus oli, osutus hoopis maavärinaks ja sellel olid järellainetused, nii et kui ühest kohast sain maavärina tagajärjed likvideeritud, siis hakkas teises kohas värisema ja siiani on elamine paras katastroofipiirkond.

Oma lõunani magamise ma siiski sain, lihtsalt päev hiljem. Suured poisid jäid vanaema juurde ning väiksemad purustasid kodus oma magamisrekordi ja ärkasid alles pool 12. Õigemini mina tegin siis silmad lahti ja ajasin nemad ka üles. Ime!

Loodan, et see ime homme kordub.