Panin uuesti käima öösel töö lõpetanud kuivati, sest riided seal sees olid veel veidi niisked. Korjasin kokku õhtusöögist vedelema jäänud nõud ning käisin lapiga laua üle. Siis tegin ennast vannitoas korda, selle ajaga lõpetas kuivati oma töö, sain sealt endale püksid ja sokid ka jalga. Sorteerisin eraldi enda ja laste riided ning korjasin maast üles kaks masinatäit riideid, mis eile olid kuni õhtuni korralike hunnikutena toolidel, aga mingi aeg käis Neljas nendest suure tuulega üle ja loopis kõik mööda tuba laiali.

Kuna oli nädalavahetus, siis mul olid pesupäevad, pesumasin käis seitse korda. Tavaliselt nii palju ei käi, aga pesin puhtaks talveriided, sest loodetavasti neid enam vaja ei lähe, ning pesin ära ka kevadriided. Etteruttavalt ütlen ära, et see oli suhteliselt mõttetu üritus, sest täna näevad need juba täpselt samasugused välja nagu enne pesu.

Kui riided olid kokku korjatud, siis läksin laste hunnikuga nende tuppa, ka neil oli aeg ärgata. Loopisin kahele suuremale puhtad riided lasteaia jaoks, pisematel aitasin ise riietuda ning koos Neljandaga läksin alla tagasi. Mul ei olnud talle midagi pihku pista, et ta kohe nälga ei sureks, seetõttu soojendasin eilseid täisteraspagette täislihaviineritega näljanutu saatel. Kuna lapsed söövad iseseisvalt spagette tohutult kaua, siis panin söögihunniku ühte suurde kaussi ja lapsed enda ette ritta ning söötsin neile pikki makarone, nagu emalind jagab vihmausse oma avatud suudega linnupoegadele. Mina tegin seda muidugi kahvliga.

Edasi läks hambapesuks ja siis katkes minu kannatus ning ma hakkasin laste peale juba häält tõstma. Kes ei tulnud pesema, kes mossitas ega avanud suud. Olukorda ei teinud kergemaks küttega põrandal kuivanud 16 paari jalanõusid, mis võtsid enda alla üle poole vabast põrandapinnast. Kes kakerdas nende otsas, kes üritas neid jalga panna. Kas nii raske on lihtsalt tulla ja pesta oma hambad puhtaks?!

Õnneks olime kenasti graafikus ja isegi õueriiete selgapaneku järel oli veel 15 minutit aega. Kuna lapsed lasteaias ei söö, siis liiga vara ei saa ka kohale minna, muidu satuvad hommikusöögi lõpetajatele peale ning kukuvad vaeslastena süüa paluma. Seda on korra juhtunud.

Seetõttu käisime postkontorist läbi, kus ootas Egmonti pakk, mille sees olid nuputamisraamatud koju ja lasteaeda. Nägin eelmisel nädalal reklaami, et Egmontis maksavad Ben 10 nuputamisraamatud 20 senti ja osta või tervele rühmale. Võtsin sõnasabast kinni ning ostsingi mõlema poisi rühmale 24 raamatut. Esimese rühmas muidugi selgus, et neid on nimekirjas ainult 17, nii palju ma siis olengi asjadega kursis.

Kui poisid ja vihikud olid rühmadesse jagatud, käisin perearsti juures tervisetõendi järel, mida on vaja Esimesele koolipikenduse taotlemiseks. Pärast seda jalutasin pisematega poes ja ostsin ahvipreilile 2 kilo banaane. Siis läksin uuesti lasteaeda, et saadud tõendit logopeedile näidata. Tema andis mulle edasised juhised. Kella 10 ajal jõudsime tagasi koju.

Andsin lastele banaanid kätte, panin kausi sisse peotäie kalakujulisi kreekereid ning saatsin nad oma tuppa sööma. Ise istusin kohvitassiga arvuti taha, et lugeda, kas Putin on välja ilmunud. Ei olnud. Lugesin veidi üle tunni ühe silmaga uudiseid ja teise silmaga olin Facebookis, aga siis hakkasid lapsed protestima, sest lubasin neile, et lähme õue, kui nad on oma näksimised ära näksinud. Panin nad riidesse ja saatsin uksest välja.

Ise helistasin Silmalaserisse. Tulutult, sest aega ma ei saanud – juuni ajad avatakse alles esimesel aprillil. See tuli üllatusena, sest varem olen seal lastega kahel korral kontrollis käinud ja ooteaeg oli vaid paar nädalat. Lastehaigla ortopeedi juurde sain ajad juba selleks neljapäevaks, see kõne oli edukas. Helistasin pärast seda Härrale ning teatasin ka temale, et oma esimesel puhkepäeval saab ta meiega Tallinnasse arsti juurde minna. Selle kõne ajal hakkasid kostma kõvad paugud välisukselt – Kolmas peksis raudrehaga vastu ust, sest tema tahtis, et ma juba õue läheksin. Kaks aastat vana uks sai esimesed triibulised ja mul oli kange tahtmine Kolmandale ka ühed triibulised teha.

Läksin õue, viisin reha tagasi vaarikaheki juurde, kus mul paar päeva tagasi harvendustööd pooleli jäid. Lasin küülikud õue jooksma, avasin Kolmandale garaažiukse ja nad hakkasid Neljandaga tõukeautodega mängima. Mina sain edasi keskenduda väga vanale võsastunud vaarikahekile, mille seest tuli välja palju kive ja prahti. Vaarikate tirimist, kaevamist, riisumist ja sorteerimist jätkus ja jätkub veel päevadeks.

Kahjuks ei saa pikalt pühenduda ühelegi tööle, kui üks pisipreili ei suuda üle 1,5 tunni omaette asju ajada. Tegelikult oligi ta juba väsinud, lõunaune aeg hakkas peale tulema. Läksime tuppa, võtsin lastel nende mudased riided seljast, pesin nende käed ja näod puhtaks, andsin kätte lõunasöögi, banaanid, koristasin hommikust jäänud segaduse köögis ning panin lapsed magama. Unustasin end taas tunniks Facebooki, ühe silmaga otsisin Kolmandale turvatooli ja Neljandale uut vankrit. Leidsin mõlemad, nüüd tuleb nende jaoks raha ka leida. Edasi kirjutasin blogipostitust, mis jäi poolikuks.

Kui pisemad ärkasid, siis läksime kohe suurematele lasteaeda järele. Neljas sõi enne veel ühe banaani. Kolmas ei tahtnud midagi, sest ta ärkas väga paha tujuga. Päike paistis lastetoa akendesse ja küttis toa soojaks, mõlemad ärkasid märgade juustega, ilmselt oli nende unekvaliteet madal.

Kodus tagasi olime 17.30. Mina läksin tagasi oma heki juurde, lapsed ajasid oma asju. Neljas pidas vastu ainult pool tundi, siis juba hakkas kõht tühjaks minema ja väsimus tuli peale, ta ainult jorises ja koperdas õues. Poisid kaklesid omavahel. Teine ei pannud ratast ära, kui palusin tal seda korduvalt teha, ja sõitis kogemata Neljandale otsa. Minu närv hakkas üles ütlema, nii ei saanud tööd teha.

Püüdsime Esimesega küülikud kinni, see polnud väga lihtne. Laps sai sirelipõõsas oksaga piki nägu, tema põsk on nüüd kriimuline. Mina sain küüliku tagakäpaga piki kätt, olen ka kriimuline.

Poisid viisid garaaži kõik asjad, mis sealt päeva jooksul välja toodi, mina korjasin kokku kõik aiatööriistad, mis iseenesest olid kuurist kõndima läinud, ning läksimegi tuppa. Viis mudaste riietega inimest kitsas esikus osutus taas nii stressirohkeks, et väljendasin häälekalt oma tüdimust.

Kui lapsed olid lahti riietatud, hakkasin süüa tegema. Poistele andsin kätte hunniku Egmontist tellitud nuputamisraamatuid ning järgmised poolteist tundi olid nad ninapidi nendes. Neljandale viskasin tükeldatud porgandit, banaani, küpsist – peaasi, et ta ei nutaks mu jala küljes.

Õhtuks sõime frikadellisuppi. Pärast seda lapsed veel mängisid, mina tõin puid ja panin need homseks valmis, korjasin nõud kokku ja panin nõudepesumasina tööle. Korjasin vannitoast jalanõud ära ning sorteerisin neid veidi, sain 29 paari üleliigseid jalatseid – kottide hunnik magamistoanurgas kasvas taas. Osa neist läheb prügimäele, osa annan ära, osa panen Buduaari üles. Vähemalt teoorias. Praktikas seisavad mul kõik üleliigsed riided, jalanõud, mänguasjad ja beebitarbed hunnikus juba mitu kuud. Neljas ainult sorteerib neid aegajalt ja ajab sellega kõik segamini.

Siis oli aeg laste hambaid pesta ja nad magama panna. Kolmanda voodist avastasin katkised kreekerid, terve tekialune oli neid täis – sellepärast ta tahtiski lõunaund Teise voodis magada. Pühkisin puru maha, nagunii on toad praegu segamini, ja saatsin lapsed voodisse. Kõik olid nii rampväsinud, et uinusid täna igasuguse trallita.

Mina olin ka nii rampväsinud, et koristada taas ei jõudnud. Mul polegi vist varem toad nii segamini olnud kui praegu. Asi on ka päikeses, mis tõi välja rasvased käejäljed mööblil, tehnikal, akendel, seintel ja paljastas kogu tolmu. See kõik võttis minult viimsegi energia. Olin mitu päeva omadega nii läbi, et ei jõudnud reedel lapsigi lasteaeda viia, sest ma ei suutnud endale ööriiete asemel midagi muud selga panna.

Eile hakkas teotahe tagasi tulema ja täna oli õues tegutsemise indu ja energiat küllaga, kuid diktaator Neljas ei lasknud mul aiatöödest rõõmu tunda. Toas kadus jõud taas, sest näen siin iga nurga peal tegemata töid. Kui majasisesed ja majavälised tegemised kokku liita, siis see kuhjunud tööde nimekiri on nii suur, et üksi ma nelja lapse kõrvalt kõike kontrolli all hoida ei suuda. See oli ka eelmisel suvel nii –sain valida, kas aed on korras või toad on korras. Mõlemat korraga ei saanud.

Kui hommikust õhtuni Facebooki-pausideta rügada, siis ehk isegi jõuaks. Aga mu tass on niigi pooltühi. Mingi lõbu võiks mulle jääda, las see siis olla interaktiivne täiskasvanutega suhtlemine. Silmast silma suhtlemist tuleb tavaliselt ette vaid korra või paar nädalas ja minu jaoks on seda vähe, aga rohkem ka ei mängi välja. Lastevaba aega esineb veel harvem ja sedasi see energia musta auku kaobki, kui 24/7 on minu ainsateks seltsilisteks lapsed.

Õnneks tuleb kolmapäeval Härra taas nädalaks koju. Erilist akude laadimist see kaasa ei too, sest selle aja sees tuleb aiatöödega ühele poole saada, lastega ortopeedi juures käia, Teise sünnipäeva pidada, autot parandada, majas suurpuhastust teha, küülikumaja puhastada, oksad autokäruga ära viia ja küttepuud asemele tuua ja nii edasi, aga puhata ja mängida tahaks ka…

Igatahes panin lapsed magama, käisin pesemas ja läksin voodisse seda postitust kirjutama. Ja mille ma oma teki alt leidsin – loomulikult purustatud kreekerid! Tekib küsimus, kas nad neid üldse sõid ka. Pühkisin puru taas põrandale ja hakkasin kirjutama. Ongi lõpp.

Nõudepesumasin nüüd lõpetas, tegin selle ukse lahti, et noad ja kahvlid hommikuks rooste ei läheks. Avastasin, et olin supi välja unustanud, panin selle külmkappi. Nüüd võib magama ära minna, et homme seda kõike korrata. Head ööd.

PS. Pildil on mainitud vaarikahekk paremat kätt. Jah, tean, seda ei ole näha. Lisasin selle kolm ja pool aastat vana pildi, et endale meenutada, kui tohutu töö meil tänaseks on tehtud. Sellise vaate asemel on nüüd lage plats. Tööd on veel omajagu teha, aga kõige hullem on siiski möödas.