Kui ma neljanda raseduse ajal arvasin, et ainult esimene aasta saab olema raske, siis varsti saab meie Neljas kaheseks ja tegelikult on olukord vaimselt endiselt raske. On paremaid päevi ja on halvemaid päevi, aga 99,5 % päevadest aastas mööduvad koos lastega hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Kuna nii on see olnud kohe-kohe 7 aastat, siis hakkab tekkima rahutus, kuigi võiksin olla sellega just nii harjunud, et muud ei oskagi tahta. Aga ma oskan tahta veeta aega lasteta ja mõnikord tekitab ängistust, et ma seda ei saa.

Viimased nädalad olidki täis ängistust. Soomes oli küll tore igal õhtul Härrat näha ning pühapäeviti perega aega veeta, kuid need 5 nädalat olid nii üksluised, et selle perioodi teine pool muutus juba ahistavaks. Kui õues pole piiratud ala, kus nelja väikese lapsega aega veeta, siis on nende ohjeldamine äärmiselt tüütu.

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga meil lapsed ei tatsa hanerivis minu kannul, vaid jooksevad peata kanadena neljas suunas. Ka nelja seina vahel polnud kergem, kuigi lapsed kuskile ära ei kadunud. Vaatamata viiekümnele ruutmeetrile oli neil isiklikku ruumi liiga vähe ja tülid olid kerged tekkima. Kui nad ei tülitsenud, siis möllasid valjult ja möll lõpeb teadagi millega – nutuga. Kahetoalises elamises on paraku liiga vähe ruume, et neli last vahelduseks üksteisest eraldada ja kõrvadel puhata lasta.

Lastest tekkis kergelt üleküllus ja see üleküllus väsitas sedasi, et mul endal ei olnud enam enerigat ega motivatsiooni millegi jaoks, isegi söögitegemine muutus ahistavaks kohustuseks, sest mul endal ei olnud millegi järele isu. Mina oleksin hea meelega söönud kolm võileiba päevas, aga lapsed tahtsid kodurestoranis kolm korda päevas täisteenindust saada. Ärkasin igal hommikul teadmisega, et päev tuleb taas lärmakas, kohvi lähitunnil ei saa, lapsed tahavad süüa, aga ma ei oska neile midagi teha, Härra ei jõua nii pea koju ning öörahu saabub alles umbes 14 tunni pärast.

Tegelikult on veider, et elementaarne söögitegemine võib olla kohati surmani tüütu, sest see käib aastast aastasse iga päeva juurde, kuid hambapesurutiinist ei saa kunagi sedasi kõrini, et see vastumeelseks muutuks. Laste hammaste pesemisest saab ehk küll kõriauguni, ja nende küünte lõikamisest, ja pepude puhastamisest, ja riiete pesemisest, ja… Aga praegu käib see veel nii automaatselt, et mustade taguotstega lapsed ei pea närima oma pesemata hammastega kolm korda päevas võileibu ja hiljem oma pikkade küüntega hambaauke puhastama.

See peaks mind vist nüüd lohutama, et vähemalt on mul veel nii palju jaksu, et suudan laste põhivajadused rahuldada ka siis, kui ma ei jaksa neile igal õhtul kalli-musi-pai teha. Aga ei lohuta. Tahaksin seda alati jaksata, tahaksin neile rohkem silma vaadata ja naeratada.

Momendil jälle jaksangi seda teha, sest olime 6 päeva Eestis ja kuigi need päevad olid kibekiired, sest tuli tegeleda ehitisregistri korrastamisega kaasneva bürokraatiaga, valmistuda Soome bürokraatiaks, teha ühe ajakirja tarbeks pilte, pidada jaanipäeva, tuuseldada rohtukasvanud aias, hoida veidi jalgu seinal, külastada vanemaid, remontida autot ja käia kinos.

Muide, autot me korda ei saanudki, kuid üritamisele kulus täispikk tööpäev, mis oli ühtlasi meie viimane päev Eestis. Remont ei õnnestunud seetõttu, et varuosa, mida ajasime taga interneti ja telefoni teel terve tunnikese ning mille pärast sõitsime maha 200 kilomeerit, ei sobinudki meie auto alla ning see selgus alles siis, kui auto oli juba garaažis tõstuki peal, mida ajasime taga teise tunnikese. Tegelikult küll otsisime kedagi, kes vajaliku töö ära teeks, aga leidsime ainsa lahendusena garaaži, kus Härra sai ise omad käed õliseks teha. Kahjuks asjatult.

Stressi oli selle kuue päeva sees omajagu, kuid eelviimase õhtu saime vabaks, et korra argirutiinist välja astuda. Käisime taas vastu ööd enda une arvelt kinos, aga see oli ainus võimalus meelt lahutada ja kasutasime selle ära – andis uut energiat küll. Ilmselt mitte kauaks, aga ikkagi parem, kui mitte midagi. See oli kuues lastevaba öö selle aasta jooksul, kuid ööd on enamasti nagunii lastevabad, sest nad tavaliselt magavad, kui ühe patsilise korraldatud erandeid mitte arvestada.

Sellest kuuest ööst kaks olid järjest, tookord viisime lapsed vahetult enne ööund vanaemadele hoida ja ülejärgmisel hommikul tõime nad koju tagasi. See oli veebruaris ja tol korral saime ka selle aasta esimese ja siiani ainsa lastevaba päeva. Pole siis ime, et mul tekib aegaajalt lastest üleküllus, eriti, kui arvestada seda, et suuremad pole alates aprilli keskpaigast lasteaias ka käinud. See tähendab, et viimased 2,5 kuud on mu päevad möödunud keset neljahäälset kisakoori.

See kisa on vahelduva eduga rõõmus, valus, kuri, paanikas, elevil, hirmunud, ülemeelik, kuid toonist olenemata paneb see ikkagi kõrvad valutama. Katsu siis vaadata silma ja naeratada, kui tegelikult tahaks kõrvad matta kolmekordse padjakuhja alla. Just nii ma viimase ajal tundsin ja seetõttu ei olnud mul motivatsiooni kirjutada kohustuslikus korras, tegeleda bürokraatiaga, maksta arveid, otsida autole varuosasid, sõlmida lepinguid, mis postkastis pikka aega allkirjastamist ootasid, lõpuks kuhjusid need kõik ühte hunnikusse, mis polnud muidugi parem lahendus.

Nüüd vegeteerime taas Soomes, aga vähe rõõmsamas meeleolus, kuigi reede õhtul avaldus riburada vahepeal üleskorjatud viirus – esmalt hakkas Neljanda nina tilkuma, siis avastasin Teisel kõrge palaviku, siis hakkas Esimene kinniselt köhima, minul paistetas kurk üles ning Kolmas hakkas ka nina luristama.

Halbade enesetunnete tõttu oli laupäevane pikk reis üsna piinarikas, aga saime sellest pühapäeval terve perega taastuda. Laevapileteid broneerides oli küll plaanis pühapäeval mänguväljakul käia ning mere ääres aega veeta, kuid sellega oleme juba harjunud, et plaanid lähevad tihti vett vedama. Teeme seda siis tuleval pühapäeval.

Patareid on mul endiselt tühjad, sest ma ei ole üldse nii tubli nagu lugejatele võib tunduda. Ma olen tihti väsinud, mandunud, kergesti ärrituv, ükskõikne ja kuigi päevad pole vennad, on palju päevi, mis mööduvad tõesti vegeteerides. Teen tuimalt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik.

Õnneks on ka paremaid päevi, nagu täna, kus jõuan blogida, kirjutada artiklit, allkirjastada lepinguid, otsida autole varuosasid inglismaa veebilehtedelt, koostada järgmise kuu eelarvet ja muidugi puhastada tatiseid ninasid, teha sõjaväele võisaiu ning kuuma teed, soojendada eilset suppi ja hakkida salatit, lõigata sõduritele siilisoenguid, vaadata preiliga loovkaarte, lahendada Esimesega ristsõnu, möllata pärdikukarjaga, teha neile head ööd kalli-musi-pai ning olla nende kõrval kuni nad uinuvad.

Tuli nüüd üsna hüplik ja seosetu postitus, nagu mina viimase aja olemine – kord on hästi, kord on halvasti ja kord on nii ebaadekvaatne olla, et ise ka ei saa aru, kas mul on pea otsas või ei ole. Kuna unustamine on muutunud igapäevaseks, siis tõesti on vahel tunne, et pead ei ole.
Näiteks eelmisel korral võtsin kaasa statiivi, et saaksin vahelduseks teha perepilte, millel ei ole Härra nelja lapsega üksikisa, kuid unustasin maha kiirkinnituse ja seetõttu polnud statiiviga midagi teha. Seekord võtsin kaasa kiirkinnituse, aga unustasin statiivi maha. See on nii tüüpiline, et ma ei jõua enam isegi vihastada.

Täna  tahangi vist öelda, et minu postitused ilmuvad ebaregulaarselt ja nende emotsioonid on seinast seina just seetõttu, et mida suurem on üleküllus lastest, seda väiksem on minu motivatsioonitase,  ja viimasel ajal on see üleküllus üsna korralik olnud.

Kuid nüüd on suvi otsapidi käes, loodan oma patareisid laadida bioloogiliste päikesepaneelide abil ja katsun end rutiini sisse mitte kaotada. Tahaksin sellel suvel lastega tihedamini mere ääres käia ning siin on selleks eriti hea võimalus, sest ebamaiselt pehme ja heleda liivaga rand on meist siin vaid 6 kilomeetri kaugusel. Eelmisest aastat on küll kogemus olemas, kuidas isegi kahekesi oli raske jälgida kolme poissi, aga sellel aastal kannavad nad elektrilisi kaelarihmasid, mis annavad lastele särtsu, kui nad hakkavad minema minust kaugemale kui 10 meetrit.Tegelikult loodan siiski sellele, et nad püsivad koos ja minu läheduses ning selleks on mul välja mõeldud mitmeid uusi ja huvitavaid tegevusi, millega rannas viiekesi aega sisustada. Peale mere ääres mõnulemise hakkame ka kohalikke matkaradasid avastama, mida on väga palju, aga mille olemasolust saime teada alles hiljuti, kui Härra ühest kohvikust Yyteri infolehe kaasa tõi. See on meie suvi ja see kestab veel vaid kaks kuud, millest ühe veedame kindlasti Soomes, võtame sellest, mida võtta annab. Tuleb laste- ja tegevusterohke suvi.