Asi sai alguse juba laupäeval, kui ma olin ennast lõunaks siniseks vihastanud. Kella kolmeks olin juba nii sinine, et tahtsin lastega vanaisa sünnipäevalauda minemise vahele jätta. Tahtsin ka nendeta mineku vahele jätta. Selleks ajaks olid lapsed 5 tundi oma tuba koristanud. 5 tundi!!! Heaga, halvaga, anudes, ähvardades, aidates, meeldetuletades, karjudes. Ma lõpuks andsin alla ja ütlesin neile, et vahet pole, ärgu koristagu, ma ei viitsi enam. Ma ei viitsi nendega taielda, ma ei viitsi kuskile minna, ma ei viitsi midagi.

Oleksin pidanud sellest tagurpidi loogikast alustama ja kohe ütlema, et ärgu tehku tuba korda, pole vaja, mis me ikka sinna vanaema juurde läheme. Samas olen seda loogikat varem omajagu kasutanud ja see pole enamasti mõjunud.

Lõpuks me siiski Härra vanemate juurde jõudsime ja minu viitsimine tuli ka tagasi. Õhtu oli tore. Ööseks läksime minu vanemate juurde ja ma jõudsin seal laste uneajal veel vennaga poole kaheni vaadata, kuidas Tom Cruise oma viimasest võimatust missioonist võimaliku tegi.

Hommikul olin muidugi väsinud, aga tuju oli täitsa hea, ikkagi esimene (porine) advent. Tahtsin minna koju, et maja üleni korda teha ning jõulukaunitused välja panna, aga enne tuli käia Härra vanemate juures hommikust söömas ja sinna jäime päris mitmeks tunniks. Koju jõudsimegi jälle hämaras. Maja oli külm, kass ja küülikud näljased, lapsed väsinud. Minu advendielevus hakkas vaikselt kaduma, aga koristamiseks oli veel energiat küll. Lausa nii palju, et hakkasin köögikappe koristama. Ega ma palju kaugemale ei jõudnudki.

Varsti hakkasin jälle vihast siniseks minema. Siis leidsin end elutoa diivanil nutmas, sest vanaemal jäid eelmised jõulud viimaseks. Varsti olin jälle hoopis elevuses ja otsisin silmadega kohta, kuhu sellel aastal kuusk panna. Adusin ka seda, et mu tujukõikumised tulevad taas sellest, et uuel nädalal peaks algama ka uus tsükkel, täpsemalt nädala lõpus. Kui nii, siis on oodata seekord vähe karmimat PMSi… Ja isegi, kui ma tean, et ma olen seetõttu melanhoolne Hulk, siis ma ei saa ikkagi midagi muud teha, kui sellega end nututujude ajal lohutada.

Lõpuks ajasin end ikkagi diivanilt püsti, jätsin köögis koristamise pooleli ja tegin korda hoopis elutoa, et saaksin seal elektriküünlad välja panna ning jõulumeeleolu luua.

Vahepeal küll läksin taas siniseks, sest kõrgelt riiulilt jõuluasjade kasti võttes libises see mul kuidagi käest, püüdmise ajal murdsin küüne, aga kätte ikka ei saanud ning kukkumise järel läks elektrilistel küünaldel üks pirn katki. Uut pirni kodus pole ja seetõttu sain ainult ühed küünlad välja panna.

Kuna tuju kõikus, siis otsustasin meie magamistoas panna seinale (mitu päeva tagasi väljaprinditud sõnad), mis on mind saatnud põhikoolist alates, aga mida ma ei ole enam ammu kusagile kirjutanud. Varem olid need mul igal pool silma all ja jätsin neid teistele stendide peale, üheks väikeseks rõõmuks. Ma tunnen tihti, et minu väike rõõm on kuskile kadunud, et ta võib olla minu silma all, aga ma ei näe teda. Nüüd näen teda igal hommikul ärgates ja õhtul uinudes…

…koos meie pere käejälgedega. See on küll suur rõõm, aga võtab praegu rohkem, kui tagasi annab. Ja on asju, mida mu pere ei saagi mulle anda, aga millest ma ehk kõige rohkem puudust tunnen. Millest tunneb puudust ilmselt iga inimene, kes on aastaid kodune olnud, omamata mingitki koduvälist tegevust kooli, töö, hobi, trenni või muu näol.

Tegelikult on uuel nädalal midagi uut ja huvitavat ees ootama, millega ma küll taas annan endast tükikese, aga vastu saan vahelduse, elevuse, rahulolu, rõõmu ja ehk pikaajalise koostöö, mille tasuks on siis taas need eelnevalt loetletud väärtused.

Aga pikemalt ma ei kirjuta, sest pesumasin nüüd lõpetas ja viie tunni pärast peab ärkama hakkama. Lisan lõppu vaid pildi ühest toredast sabarakust, kes juba ammu ootab, et me koos magama läheksime.