See juhtus täna hommikul. Minu vanaema läks paremasse paika, maailma parima vanaisa juurde. Kujutan ette, kuidas ta praegu vanaisa, minu ristiema Evi ja tema mehe Esteliga üle pika ajab kohtub. Neil on kindlasti nii mõndagi rääkida.

Lapsena olin ma väga palju vanaema juures, nemad vanaisaga olid mu lemmikud ja mina olin vist natuke nende lemmik ka. Ma ei usu, et nad tahtlikult vahet tegid, aga kuidagi oli nii, et ma olin nende juures rohkem kui teised lapselapsed. Kahju, et neid ei jagunud kõikidele sedasi…

Ma olin 11-aastane, kui vanaisa ootamatult operatsiooni tüsistuste järel suri. Ma ei ole sellest vist siiani päris üle saanud, sest ma endiselt ei suuda temast sedasi rääkida, et ma nutma ei hakka. Nüüd, 26-aastasena, elan vanaema surma kergemini üle. Seda oskasin oodata. Kirjutasin sellest teisipäeval ka Pere ja Kodu portaalis.

Sama päeva õhtul oli vanaemal selge hetk, kus ta vaatas emale otsa ja ütles talle, et ta hakkab surema ja ärgu ema kartku. Järgmisel päeval vaatas ta taas ainult lakke, ülejärgmisel ei avanud enam silmi ja täna hommikul enam ei hinganud. Ta sai vabaks.

Mul on nii kahju, et tema lõpp nii piinarikas oli. On hea, et ta lõpuks vabaks sai. Samas on mul nii kahju, et seda vanaema enam ei ole, kelle juures ma poole oma lapsepõlvest veetsin. Tema surm pani minu lapsepõlvele justkui punkti. Pole vanaisa, pole vanaema. Alles on vaid külm ja tühi ajahambast puretud maja ning hunnik mälestusi.

Ka Evi ja Estel mängisid suurt rolli minu lapsepõlves. Lisaks sellele, et Evi oli mu ristiema, lävisid nad tihedalt vanaisa ja vanaemaga. Kui meenutan vanavanemate juures veedetud aega, siis meenuvad alati ka nemad. Sellest nelikust kolm lahkusid vahemikus 2000-2004, vaid vanaema jäi nii pikaks ajaks üksinda siia ilma. Seetõttu ma arvangi, et nüüd neil juttu jätkub kauaks.

Kui vanaisa suri, siis ma kahetsesin, et ma kunagi ei öelnud talle, kui väga teda armastasin. Ma loodan, et ta teadis seda. Pärast vanaisa surma ütlesin juba eos vanaemale, et ta on maailma parim vanaema ja ma armastan teda. Ma loodan, et ta mäletas seda.

Nad olid tõesti parimad vanavanemad, kuigi nad tegelikult ei olnud isegi minu lihased vanaema ja vanaisa. Mulle meenub ehk kaks korda, kus vanaema minu peale häält tõstis. Vanaisa ei teinud sedagi. Nad hoidsid ja armastasid mind väga, kuigi mina käitusin tihti ärahellitatud eelpuberteedina.

Vanaisal ütles alati “pärast sööki 7 tundi” ehk pärast söömist viskas ta pikali ja lasi leiba luusse. Mina viskasin tema kõrvale pikali. Meil mõlemal olid käed pea all ning üks jalg üle põlve. Vanaisa vahetas kiiresti jalgu ja mina ahvisin seda. Nii iga kord.

Ükskord jäi vanaisa selle “seitsme tunni” ajal magama, mina tema kõrval ei uinunud. Tegin talle nalja ning toppisin padjarivi teki all, teki alt jätsin paistma nuku juuksed ja ise peitsin end voodi kõrvale “onni”, mis oli juba varem toolidest ja tekkidest valmis ehitatud. Ootasin seal vaikselt terve igaviku, et vanaisa ehmatada. Kui ta lõpuks ärkas ja maruvaikselt üle “minu” ronis, siis hüppasin onnist välja. Hea, et vanaisa süda selle üle elas, sest see oli tema jaoks korralik ehmatus küll. Kuid ta ei saanud pahaseks, hoopis naeris, ja mina naersin ka.

Kuigi mul oli nende juures päris enda voodi olemas, magasin ma enamuse öödest nende vahel. Vanaema luges mulle raamatut ja vanaisa lasi mul ALATI jääkülmi jalgu vastu enda sääri soojendada. Vahepeal küll võpatas ja väristas end, kuid sellegipoolest keeras ta mulle igal õhtul selja, ajas jalad kõverasse ja mina sain oma külmad varbad tema sääremarjadesse suruda

Mul on hästi külmad jalad, Härra hüppab alati voodi teise otsa, kui oma varbaid tema sääremarjadesse surun. Korduvalt on ta karjatanud ja vääneldes küsinud, MIKS ma nii teen. Võib-olla sellepärast teengi…

Kui vanaisa suri, siis nutsin pikalt tema voodipoolel. Mul oli edaspidi raske vanaema juurde ööseks jääda. Tundsin vanaisast tohutult puudust, nuusutasin kapis tema riideid ja kuivatasin nende sisse oma pisaraid. Ma mäletan siiani tema lõhna. Nende kodu lõhna.

Mäletan ka praekartulite lõhna. Ma pole kunagi saanud vanaema tehtud praekartulitest paremaid. Paljas mõte tema tehtud krõbedatest praekartulitest koos ohtra rohelise sibula ja kurgi-tomati-hapukoore kastmest panevad neelud käima. Samamoodi hapukurgid! Tema tehtud hapukurgid olid nii hapud, et pärast tuli palju vetsu vahet joosta, aga ma sellegipoolest armastasin neid. Need ootasid mind alati kolmeliitrise purgiga kööginurgas, hapnesid seal soojas veel edasi. 😀

Oh jah, mul tuleb nii palju mälupilte silmade ette, kui mõtlen vanaema juures veedetud ajale. Kuidas varahommikul piimaautoga vanaema juurde läksin, kuidas aitasin vanaemal piima kurnata, kuidas olin juures, kui ta lambaid pügas, kuidas õunakooki tegime ja kotlette küpsetasime, kuidas koos seebikaid vaatasime, kuidas maja ees peatunud autokaupluses käisime ja nii edasi.

Nii valus on mõelda, et enam ei käi seal autokauplus ega piimaauto, pole lehmi, lambaid ja vanaema ennast.

Kallis vanaema, aitäh, et Sa olid just selline nagu olid – maailma parim vanaema! Aitäh ilusate mälestuste eest ja tervita vanaisa minu poolt!

…tahaksin praegu üle kõige tõmmata end Härra kaissu kerra, suruda oma külmad varbad vastu tema kuumi jalgu ja end magama nutta. Kahjuks ei saa ma seda teha, sest ta on Soomes. Voodis ootab mind hoopis larüngiidis Kolmas, keda pean mina kaisutama ja rahustama, kui tema enesetunne halveneb. Nii on raske leinata…