Mul on 12. klassi suhtes vastakad mõtted, ühest küljest tahaksin ikka sellest koera sabast ka üle saada, aga teisest küljest ei näe ma sellel mõtet, kui see ongi koera saba ja sellele midagi enamat ei järgne. Samas võin ma ühel ilusal päeval leida eriala, mida tahan õppima minna ja oleks hea, kui ma saaksin seda teha kohe, mitte ei pea hakkama esmalt keskharidust omandama.
Ma mõtlen sageli kooli peale ja on päevi, kus motivatsioon on nii laes, et tahaks päevapealt kooli tagasi minna ja siis on päevi, kus ma ohkan kergendunult, et ma vähemalt ei pea enda kooliasju argipäeva ära mahutama. Liialdamata kulus mul eelmisel aastal kahe lapsega õppimisele rohkem aega kui kulus 11. klassis enda koolitööde peale ja nüüd käib koolis ikkagi juba kolm last, järgmisest aastast ehk neli ning hiljemalt ülejärgmisest aastast näen end tööl käimas, kas siis siin- või sealpool lahte.
Kergemaks ei seega lähe midagi, mistõttu mõtlesin suvel, et septembrist lähen taas kooli. Ei läinud, aga olen nüüd kaalunud mõtet teha talvel osad kursused ära, ainult et… Järgmisest sügisest pole enam Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi ja kuidas ma siis ülejäänud kursused ära teen?
Rutuga on otsustatud, et veel enne riigigümnaasiumi valmimist suunatakse RTG õpilased Rakvere Ametikooli ja kogu lugu. Oleks, et täiskasvanute gümnaasium lihtsalt kolitakse ametikooli ruumidesse, aga muutused on suuremad ja segasemad, sest keegi täpselt ei teagi, mis ja kuidas muutub. Igatahes tundub, et juba toimiv e-õppe keskkond kaasa ei koli, sest muretsetakse sellepärast, kuidas ametikool loob nii lühikese ajaga e-õppe, kui uut õppekavagi pole veel olemas.
Mina ei näe sellise otsuse taga muud kui kokkuhoidu, kuigi seda üritatakse põhjendada paremate õppimisvõimaluste loomise või muu sellisega, sest keskhariduseta täiskasvanute suure arvu põhjal arvab haridus- ja teadusministeeriumi, et praegune süsteem ei toimi. Vaevalt, et need keskhariduseta täiskasvanud jooksevad peagi võidu lähimasse riigigümnaasiumisse või ametikooli, et seal tavaõpilastega külg külje kõrval õppida. Mina igatahes veel kohta sisse ei võta, sest antud muutus on minu jaoks hirmutav.
Kui nüüd rääkida asjast nii nagu see tegelikult on, et täiskasvanute gümnaasiumite kaotamine on osa kokkuhoiukavast, siis võib-olla tõesti ei saa riik praegust korraldust lubada, aga nii suuri muutusi ei saa teha üleöö ega ülejala. Kui veel aasta alguses oli jutt, et RTG püsib riigigümnaasiumi valmimiseni ehk aastani 2022, siis nüüd on kõigil tuli takus ja kevadise otsuse põhjal algas sügisel Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis viimane õppeaasta. See oli üks põhjus, miks terve suve kooli peale mõtlesin, sest tekkis tunne, et mul on ainult kaks varianti – nüüd või mitte kunagi.
Minu keskhariduse omandamine ei seisa selle taga, et selleks pole piisavalt häid võimalusi loodud (ma ei kujuta ette, et saaks üldse veel paremini), vaid minu enda taga. Mu alateadvus kardab kooli nii väga, et see muudab mind taas 18aastaseks Liiviks, kes ei suuda kooli minna, kui pole jõudnud kodus õppida; kes näeb kooliteemalisi halbu unenägusid; kellel hakkab süda puperdama ja seest keerama, kui näeb, et e-koolis on uus kiri (olen nende avamist lõputult edasi lükanud, isegi soovinud need avamata kustutada). Koolitee jätkamine 11. klassis oli minu jaoks nii raske, et 12. klassi ma enam minna ei suutnud, kuigi üritasin kahel sügisel järjest.
Kui ma lõpuks tunnistasin endale, et ma ei saa oma ärevusega hakkama ja lasin end nimekirjast eemaldada, siis ma nutsin nii pettumusest kui ka kergendusest. Ma otsustasin lükata 12. klassi edasi, et otsida vahepeal abi ja siis kas või ravimite najal tollest koera sabast üle saada. Ma arvasin, et mul on selleks aega, aga kevadel selgus halva üllatusena, et ei olegi. Või äkki…
Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilasesindus kogub allkirju kooli säilitamiseks kuni riigigümnaasiumi valmimiseni. Ma kirjutasin petitsioonile alla, sest ma tahan oma koolitee lõpetada tuttavas keskkonnas, tuttavate õpetajate käe ja tuttava õppenõustaja tiiva all, nagu seda soovivad teha ka teised praegused RTG õpilased. Kui arvad samuti, et üht toimivat täiskasvanute gümnaasiumi ei saa sedasi aastase etteteatamisega sulgeda, siis palun anna RTG toetuseks oma allkiri siin: https://www.petitsioon.com/sailitame_rakvere_taiskasvanute_gumnaasiumi
Kui see läheb läbi ja kool saab riigigümnaasiumi valmimiseni ajapikendust, siis ma võtan südame rindu ja lähen keset õppeaastat 12. klassi, et hiljemalt 2022 oma kole suurele koerale lehvitada. Pealegi lubas vanaema püksid täis teha, kui mina tagasi kool lähen – ma tahan seda näha!
PS! RTG-s õppimine oli minu jaoks pigem positiivne kogemus, mind lihtsalt saadavad eelmiste negatiivsete kogemuste tondid, millest ma mõistusega saan aru, aga millest ma ei suuda üle olla. Ma olen tohutult tänulik RTG õppenõustajale, sest ainult tema mõistva suhtumise ja toe najal ma 11. klassi lõpetasingi, mistõttu ma ei kujuta 12. klassi temata ette.
Tead, tee see hambad ristis lihtsalt ära 🙂 tööturule, isegi lihtsamatele ametitele pole põhiharidusega sisenemine kerge, milleks endale see nii raskeks teha. Ma saan muidugi sinust aru, ka minul on kooli osas hirmpalju vastakaid tundeid elus olnud, aga ole eeskujuks oma lastele. Mõtle kui uhke sa saaksid enda üle siis olla 🙂
Ma teeksingi 12. klassi hambad ristis, ega see lihtsamalt ei läheks, mõte on lihtsalt selles, et ma tahaksin seda teha RTG-s, mitte ametikoolis uue süsteemi katsejänesena.
Kirjutan petitsioonile alla ja loodan, et täiskasvanute gümnaasiumi võimalus säilib. Olen ka ise täiskasvanute gümnaasiumi lõpetanud (küll mitte Rakveres) ja selle võimaluse eest ääretult tänulik. Täiskasvanute gümnaasiumist olen edukalt edasi läinud ülikooli 🙂
Aga see ärevus… Nagu sa ise kirjutasid, et vajalik on abi otsida – nii ongi.
Enne uuesti kooli minekut käi arsti juures, vajadusel lase endale ravimid või teraapia määrata. Seda juttu lugedes on näha, et õppenõustajast üksi, olgu ta kuitahes hea, ei piisa.
Tean seda ärevustunnet hästi. Minul on see hullemini välja löönud tööga seoses. Tuleb niiiiii tuttav ette see tunne, et kirju ei taha lahtigi teha. Ei taha lugeda kirju, ei taha telefoni vastu võtta… Minul on see kõik tulnud äärmuslikust läbipõlemisest.
Neile, kes ütlevad, et ole tubli ja saa üle ja tee ära – see ei ole nii lihtne. See ei ole mingi lapse jonn, et ma ei taha. Sa võid tahta, isegi väga tahta ja mõistusega aru saada, et on VAJA… aga see ärevus ja sisemine pinge on lihtsalt nii hull, et käed värisevad, süda peksab ja liikumisvõime on halvatud.
Aga ma hoian pöialt, et kool jääks alles, et sa leiaksid oma ärevusele abi ja saaksid kooli lõpetatud.
Väga hea lugeda, kuidas täiskasvanute gümnaasiumist edasi ülikooli läksid ja kuigi läbipõlemise osa ei ole üldse tore, on hea lugeda ka seda, et saad aru, mis sein mul ees on. Seda seina pole üldse lihtne sõnadesse panna, sest väliselt pole nagu midagi viga, mul ei kooli kohta ühtegi halba sõna öelda, aga nii kui jäi esimene võlg üles või tekkisid esimesed puudumised, tekkis õpetajate ja kooli ees täiesti ebaratsionaalne hirm. Halvav ärevus. Oli nii palju õhtuid, kus mõtlesin, et homme lähen kooli, kindlasti lähen, aga pärast laste lasteaeda viimist tulin otse koju, sest ma lihtsalt ei suutnud minna, hakkasidki käed värisema, seest läks õõnsaks, süda läks pahaks, kõht läks lahti ja nii edasi. Mida suuremaks paus venis, seda hullemaks asi läks, lõpuks ei tahtnud e-kooliski käia. Teadsin küll et e-koolis pole mingeid pahaseid märkusi ja kirjades ei ole midagi halba, aga ikkagi oli e-kooli sisenemine suur pingutus ja kirjade avamine juba täielik eneseületus, ei olnud harvad need korrad, kus tegin seda kõike läbi sõrmede nagu õudukat vaadates.
Kuidas sa oma ärevusest üle said? Mulle endale tundub, et kahe aastaga on emotsioonid nii palju lahtunud, et ma julgeksin kooli minna, julgesin hiljuti isegi kooli vastas kohvikus söömas käia, muidu vältisin seda, sest ei tahtnud aknast kooli näha ja kartsin, et võin sinna mõne õpetajaga samal ajal sattuda. Mitte et mul oleks põhjust ühtegi RTG õpetajat karta, aga kartsin… Samas olen üsna kindel, et kui ma uuesti kooli lähen, siis kõik kerkib taas kuskilt sügavusest üles, piisab vaid ühest tegemata tööst ja lumepall hakkab veerema.
Muhv, ma hakkasin töölaual su vastusele vastama, aga tegin midagi valesti ja mingi klahvikombinatsioon kaotas su vastuse täielikult ära, seda pole üheski kaustas. 🙁
Vähemalt jõudsin selle läbi lugeda ja hea soovituse välja noppida. Mul on selles osas kergem, et ma tunnen ärevust ainult seoses kooliga, muudes ebameeldivates olukordades ehk ka pisut, aga mitte nii, et see kuidagi halvaks, lihtsalt higipulka kulub rohkem. 🙂
Ma arvan, et see esimene samm (esimene päev) ongi kõige raskem. Kui sa juba seal koolis oled ja esimesi tunde kuulad, siis rahuned ja tuleb sisse mõnus õppimise õhin.
Ma saan sust täiega aru, kuidas ärevus võib elu halvata ja ka koolis käimisega on see mul läbi elatud ja ka hetkel võitlen sellega. Jätsin ärevuse tõttu oma esimese kõrghariduse pooleli (muidugi, eks see eriala ei olnud ka õige) ja nüüd teen ärevusega võideldes viimast aastat bakas, kusjuures töö kõrvalt, mis annab samuti ärevusele hoogu juurde. Minul on hästi aidanud teraapia, olen seal käinud kooli algusest alates. Tänu teraapiale olen hästi palju üle saanud asjadest, mis enne oleksid põhjustanud käega löömise ja ärevuse suurenemise (näiteks enne oleksin nendest seminaridest puudunud, kus oli ettekannet vaja teha, samuti kui midagi oleks tegemata jäänud, oleksin pea liiva alla pistnud).
Loodan, et saad abi ja kooli enda soovitud kohas lõpetada :). See kõige esimene samm on kõige raskem, edasi läheb ainult lihtsamaks, tuleb endaga tööd teha ja anda endale võimalus 🙂 (koos teraapiaga või endale muud moodi sobiliku raviga)
P.S. perearstilt saad küsida saatekirja teraapiasse, küll piiratud arv kordi, aga parem kui mitte midagi ja kui rahakott võimaldab, saab ise edasi käia.
Tere
Vabandust, aga mulle kohtati tundub see “mul pole aega, mul on lapsed, mul on ärevus…” natuke vabanduse otsimisena ja enda õigustamisena, miks sul kool ikka veel lõpetamata on. Loen ühte teist paljulapselise blogi veel, kes vabandab oma poolikut haridusteed üsna sarnaste näidetega. Ka mu enda õde on täpselt samasugune, 3 last, kodune, 10 klassi haridus, aga miljon põhjust miks mitte kooli-tööle minna. Ja ma ei mõista seda. Kuidas pole aega?? Kodused inimesed, tööl ei käi… Mina olen kolme lapsega üksikema, ma käin iga päev tööl, sõites selleks tund aega. Lõpetasin kevadel laste, maja ja töö kõrvalt nominaalajaga Tartu Ülikooli. Minu päevades on täpselt sama palju tunde ja ometi jõuan justkui rohkem.
Kuna sinul pole ilmselgelt ei ärevust siis muidugi ei saa sa aru mida tunneb teine inimene. Aga ärevus ja hirmud on midagi mis mõjutavad inimese igapäevaelu. Samuti ei saa mõõta inimesi ühe puuga – mina sain hakkama sina saad ka iga inimene on eraldiseisev isiksus ja asi mis sulle ka mulle tundub loomulik võib teisele raske tunduda. Rohkem hoolivust ja arusaamist. Vb kui sa oma õde hoopis julgustaks ja toetaks mitte ei suhtuks halvustavalt saavutaks ta palju rohkem. Hukka mõista oskame me kõik 🙂
Väga tubli oled, eriti siis, kui sul tõesti pole selle kõigega toime tulemiseks kõrvalist abi olnud. Tõenäoliselt on sellel siiski olnud oma hind.
Jah, kodune inimene, tööl ei käi… Tänu sellele ongi mul aega aidata ca 2 korda nädalas mehe vanemaid, kui neil on vaja käia arsti juures või poes; on aega käia lastega maal; on aega teha kahe lapsega iga päev 3×25 minutit suuharjutusi (müofunktsionaalne teraapia); on aega aidata kolme last nende koduste õppimiste juures; on aega olla pesamunaga iga kuu 1-2 nädalat kodus, tänu millele ükski töötav lapsevanem ei pea kartma, et minu lapse krooniline nohu tema last nakatab; on aega hoolitseda kuue lemmiklooma eest; on aega värvida mööblit ja teha kodus pisemaid parandustöid; on aega puhastada emaga vana palkmaja seinu ja lagesid (siin ma ei tea, kas mina aitan teda või tema mind, maja saatus on lahtine); on aega võimaldada lasteaialastele vaheaegasid; on aega olla suvevaheajal lastega Soomes; on aega kirjutada (mitte küll väga sageli, aga siiski); on aega hoida mõnikord teiste lapsi; on aega käia naabrinaisel abis, kui ta ei saa oma arvuti/teleriga hakkama (juhtub sageli); on aega olla oma mehele “juhiabi” (arved, lepingud, autode varuosad, tema tööalane paberimajandus ja kõik muu, mida tuleb teha arvuti/telefoni taga on minu teema); on aega avada oma kodu uksed laste sõpradele, kes käivad meil igal koolipäeval; on aega koristada enda ja teiste laste poolt tekitatud segadust; on aega sõidutada lapsi nende sõprade sünnipäevadele, mis toimuvad enamasti 15 km kaugusel ja nii edasi. Ei salga, et mul on aega vaadata ka “Pulssi”, “Lõbutüdruk Brunat” ja keskmiselt kaht täispikka filmi nädalas (millest üks on filmiõhtu multikas, mida vaatan koos lastega).
Kui ma käiksin tööl ja koolis, siis peaks olema mu emal aega ja tahtmist kasvatada poole kohaga oma lapselapsi või peaks mul olema piisavalt hea sissetulek, et ma saaksin palgata kellegi, kes teeks kõike seda, mida ma tahaksin tegelikult ise teha.
Mu õde jäi 15-aastaselt suuresti minu vastutusele, kui meie ema 2005 aastal suri. Õe isa on joodik, ja temast abi ja tuge eriti polnud. Ma viisin õe sõna otseses mõttes käekõrval kutsekooli pabereid sisse viima ja leidsin oma miinimum vanemahüvitisest raha, et tema kooliskäimist toetada. Peale esimest viitega lõpetatud kooliaastat ta paraku tagasi ei läinud ja kahjuks ei pea ta haridust vajalikuks ega oluliseks. Täiskasvanud inimest sundida ei saa, oleme sel teemal palju diskuteerinud. Minu jaoks oli alati suureks unistuseks omandada kõrgharidus, ootasin kuni lapsed on piisavalt suured ja tegin selle ära. See selleks.
Lisaks ei jää mul tööl käimise kõrvalt ka midagi tegemata. Korra nädalas käime 50 km kaugusel vanaema juures abis, majapidamistöödel ja poeringil, vajadusel ka arstil käigud. Remont.. muidugi teen ise, kes siis veel. Hetkel ongi magamistoas pahteldamine pooleli. Eile vahetasime suure pojaga ära boileri. Elu on õpetanud nii siseviimistlust tegema, kui ka majale voodrit panema. Mul on aega laste jaoks, isegi kui see aeg on mingi töö ühine tegemine. Nad käivad trennides ja huviringides. Me jõuame kõike, kui vaid tahame. Seetõttu tekitabki minus alati imestust, kui mõni kodune kurdab, et ei jõua, ei saa jne. Mõtlen siis alati, et mis sa siis tööl käies teeks? Ma mõistan, mida tähendab lastega üksi žongleerimine, see ongi keeruline ja vahel on piir väga ees, samas ei kujuta ettegi, et neid poleks või oleks vähem. Nad on imelised.
Hea Liivi,
aitäh väga reaalse ja südamliku blogi eest!
Mulle tundub, et olukord, mida Sa kirjeldad, võib olla üsna tõsine ärevushäire. Psühholoogi toel on kindlasti võimalik see äärmiselt keeruline olukord enda jaoks mingilgi määral talutavaks teha. Spetsialist oskab anda väga konkreetset nõu, kuidas mingites tumedamates olukordades enda mõtete/emotsioonidega seoses ärevusega toime tulla.
Aitäh Sulle! 🙂
Ma vaatan, kuidas asjad lähevad. Kui RTG püsib veel 2 aastat, siis pöördun enne uut õppeaastat (kliinilise) psühholoogi poole ja jätkan kooliteed. Kui õpilased kolitakse ikkagi ametikooli, siis pean veidi rohkem hoogu võtma, ma ei ole kindlasti valmis nii suureks muutuseks (ja teadmatuseks).
Ma ei saa aru, kuidas sul isegi keskharidust ei ole. (See on heaga mõeldud!!)
Sa kirjutad nii arukaid postitusi ja saad kõigega hakkama, mõtled ja planeerid ja toimetad.
Sa saaksid ju selle keskkooliga (ja miks mitte edasi) ka kindlasti hakkama.
Tänapäeva maailmas on tähtsad peale erialateadmiste ka üldpädevused ja need on sul täitsa olemas.
Pagana kahju oleks, kui keegi sind tööle ei võtaks selle puuduva paberi pärast.
Ja veel – sa ei pea vabandama, et sa tööl ei käi. Kodus oma 4 (!) lapse kasvatamine on lastele parim, mida sa teha saad. See ei ole mitte väike töö ja sugugi ka mitte lihte töö.
Kui sellest ärevusest kooliga seoses üle saada, siis on sul minu meelest sisu ka selleks, et mitte piirduda keskharidusega.
Kas ei ole mõelnud hoopis mõne ameti peale? Kutsekoolide õpilaste keskmine vanus kasvab iga aastaga. Ametikoolis saab ka keskhariduse lisaks ametile.
Aitäh tunnustuse eest!
Kui kutseõpe, siis ainult keskhariduse baasil, uuesti esimesest kursusest/kümnendast klassist alustada ei taha. Rakenduskõrghariduse erialasid olen küll vaadanud, aga tõsisemalt vaataks ikka alles siis, kui mul on keskharidus. Praegu saan vaid kõrvalt vaadata, mis RTG-st saab ja vastavalt sellele edasi mõelda.
Kas sa e-gümnaasiumile ei ole mõelnud? Audenteses peaks näiteks olema. See on küll tasuline, aga kuna sul ainult aasta jäänud, siis äkki oleks võimalik. Ma ei tea palju seal RTG peab kohal käima (kas see e-õpe juba tähendabki seda sama?). Ehk on ärevusega ja lastega lihtsam kui saab enamus asju neti teel tehtud.
Olen mõelnud, eelmisel aastal RTG-s e-õppega alustasin ka, aga septembri kontakttunnid olid samal nädalavahetusel Türgi reisiga, nii et alustasin kohe õppevõlglasena ja see pani seina ette. Praegu e-õppe peale siiski ei mõtle, sest olen arvestanud, et 12. klassi läbimiseks kulub mul 2 aastat, aga hetkeseisuga kooli nii kauaks ei ole.