Tuleb välja, et spaaraha oli lihtsam koguda kui seda kulutada. Esiteks on vähe kuupäevi, mil Liis saab puhkama minna ja teiseks on Aqva spaa nii nõutud koht, et kaheks järjestikuks ööks oleks paketi saanud alles aprillis.Vahepeal läks see kuupäevadega klapitamine nii segaseks, et Liis hakkas mõtlema muude variantide peale, vaatas läbi vist kõik Eesti spaahotellid ja kaalus minekut Tervise Paradiisi. Kusjuures nende kahe spaa võrdväärsed perepaketid on ka võrdväärses hinnaklassis, kuigi ma eeldasin, et Aqva on oluliselt kallim kui Tervise Paradiis. Igatahes viimane jäi siiski vaid mõtteks ja erinevate variantide kaalumine ning pikk kalkuleerimine päädis sellega, et Liis läheb perega vaid üheks ööks Aqva spaasse, aga see eest klass kõrgemasse tuppa ja juures on ka paar lisahoolitsust. Paketi hinnaks kujunes 359 € ning alles jäi 77 €, mille kandsin talle üle. Läheb ta selle eest teatrisse, kompenseerib transpordikulud Rakverre, likvideerib mõne murekoha või tuleb selle eest ühel ilusal pühapäevasel päeval Aqva spaasse tagasi, eks ta seda otsustab ise.

Miks pühapäevasel päeval? Sest 10-eurose kliendikaardi soetamise järel maksab Aqva spaa standardtuba kahele pühapäevase saabumisega vaid 65 € ja XL tuba 78 € (tavahind 119). Sellise hinna eest külastaksin isegi seda naljakalt lähedal spaahotelli ja kindlasti XL toas. Täpsemalt lillas XL toas.Veidi konservatiivsemates toonides XL toad on samuti olemas, kellele too lilla romantika on liig.Liis ja tema pere peatuvad XL peretoas (kaks vaheuksega ühendatud tuba), mis on ilmselt üks ilusamaid peretubasid üldse, nii et ma ei kujuta ette, kuidas nad raatsivad sealt vee- ja saunakeskusesse, sööma või hooldustesse minna. Või koju! See hetk tuleb alati liiga kiiresti kätte, kui piirduda vaid ühe ööga. Snoob, nagu ma olen, siis eelistaksin samuti just XL peretuba, sest standardtuba on kuidagi ajast ja arust, või vähemalt vaip on. Maitse asi ilmselt.Kõik pildid on võetud Aqva spaahotelli kodulehelt või nende Facebookist.

Aqva spaas oldi vastutulelikud ja tehti ka väike hinnasoodustus pakkudes nädalavahetuse ööbimist nädalasisese öö hinna eest ning kindlasti annavad nad endast parima, et Liisi esimene taoline puhkus mööduks ideaalselt. Et see nii läheks, siis anti ka soovitusi stressi ja depressiooni leevendavatele protseduuridele, aga ma usun, et isegi nendeta oleks see vaheldus hingele üks väga suur pai. Imeilus tuba, kõige kallimad inimesed ümber, veekeskus, mullibassein, saun, massaaž, muretu õhtu- ja hommikusöök, luksuslik voodi, mina kaameraga. (Kui viimane kõlab nagu porr, siis see ei ole seda, vaid tahaksin kinkida Liisile perepiltide näol mälestused sellest unistuste päevast.)

Ootan juba Liisi muljeid ning loodan, et vähemalt Aqva spaas olles tundub elu paar grammi ilusam kui praegu ning saadud energialaenguga jõuab ta oma kooliasjadega võiduka lõpuni. Pärast seda muutub ajakasutus ehk nii tulutoovaks, et ta saab aegajalt käia kustutamas spaa maitset, mis kindlasti suhu jääb.

Meil on pidevalt spaa maitse suus ja kui Aqva spaa katus ei paistaks meil aknast, siis veedaks isegi sellise perepuhkuse seal!

Me Härraga oleme muidu spaades käinud küll, enne lapsi ja pärast lapsi ja lastega koos ka, aga viimast 6 aastat tagasi, kui Esimene ja Teine olid pisikesed põnnid. Lastega spaatamise peale ei mõelnud me vahepeal mitu aastat, sest palju väikeseid lapsi ei tekitanud eriti soovi nendega sedasi “puhkama” minna. Nüüd aga on meil juba nii asjalikud ja suured lapsed, et puhkus nendega oleks tõesti puhkus ja tore vaheldus meile kõigile.

Mõnda aega tagasi mõtlesime, et läheks millalgi Viimsisse, ühendaks peretoas ööbimise kino ja mängutoaga, aga see enam väga ei kutsugi, tahaks veidi aktiivsemat puhkust. Seetõttu plaanime sõita kaheks ööks 200 km kaugusele spaasse ja ööbida sviidis, kus on küll vähem luksust kui Aqva spaa XL toas, aga see eest on seal omajagu mugavusi suurele perele ja ruumi pea sama palju kui meie 4-toalises korteris. Käiksime sviidi saunas ja mullivannis. Ja telliksime hommikusöögi tuppa, kus on ka kööginurk koos kahe laua ja rohkem kui kuue tooliga, nii et mahuksime terve perega sööma. Kui õhtul on veel energiat, siis saaksin sviidi juurde kuuluvas kabinetis isegi blogida ja muljeid jagada. Päeval käiksime tuubirajal, kallistaks Tamme-Lauri tamme, jalutaks Rõuge ürgorus. Kas ei kõla ideaalselt? See ei ole tegelikult päris plaan veel, pigem unistus, mille teeme teoks, kui selleks on paremad võimalused. Praegu nagunii õiget talve pole, et tahaks kohe homme minna, aga ehk veebruari teises pooles on nii lund kui ka võimalusi. Viimase osas tegutseme ja võimaluste taha midagi ei jää, rohkem peame ikka talve järele ootama.