Ma olin umbes kuueaastane, kui vanaema juures mõjus onu poolikuks jäänud otsast suitsev Priima sigarett uudishimu äratavalt. Ma proovisin teha seda, mida onu sellega tegi ja järgmisel hetkel oli mul hing kinni, silmad märjad ja kriipiv tunne kurgus ajas köhima. Ma olin segaduses ega saanud aru, kuidas onu seda suitsetada saab ja miks ta seda üldse teeb – see on ju jube!

Aastaid hiljem oli meil fotograafiahuviliste grupis teemapildistamine ja kui teemaks oli “suits”, siis minule seostus see kohe onuga, tema tuhatoosiga ja kohvitassiga, mis olid alati vanaema juures laua peal. Palju aastaid oligi minu ainus kokkupuude suitsetava inimesega vanaema juures ja see kokkupuude oli tegelikult päris korralik, sest onu suitsetas toas.

Mahv poolikust Priimast ei jäänud minu ainsaks kogemuseks, aga ma arvan, et ma võin oma kogemusi lugeda siiski proovimiseks, sest saan lugeda tehtud (poolikud) sigaretid sõrmede peal kokku. Ma võisin olla vanusevahemikus 12-14, kui mul oli mingi periood, kus tahtsin ka popp ja noortepärane olla ning suitsetavatele sõpradele ütlesin “jäta mulle”, mis tähendas siis seda, et ma tõmbasin lõpuni nende suitsud. Seda ei juhtunud palju, mõned üksikud korrad, sest peagi tahtsin veel popim olla ning küsisin lõpuni tõmmatud koni järel päris uue sigareti, mille jõudsin poole peale kimuda ja ma olingi oma üledoosi saanud.

Järgmised paar tundi kõõlusin keset peomelu sõbra magamistoas elu ja surma vahel, vähemalt enesetunne oli küll selline. See oli esimene, ainus ja viimane kord, kus tõmbasin kopsudesse terve sigareti, seda siis kahe pooliku näol. See üledoos tuli mulle kasuks, sest sealt alates ei kannata ma enam isegi suitsuhaisu. Peagi tuli välja, et suitsetamine ei teegi popiks, vaid hoopis mittesuitsetamine teeb eriliseks ja sellega kaasnesid kiidusõnad ja tunnustus sõprade poolt, kes enamuses ise olid tubakasõltuvuses.

Naljakas on see, et suitsuhais hakkas ja hakkab vastu, aga meie suhte esimesel kolmel aastal suitsetanud Härra tõmbas mind väga enda poole, tõmbab siiani. Ta muidugi ei suitsetanud ka minu kõrval ning võis terve päeva oma isu tagasi hoida, et minuga arvestada, kuid siiski päris sageli maitsesid tema musid suitsu ja nätsu segu järele ning see mulle imelikul kombel isegi meeldis. Ma lausa mäletan siiani seda maitset ja saladuskatte all ütlen, et see oli veidi erutav. Siiski meeldis mulle veel rohkem tema otsus suitsetamisest loobuda ja see ei olnud minu poolt peale sunnitud, vaid tema enda soov tulevaste järglaste nimel. Kadestan temas olnud tahtejõudu, sest ta loobus suitsetamisest ajal, mil töö juures ümbritsesid teda suitsetajad. Ta pingelisel ajal kurtis küll, et suitsuisu ajab hulluks, aga ta pidas vastu ja peab siiani, kuigi tunneb endiselt stressirohkete olukordade järel, et tahaks suitsu teha, endal on viimasest mahvist 9 aastat möödas. Ja mina ei suuda nädalatki magusata vastu pidada.

Ma tahaksin loota, et meie lapsed üldse kunagi ei alustagi. Et me oleme neile heaks eeskujuks ja meie all pean silmas ka meie vanemaid, vendi, õdesid, nende kaaslasi ja täisealisi lapsi, keda on kokku päris suur seltskond. Selle seltskonna peale suitsetab teadaolevalt ainult üks inimene, minu õe peika. Kui lisan juurde veel meie sõbrad, siis tuleb suure seltskonna peale kaks patust, mis tähendab, et meid ümbritsevatest inimestest suitsetab 2/23. Nii et enam ma ei tunnegi end erilisena, aga mul ei ole sellest kahju, mul on hoopis hea meel, et meil selline peaagu suitsuprii suur perekond on.

Lõppu lisan veidi ilusama pildi, et see neutraliseeriks suitseva Priima pildi ja kuigi see tundub totaalselt teemaväline, siis seda see ei ole, sest ma tean, et nii mõnegi arvates ma kaagutan suitsetamisteemadel. Sorri, et ma mõnikord kanaks muutun, aga suitsetamine on üks neist teemadest, kus kaa-kaa-kaa hakkab iseenesest tulema.