Me oleme peaaegu kaks aastat olnud Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduses, aga suurperedele mõeldud üritusele sattusime esimest korda. Mul on hea meel, et sattusime, sest lastele väga meeldis Vembu-Tembumaal ja mulle endale ka. Täitsa võiks Härraga lastele ühe toreda päeva organiseerida ja veel korra suve jooksul sinna minna ning jääda ka puhkealale pärast pikka päeva telkima või kämpima.

Täna aitas mul lapsi ohjata minu emme ning mängumaal veedetud viiest ja poolest tunnist jäi isegi väheks, sest veeatraktsioonid, kardid, atv-d, põrkeautod ja minigolf jäid meist päris puutumata. Ma ei tea, kuidas seal tavalistel päevadel järjekordadega on, aga täna oli raske kuskile löögile saada ja see tüütas veidi ära, muidu oleks võinud päeva lõpuni Vembu-Tembumaal olla. Aasta või kaks tagasi oleks see veel päris mõeldamatu olnud, aga nüüd, kus lapsed on peaaegu vahemikus 3-8, siis on nendega juba täitsa kerge sedasi käia ja olla. Uskumatu, et aina kergemaks läheb.

I came in like a wrecking ball.

Neljas pole endiselt palumise peale naeratama õppinud ja kuigi Kolmas oskab seda teha, siis seekord ei sobinud see tema plaanidega.

Vanaema kasutas võimalust. Mina mitte.

Sellel pildil ei olegi muud pointi, kui see, et see on ainus, millel ma peal olen. Mainin niisama ära, et Chappyd anti tasuta, ise ma lastele selliseid jooke kunagi ei osta, nii et nende jaoks oli isiklik mahlajoogi pudel midagi väga erilist.

Pärast lõunasööki vajas keegi uut pluusi. Olin korralikult varustatud – kõigi jaoks olid kaasas vahetusriided, pikkade varrukatega pluusid, joped. Viimased jätsime küll juba eos autosse, sest neid polnud ilmselgelt vaja, kuid kaasa võetud vanker oli lõpuks ikkagi sedasi asju täis, et Neljas sinna enam istuma ei mahtunud. Õnneks oli tal nii huvitav, et ta ei tahtnudki jalgu puhata ja lõunaune aeg möödus ka märkamatult.

Kuna ma olen harjunud vana kaamera ülikestva akuga, siis täna sai mul uue kaamera aku keset päeva tühjaks, kuigi ma laadisin seda viimati alles 3 nädalat tagasi. Nii et paljud pildid jäid tegemata.

Kodus nägime üllatusena “Seitsmestest uudistest” vilksamisi Neljandat koos vanaemaga. Neile antud sekund siiski suurt kuulsust endaga kaasa ei toonud ja keegi vanaemale ei helistanud ega küsinud, kas tõesti oli tema televiisoris.

Tore päev oli, tore üritus oli ja tõenäoliselt ei jää see meie viimaseks suurperedele mõeldud ürituseks. Ma ei teagi, miks ma varem neid boikoteerinud olen.

Tänase päeva üks vahvamaid vaatepilte oli perekonnast, kus vanemate ümber siblisid kolm väikest poissi ja ema süles oli pisike beebitüdruk. Mingil põhjusel see väga liigutas mind. Võib-olla sellepärast, et mind ootavad praegu üleval magamistoas kolm suurt poissi ja veidi pisem tüdruk.