Alustan taas Instagrami postituse jagamisega, mille kavatsen veidi pikemalt lahti kirjutada.
Minu sünnipäev algas juba kuupäeva esimesel tunnil, kui laps tuli meie tuppa teatama, et ta oksendas. Me olime Silveriga mõlemad läbi, mina peamiselt nädalavahetusest ja pikast sõidust, tema lisaks tervest maikuust, seetõttu ütlesin talle, et ma tegelen sellega ise, ta magagu edasi. Kui mul oli kulunud juba rull majapidamispaberit ja lõpp endiselt ei paistnud, siis tuli ka tema appi. See oli tõeline katastroof, mida lõpuni korda ei saanudki, sest toda haisvat kraami voolas ka uksepaku ja põrandalaudade vahele.
Tund aega hiljem ärkasime uuesti sügavast unest, sest laps oksendas tema voodi juurde asetatud ämbri kõrvale ehk jälle laudpõrandale ja taas ulatusid pritsmed meetri kaugusele. Kolmandat korda oksendas õnneks vetsupotti ja järgmine laps, kes hommikut oksendamisega alustas, tegi seda köögis kraanikaussi, sest ta parajasti ootas seal, et ma talle kraanist vett laseksin. Tõdesin, et ka pesamuna on meil ikka suureks kasvanud, esiteks ulatas ta kraanikausini, milleni veel eelmine suvi ei ulatunud ja teiseks hoiatas ta mind saabuvast olukorrast ette ning lahendas selle igasuguse liigse draamata. Paneb lausa heldima.
Ma ei tea, kas vanad lugejad mäletavad, et meil ei olnud siin Soome elamises oma vetsu, vaid jagasime esimese korruse oma naabrimehega? Igatahes nüüd on meil selline luksus nagu enda vets. Eelmisel suvel ei julgenud lapsed öösel ise vetsus käia, sest alumisele korrusele on siit tõesti pikk ja pime maa. Väiksemad ei julgenud ka päeval üksi alla minna ja isegi, kui oleksid julgenud, siis sel ajal olin veel mõlema pepupühkija, mistõttu pidin ikkagi kaasas olema. Nüüd on see minevik ja ma ei pane tähelegi, kui lapsed päeval või öösel vetsus käivad.
Ruumist, kus kuningadki jala käivad, mul ühtegi pilti ei ole ja ega seal midagi näidata olegi, kõik on võrdlemisi vana, aga õnneks siiski viisakas. Paraku dušinurgale sinna ruumi ei jagunud ja pesemas peame käima endiselt keldris. Kuna Silver käib töö juures duši all, siis pole ta keldris sügisvaheajast alates käinud, mis tähendab, et vahepeal pole seal koristatud ka, nii et enne pesema minemist tuli seal esmalt korda luua. See on veel väike asi, sest enne pesu pesemist tuleb uus pesumasin osta. Vana andis vahepeal täielikult otsad, mis Silverit ja naabrimeest iseenesest ei sega, sest nad saavad oma pesu töökojas pesta, aga mind küll, seega tuleb enda kulu ja kirjadega siia uus masin soetada.
Otsisin täna häid lahendusi meie elamisse pesemisvõimaluse loomiseks ja enda arvates isegi leidsin sobiva, kuid Silver tuli koju ja purustas kõik mu lootused, kui ütles, et lastetoas oleva kraanikausi äravool ei toimi. Dušikabiini ei tahtnud ma muidugi lastetuppa paigaldada, vaid teisele poole seina, kus on kasutu hiiglaslik katusealune, millest oleks saanud näpistada nurgakese nii kabiini kui ka pesumasina jaoks, ukski oleks kohe olemas olnud, aga nüüd jääb see ikka kasutu katusealuse ukseks.
Katusealustest rääkides, siis üks on mul just selja taga ja sellel on teisel pool seina meie kööginurk. Hea tahtmise korral saaks ehk seda kooslust ära kasutada, aga selleks peab tõesti hea tahtmine olema, sest torud pole teps mitte vaheseina juures. 
Ainus pilt, mille enda 30. sünnipäeva viimastel minutitel tegin ja seda ka selleks, et näidata pimeda katusealuse klaasiga ust, mille ees ma istun. Silveri arvates kõige kõhedam koht, aga minul oleks kõhe just siis, kui ma oleksin näoga ukse poole ja silmaksin läbi klaasi paistvat pimedust. Nagu näete, siis toas on nii külm, et mul on kirjule kleidile kirju kardigan peale tõmmatud ja selle kombo olen omakorda voodikatte sisse mässinud.
Minnes nüüd tagasi tänasesse päeva, täpsemalt selle lahti pakkimise osa juurde, siis tahan jälle kiita meie põhjatut autot, sest see kõik mahtus meie Chrysler Voyageri ära: 
Pilt ei anna ehk päris täpselt edasi, kui palju seda kõike tegelikult oli, aga kui me tuppa tassitud kraami vaatasime, siis imestasime isegi, et kuidas see kõik küll autosse ära mahtus. Ja see pole tegelikult veel kõik. Esimesele korrusele jäi kartulikast ja suur kott jalanõudega ning autosse kaks paari rulluiske. 
Alumine rotipuur on 50 cm sügav ja 80 cm lai, lisaks ka päris kõrge, mistõttu oleks see koos rottidega liiga palju ruumi võtnud. Läksime hoopis seda teed, et pesime suure puuri puhtaks, toppisime sinna 5 kotitäit asju ning matsime selle pakiruumi teiste kottide alla. Rotid võtsime pisema puuriga salongi ning autokülmiku, mille koha rotid ära võtsid, asetasime puuri peale.
Pakiruum on asju maast laeni täis, salongis sees nii hull olukord ei olnud, lastele jäi isegi jalasirutamisruumi.
Ühesõnaga võtsime kaasa pool elamist ja see kõik tuli siin lahti võtta ning ära paigutada. Eile otsisime välja vaid voodiriided ja hambaharjad, midagi enamat ei jaksanud me kumbki teha. Isegi mitte vanainimeste asja. Ma viisakusest küll pakkusin Silverile, et kui ta tahab, siis tal on viimane võimalus nii noore naisega olla, aga tema leidis, et ta pole kunagi 30aastasega olnud ja eelistas seda ootama jääda. Mulle sobis.
Täna läks vähemalt nii hästi, et Silver jõudis juba kella 19 ajal koju. Seda puhtalt seetõttu, et nad poleks objekti täna nagunii valmis saanud ning siis ei näinud nad poole ööni rabamisel erilist mõtet ka. Alustasid nad juba kella 6 ajal hommikul, nii et võisid “varem” koju jõudmist lubada küll. Minu jaoks tähendas see seda, et mulle toodi lilled ja külmutatud Daimi-tort, sest see on parima hinna ja kvaliteedi (maitse) suhtega. Külmikus oli meil vahuvein ka, aga seda ma ei julgenud avada, sest see polnud Martini ega mingi muu Asti. Nii me külmutatud tordi kõrvale Coca-Cola klaasidest vahuveini ei joonudki, kuid pidulikkus ei kadunud siiski kuskile. Sest seda lihtsalt ei olnudki.
Kui Silver poleks koju lilledega tulnud, siis ma poleks isegi aru saanud, et mul sünnipäev on. Lihtsalt niivõrd tavaline ja argine päev on olnud, kui mitte arvestada oksendamisi ja järjekordset õpetaja Nääri helistamist … need õnneks igapäevased ei ole.
Kuna sünnipäev sai juba laupäeval ära tähistatud, siis tänane päev masendavalt ei mõjunud, las ta oli igapäevane. Muidugi oleks võinud tänase sisse mahtuda 30 km rulluisutamist, väljas söömine, mõni tore tegevus, et kokkuvõttes oleks päevast jäänud tore mälestus, aga jään siis mäletama rohkem laupäevast tähistamist ning omaette mälestuseks jääb ka see postitus. 
Minu kahekümnendate ärasaatmisele ei jõudnud 9 inimest ja koos minu tuppa unustatud vennaga on pildilt puudu 10 inimest. Sellest on kahju, et kõik ei saanud kohale tulla, kuid laupäevast meeleolu see õnneks väga ei muutnud ja ega nad pildile enam mahtunud ei olekski. Ägedad on nad kõik, nii pildile jäänud kui ka pildilt välja jäänud.
Mul ja väidetavalt ka kõigil teistel oli tore. Tõesti oli. Kuigi Silver hoidis mu plaanidest kuuldes peast kinni, siis tegelikult nautis ka tema seda õhtut ja oli järgmisel päeval isegi õnnetu, et ta ei jaksanud lõpuni üleval olla ning kahe lapsega varem magama läks. Pesamuna ei pidanud samuti lõpuni vastu, tema saatsin mingi aeg Silveri kõrvale ära, aga Teine saatis koos minuga veel viimasedki külalised koju.
Viimasteks olid idavirukad, kes meilt 2017. aasta veebruaris vana Voyageri ära ostsid. Tookord sai lubatud, et läheme neile külla, selle aasta kevadel lõpuks jõudsime ka nii kaugele ning endiselt oli nende seltskonnas tunne nagu me oleksime vanad sõbrad. Kuigi me olime vaid kolm korda kohtunud, tundus nende sünnipäevale kutsumine nii loomulikuna ja nende kohalolek tundus veel loomulikum. Lahe, eks!? Müüsime auto ja saime ostjate näol endale toredad sõbrad, kes muutsid ka mu sünnipäevapeo toredamaks. Nad meeldisid väga mu vanematele ja vastupidi, suurema osa ajast nad jutustasidki üksteisega ning juhuslikult said ka viktoriinis võrdse arvu punkte ja jäid esikohta jagama, nii et neil oli palju ühist.
Kõigil oli omavahel juttu ja möllamist nii palju, et planeeritud tegevused ja lastele loodud aaretejahid jäid korraldamata. Esimesest polnudki nii kahju, sest täpsusmängudeks soetatud noolemängu magnetnooled ei jäänud märklaua külge kinni ja sulgpalli reketid püüdsid palli kinni nagu pesapallikindad – mis mänge selliste praaktoodetega ikka mängida saab?! Täpsusviset pürgikasti?
Lastele loodud aaretejahi ärajäämisest oli küll kahju, sest esiteks nägin nendega palju vaeva ja teiseks oleks lastel olnud suur rõõm saada kaela šokolaadimedalid, aga mul ei olnud keset õhtut enam aega peita suurele territooriumile 21 vihjekaarti. Medaleid ma niisama jagama ei hakanud, kuid aareteks olnud üllatusmunad jagasin küll laiali ja lastele valmistas seegi juba rõõmu. Lapsed ise aaretejahist ilmselt puudust ei tundnud, sest nad leidsid endale suurepäraselt tegevust ja igavuse üle ei kurtnud keegi kordagi. Me isegi ei näinud neid eriti.
Viimased külalised läksid tegelikult pühapäeva hommikul ära, aga voodisse vajusid nad siiski enne idavirukate lahkumist. Kuna Silver võttis koristamise enda peale, siis pühapäeva hommikul tegin ma sõpradega veel viimased kohvid ja koogid ning edasi läksime juba koju pakkima.
Kokkuvõttes oli laupäev nii tore, et annab siiani tunda ja mul on hea meel, et otsustasin sellel aastal vananemist veidi suuremalt tähistada.
Teate, mille üle mul veel hea meel oleks? Kui te jälgiksite meid Facebookis ja Instagramis, et ma tunduksin koostööettepanekuid tehes vähemalt nii tõsiseltvõetav, et oleksin väärt eitavat vastustki.
Siin alles hiljuti tegin kahele ettevõttele ettepanekud, kellest üks ei vastanud isegi siis, kui saatsin mitu päeva hiljem järgmise kirja küsimusega, kas nad said esimese kirja kätte. Kui ma poleks pärast seda neilt uudiskirja saanud, siis oleksin arvanud, et kirjad läksid kaduma, mida pärast mulle väidetigi ja mida ma oleksin ehk uskuma ka jäänud, kui järgmises kirjas poleks omakorda öeldud, et omanik vastas mulle isiklikult eitavalt. Erinevalt uudiskirjast see omaniku kiri minuni ei jõudnud ning lõpuks selgus, et omanik tegelikul ei kirjutanudki mulle, aga teeb seda, kui koostöö osas ümber mõtleb. Minu jaoks oli see nii veider ja ebameeldiv kogemus, et mul kadus igasugune soov nende pakutavat teenust tarbida.
Kui antud ettevõte poleks viimasel ajal iga teise blogijaga koostööd teinud, siis ma seda nii isiklikult ei võtaks, aga praegu jäi küll tunne, et blogijana olen ma nii väärtusetu, et mu ettepanekule ei vaevuta isegi eitavalt vastama. Teine ettevõte küll küsis alguses lisainfot, kuid pärast seda kadus ka tema ega vastanud isegi siis, kui palusin teada anda, kui vastus on eitav, et saaksin soovitud tooted ära tellida. Pettusin ja tellisin need tooted mujalt kallima hinna eest.
Kõigi jaoks ma muidugi nii mõttetu ei tundu, eriti siis, kui ma ei küsi midagi endale, vaid teile, aga mõnikord tahaks miskit endale ka, mis siis, et ma ei ole staarblogija.
Ma ei oota, et mind hakkaksid jälgima inimesed, kes tegelikult mu blogi ei loe. Olen lihtsalt tähele pannud, et paljud, kes Facebooki postitusi meeldivateks märgivad, ei ole lehte ennast meeldivate hulka lisanud ning mingil põhjusel ei huvita meie pere Instagrami konto eriti kedagi.
Ühesõnaga, kui see tüli või häbi ei tee, siis oleksin tänulik ja motiveeritud iga uue ametliku jälgija eest nii Facebookis kui ka Instagramis. Teekside nii justkui hilinenud sünnipäevakingitusi, mis on tegelikult aasta läbi oodatud ehk ei tule kunagi liiga hilja ega vara. 
Muide, kingitustest rääkides, siis sain sünnipäevaks Kiviõli Seikluskeskuse kinkekaardi ega jõua ära oodata, millal saame seal ühe ägeda perepäeva veeta. Sellest rääkisime seltskonnas juba varem, et tahaksime minna ja see info pandi kõrva taha, nii et Kiviõli, siit me mingi aeg tuleme!