Kuu aega laatsaretti – kuu aega taastumist

March 12, 2019March 15, 2019 ~ Liivi ~ 53 Comments

Eile oli üks mõnus esmaspäev, üldse mitte sinine! Lapsed käisid kõik koolis-lasteaias, Silver lõhkus maal puid ning mina sain pool päeva üksi vaikust nautida. Viimane selline päev oli 21. veebruaril, mis oli Neljanda jaoks kuu ainus lasteaiapäev, Kolmanda jaoks oli see viies, mis jäi ühtlasi ka viimaseks, sest samal õhtul kerkis tal järjekordne palavik.

Kõik sai alguse tegelikult juba 21. jaanuaril, kui Kolmandal tõusis kõrge palavik, millest järgmisel päeval enam mingit märki ei olnud, midagi muud sellele ei järgnenud ka. Nädal hiljem, 28. jaanuaril, tekkis Teisel pärast tunde mõõdukas palavik, mis kerkis järgmisel päeval ligi 40 juurde, aga ülejärgmisel oli kõik pealtnäha korras ja pärast seda läks ta tagasi kooli. Samal ajal jäid pisemad lasteaiast koju, sest Neljandal tekkis kõrge palavik ja Kolmas hakkas köhima.

7. veebruaril olid juba kõik neli kodus, sest ka Esimesel tõusis palavik ja tekkis köha ning Teisel avaldus nina all mädane nahapõletik, mis hakkas arenema kohe pärast palavikku, aga ma pidasin seda alguses ohatiseks ja nii sai see mitu päeva kasvada, kuni läks nii koledaks, et laps häbenes sellega kooli minna. Kus on, sinna tuleb juurde ehk viis tõbist last …

Esimene jäi koju 5. veebruarist, see oli teisipäev, ta oli paar päeva palavikus, köhis veidi ja läks järgmisel nädalal tagasi kooli, kuid juba esmaspäeval tõusis tal uuesti palavik, küll ainult üheks õhtuks, aga pärast seda oli ta igaks juhuks veel kaks päeva kodus. Neljapäevast läks taas kooli ja järgmise nädala kolmapäeval jäi jälle koju, sest köha ägenes korralikult. Paraku olid käsil veerandi viimased päevad, nii et ta pidi käima pärast tunde koolis paari asja järele tegemas, mille peale arvas õpetaja, et kui laps vähegi suudab, võiks ta ikkagi koolis käia. Esimene siis pingutas veel need paar viimast päeva, pärast mida jäi ta taas kõrgesse palavikku ning vaheaja veetis juba kopsupõletikus … Kooli tagasi jõudis ta alles eile.

Kuigi jaanuari lõpus ei järgnenud Teise kõrgele palavikule pealtnäha midagi, maadles ta oma nahapõletikuga mitu nädalat. Ta puudus oma koleda ninaaluse pärast 7. ja 8. veebruaril, samal ajal sai ravi peale ja esmaspäevaks oli nahk juba nii ilus, et sai kooli minna, kuid nädala lõpus tekkis tal nohu ja nahapõletik muutus taas aktiivseks, mistõttu oli ta veerandi viimasel nädalal jälle kolm päeva kodus.

Paraku ei allunud nahapõletik antibakteriaalsetele salvidele, vaid levis hoopis uutesse kohtadesse, nii et 25. veebruaril sai ta raviks juba suukaudsed antibiootikumid. See ilmselt nõrgestas korralikult tema organismi, sest keset kuuri tõusis tal mitmeks päevaks kõrge palavik ja temagi hakkas köhima. Tal ei tõusnud ainult palavik, vaid ka põletikunäit, mille peale määrati talle otsa teist sorti antibiootikumid … Minust jäid need nädal tagasi apteeki, ma lihtsalt ei julgenud talle teist kuuri järjest teha, seda enam, et esimese kuuri järel tekkis lapsel allergiline reaktsioon – tal oli pahkluudest põskedeni korralik (nõges)lööve. Täna näen, et seda teist kuuri polnudki vaja, Teine paranes ka selleta.

Kui Esimesel veerandi viimasel nädalal köha ägenes, siis jäi ka Kolmas pärast nelja lasteaiapäeva uuesti köha ja palavikuga koju ning see palavik püsis tal kaheksa pikka päeva. Kokku oli ta veebruaris kena kaks nädalat palavikus, kuu esimese pooles need palavikud lihtsalt tulid ja läksid, mitte ei püsinud terve nädala nagu kuu teises pooles. Ka temale määrati pärast esimese antibiootikumikuuri lõppu teine otsa, sest esimene teda tervemaks ei teinud, aga ma ei ostnud ravimeid kohe välja ning paar päeva hiljem oli köha nii palju taandunud, et jätsingi ka tema antibiootikumid apteeki.

Neljas oli oma kõrge palaviku järel lihtsalt nohus ja pärast seda puhkas niisama kodus, temal antibiootikume vaja ei läinud, aga kuu jooksul oli ka tema vähemalt viis päeva palavikus, nii et nelja lapse peale oli palavikke rohkem kui veebruaris päevi … Sellist kuumalainet meil varem olnud ei ole … Igasuguseid laatsarette oleme siin pidanud küll, kuid kõrgeid palavikke on esinenud pigem harva ja needki on enamasti ühepäevased olnud.

Veebruar oli igatahes selline hullumaja, et kuu teises pooles tekkis mul juba ahastus – nii villand oli sellest, et jaanuari lõpust alates oli kogu aeg kellelgi mingi häda, palavik palaviku järel, lakkamatud köhahood ja magamata ööd. Kui juba tundus, et lapsed hakkavad terveks saama, kustutas kannapööre kõik lootuskiired, sest poisid jäid hoopis veel haigemaks … Tõesti tuli mingi hetk jõuetuse nutt kurku, kui kraadiklaas näitas taas palavikku ja seda veel mitmes kaenlaaluses järjest.

Kuna kuumalaine käis kõigist lastest üle ja nad kõik olid terve kuu vähem või rohkem haiged ning kolm neist said raviks antibiootikumikuuri, mõtlesin teha neile kõigile ka vitamiinikuuri, et organisme pikast põdemisest turgutada. Eelmisel aastal umbes samal tarvitasid lapsed Nutrigeni toidulisandeid ning poisid olid pärast seda pikalt terved kui purikad, Neljas küll nohutas regulaarselt edasi, kuid kahe nohu vahele jäi siiski lasteaias käimise rekord, mistõttu liikusid nüüd mõtted taas Nutrigeni peale.

Rosena Facebooki lehel läks meel aga vähe mõruks, sest nägin, et Nutrigeni toidulisandid olid terve veebruari 30% odavamad, mina tahtsin neid muidugi märtsi esimestel päevadel osta – kui tüüpiline! Needsin end korraks maapõhja ning kirjutasin Rosenale läbi Facebooki lootusega saada väikese hilinemisega see soodustus, sest tahtsin osta ikkagi neli pudelit. Rosenast aga vastati, et nad saadavad need pudelid niisama ja veel topeltkoguses, et lapsed saaksid teha kuuajase vitamiinikuuri. See oli tõesti parim asi, mis pärast terve kuu kestnud laatsareti juhtuda sai! Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Rosena!Nutrigen Supra, ainus laste toidulisand, milles on 13 vitamiini ja 10 mineraalainet.

Ma ei ole muidu väga multivitamiinide usku, aga Nutrigeni toidulisandite puhul tegin erandi, sest nende esimeseks koostisosaks ei ole suhkur. Ma ei ole küll koostisosade ekspert, kuid mulle tundub, et Nutrigeni siirupites on igasuguste teiste siirupite, kummi- ja šokolaadikarudega võrreldes ebavajalikke aineid oluliselt vähem või pole neid pea üldse. Võimalik, et olen ülekohtune, kuid kummikarude ja muude kommisarnaste vitamiinide suhtes on mul alati olnud korralik tõrge, mulle on need tundunud rohkem kallid kommid, mistõttu hakkasin mingil hetkel igasuguseid multivitamiine juba eos välistama, ei jäänud palju puudu, et oleksin aasta tagasi sama teinud ka Nutrigeniga.

Võib-olla sellepärast lapsed haigeks jäidki, et nad tavaliselt midagi peale D-vitamiini juurde ei saa. Kui, siis ainult C-vitamiini, aga seda mitte igapäevaselt ega isegi mitte igakuiselt. Sügiseks küll ostsin 3 erinevat Nutrigeni siirupit, et valmistuda viiruste hooajaks, kuid meie kamba peale piisas sellest kogusest ainult kaheks nädalaks, millest jäi ehk väheks. Samas pidasid lapsed veebruarini täitsa hästi vastu, kui mitte arvestada Neljanda nohutamist, sest see on miski, mis on temaga sünnist alates aastaringselt kaasas käinud.

Igatahes, veebruari vintsutuste järel kulub lastele üks superturgutus ära ja selleks eelistan praegu just Suprat, maksivitamiinisiirupit. Mõnede allikate väitel kulub kevadel nagunii üks vitamiinikuur ära, sest talve jooksul on keha kulutanud palju energiat temperatuuri hoidmisele, samal ajal on aga toidulaual vitamiinide kogus vähenenud, mistõttu võib organismi kimbutada vitamiinipuudus ja tulemuseks on kevadväsimus.

Ma ei tea, kas see on kokkusattumus, aga viimane suurem laatsaret ja antibiootikumide tarvitamine jäi üle-eelmise aasta märtsikuusse, mil kõik lapsed olid korraga pikalt haiged, kolm neist lõpuks kõrvapõletikuski. Võib-olla ongi nende organismid kevadeks nõrgemad olnud, mistõttu on haigused kergemini külge hakanud. Mitte ainult nende organismid, vaid kõigi ehk veebruaris-märtsis ei ole mitte gripihooaja haripunkt, vaid inimeste immuunsuse madalpunkt.

On kuidas on, lapsed on lõpuks terved ja loodan, et nende immuunsüsteemid saavad nüüd nii palju üles turgutatud, et see jääb mõneks ajaks kestma. Üks pudel Suprat on neil kamba peale juba tühjaks tehtud, seitse veel jäänud …Kes tahab samuti laste immuunsuse turgutamiseks Nutrigeni toidulisandeid krabada, siis märtsi lõpuni saab seda teha koodiga sidrun 30% soodsamalt.

Üllatusena oli Rosena.ee saadetud pakis lausa kümme pudelit Supra siirupit, aga meile piisab kaheksast, mistõttu kingin kaks pudelit kellelegi ära. Olenevalt lapse vanusest piisab sellest kogusest 27-80 päevaks. Kui tunned, et sinu lapsel/lastel oleks just praegu midagi sellist vaja, siis anna sellest kommentaariga märku, võitja loosin välja juba 15. märtsil, et uus nädal saaks alata vitamiinikuuriga.

15. märts: Nutrigen Supra siirupid võitis Merle, palju õnne!

2/4

June 7, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

Pikk lühikokkuvõte

May 22, 2017June 1, 2021 ~ Liivi ~ 11 Comments

Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …

Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.

Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kool kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu. mõis Pildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.

Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siin korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.

Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …

Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.

Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.

Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.

Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes, see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.

Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.

Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.

Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.

See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Silverile, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Silver oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?

Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.

Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.

Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.

Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.

Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Silveri tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.

5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Silver on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Silveri töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.

Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.

Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.

Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused. Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.

Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …

Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.

“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.”

Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.

Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.

Nägudeni!