argielu

Hea et lahku ei läinud ehk jõulud 2019

~ Liivi ~ 9 Comments
Idülliline perepilt, mille saamiseks tuli teha kurja häält…

Jõululaupäeva hommikul hakkas tööle ootamatu äratuskell, mille valju sahina sees kõlasid põrkavad ja veerevad helid… “Kuuuuusk!” hüüdsin veel pooleldi magades. Silver võpatas minu hüüatuse peale üles ja hakkas kuuske justkui voodist otsima, ise samal ajal midagi ehmunud häälega korrates. Mida, ei mäleta me kumbki, sest järgmisel hetkel olime juba elutoas ja tegelesime pikali kukkunud kuusega.

Kuusemunad, osad katkised, olid mööda tuba laiali ja põrandal lainetas okkaid täis vesi. Kedagi kuuse lähedal näha ei olnud, aga märjad käpajäljed jooksid üle tumba aknalauale ruloo taha peitu, nii et tõenäoliselt oli seal kellegi kuri käpp mängus. Puu ise on muidugi samuti kehvake, selle tüvi lookleb ja üks külg on paljas, mistõttu on raskus ebaühtlaselt jaotunud, nii et piisaski vaid õrnast kuusemuna sikutamisest, et kogu kupatus pikali vajuks.

Sama juhtus Silveri ja Teise möllamishoo ajal, aga siis jõudis Silver kuuse poole kukkumise pealt kinni püüda ja saime selle kuidagi poolviltu kuusejala sisse tagasi. Kuusejalg ise oli ka kehv, nii et pärast esimest kukkumist varusime järgmisele aastale mõeldes uue jala ja jõululaupäeva hommikul avanes võimalus see käiku lasta.

Silver hakkaski uut kuusejalga kokku panema, mina hakkasin põrandat kuivatama ja lärmi peale ärganud Teine hoidis kuuske püsi. Läksin närvi, sest vett oli palju (oli Silveril vaja õhtul see kuusejalg täis valada?!) ja Silver läks närvi, sest uus kuusejalg tundus talle mõttetu saast (see ajas mind veel rohkem närvi, sest ma valisin selle).

Kui ma sain põranda kuivaks ja Silver jala kokku, siis ta võttis Teiselt kuuse ning ma küürutasin kuuse all, et see jala sisse korralikult kinni kruvida. Silver surus kuuse pikalt mõtlemata keskele ora otsa kinni, kuigi me nägime esimesel korral omajagu vaeva, et tüvi poolviltu jala sisse saada, sest ainult nii nägi kuusk sirge välja. Kuna nüüd läks tüvi sirgelt jala sisse, oli puu vasakule küljele viltu ja ettepoole kaldus. Mul oli suva, aga Silverit ajas vildakas kuusk vihale…

Ma hakkasin terveid kuusemunasid tagasi riputama, tema hakkas põrandat pühkima ja samal ajal muudkui kobises erinevatel teemadel, aga iga lause mõte oli sama: kuusk on pask ja kuusejalg on pask. Tavaliselt on see minu roll ja mind ärritas, et tema sedasi käituma hakkas, nii et pööritasin veidi silmi ja küsisin, mis tal viga on. Võimalik, et mõtlesin veel valjult otsa: “Püha jumal, kuidas sa täna hädaldada võid, ei jaksa seda kuulata, nagu mingi eit!” Silver ei jäänud võlgu ja ütles, et tal on minust täiega kopp ees. Võtsin selle peale oma seitse asja ja läksin vannituppa, et end riidesse panna, sest antud olukorras ma ei tahtnud enam tema ees pesu väel olla.

See polnud esimene kord, kui ta mulle nii ütles. Kuulsin sama neli aastat tagasi aastavahetusel ja sellele järgnenud jaanipäeval, nii et ainult jõulud olidki veel puudu. Hetkeks oli tunne, et hakkan seda juba uskuma, nii et võtsin vannitoas vähe rohkem aega ja tegin kõik hommikuprotseduurid ära, kuni silmad kuivasid.

Samal ajal tegi Silver elutoa korda ja üritas kuuske paremini sättida, et see uuesti pikali ei vajuks, sest see oli tõesti kahtlase nurga all. Elutuppa jõudes pakkusin, et võtame kuuse jala seest välja ning teeme uuesti ja paremini (nii, nagu ma alguses tahtsin teha), aga Silver oli kindel, et uue jala sisse ei saa tüve kuidagi poolviltu kinnitada. Proovida siiski võis, ainult et andis kuuske jala seest kätte saada… Kui see lõpuks õnnestus, palusin Silveril kuuske sirgelt püsti hoida ja hoolitsesin selle eest, et selle tüvi poolviltu jala sisse läheks ning sinna kinni jääks. Läks ja jäi (mille peale tahtsin öelda, et ma ju ütlesin, aga ma ei teinud seda), nii et saime voodisse tagasi minna.

Silveril ei tulnud enam und, kell oli ikkagi juba seitse ja olime selleks ajaks üle tunni üleval olnud. Minul ei tulnud und, sest Silveril oli minust kopp ees… Seedisin seda paar tundi ja küsisin Silverilt, kas ta tahab jõulukingiks vabadust. Ei tahtnud. Ta isegi ei mäletanud, et tal varahommikul minust kopp ees oli, tema jaoks oli tegu mõlemapoolse hetkelise ülekeemisega ja ta unustas selle kohe. Mina ei unusta kunagi, ma kaevan sellistes olukordades kõik vanad asjad ka üles ja praen end oma südamevalu mahlas.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kui ma tegelikult tean, et ma olen viimane inimene maamunal, kellest Silveril kopp ees on. Mulle ilmselt meeldib, kui ta minu südamevalu peale seda igal moel kinnitab.

Silver kinnitamas, et tal pole minust kopp ees

Lahku me seega ei läinud, hoopis rääkisime hommikusest vahejuhtumist ja tõdesime, et mõlemad olime ärritunud eelkõige lühikesele ööunele järgnenud ebameeldivast äratusest ja Silver omakorda veel teadmisest, et tema pere tuleb jõulusöömaajaks meile. Minu jaoks ei olnud see stress, pigem isegi tore vaheldus, sest kunagi varem polnud jõulud meil olnud ja pealegi käisid pooled Silveri pereliikmed meie korteris viimati oma 10 aastat tagasi, nii et oli viimane aeg ise võõrustaja rollis olla. Samuti meeldis mulle mõte, et lapsed saavad jõuludest mõned sellised mälestused nagu on minul lapsepõlvest: kraamimine, pikk laud, toidulõhna täis tuba, külaliste ootamine, kinkide vahetamine, poole ööni üleval olemine, hommikune segadus ja nii edasi.

Jõulauad 17-le ehk kõik ei mahtunud ühe taha ära

Silver stressas asjata, saime ilusti õigeks ajaks valmis, mahtusime kõik kenasti ära ja olemine oli mõnusalt hubane. Õhtu oli tõesti tore ja kõige ägedamaks jõulukingiks osutus uudis, et suguvõsa kasvab uue pisikese liikme võrra, kes teeb Silverist vanaonu. Vanaonu!

Nali, mind tegelikult ei tõmba vanemad mehed (meil ei ole suurt vanusevahet, Silveril aga vendade ja õega on, mistõttu sai ta onuks juba seitsmeaastaselt), lihtsalt lõbus on olla vanaonuga abielus.

Minnes nüüd jõuludega edasi, siis esimese jõulupüha veetsime minu vanemate juures ja võtsime sinna kaasa eelmisel õhtul alles jäänud söögi. Naersime küll, et need on säästujõulud, aga kasu oli siiski mõlemapoolne – meil ei läinud toit vanaks ja ema ei pidanud terve päeva vaaritama.

Teel maale / Kui statiivil on üks tähtis kruvi kadunud / Kingiralli

Tänavu tõi jõuluvana lastele just need (vanemate silmis kohati tarbetud) mänguasjad, mida nad väga soovisid, mistõttu olid nad kinke avades eriti õnnelikud. Rõõm oli näha kõrvalt laste rõõmu! Ka külalised tõid lastele kuuse alla väikesed pakikesed, samuti ootasid neid kingitused minu vanemate juures, Neljandal jäi õhku vaid küsimus, miks emme ja issi neile kinke ei teinud…

Mul on kombeks igal aastal lapsi perepiltide tegemisega piinata, pärast on neid pilte ikkagi tore vaadata. Teha neid tore ei ole, sest lapsed ei viitsi vaeva näha ning nad torisevad, sahmivad, teevad piltidel nägusid, kaklevad omavahel ja nii edasi. Ma ei ole üldse kannatlik inimene, nii et selliste piltide taga on sageli paar minu kurja käratust. Ütlen seda, et piltide põhjal ei jääks muljet, et need on kergelt sündinud, kuid kõige tavalisem idüll on neis siiski olemas. Suure pere argielu idüll.

Järgmise pildi juures kahtlesin pikalt, kas jagan seda või mitte, sest Esimese käežest mulle väga ei istu, aga samal ajal iseloomustab see pilt meid täitsa hästi.

Aus perepilt

Mis siis veel. Viimase jõulupüha veetsime kodus vedeledes, eile käisime minu venna 30. sünnipäeva puhul kahes põgenemistoas ja täna läheme 12. pulma-aastapäeva puhul ehk kinno või oleme lihtsalt niisama kahekesi kodus, see on ka mõnus vaheldus. Seekord kuskile spaasse ega mujale ei lähe, see lihtsalt ei mahtunud enam eelarvesse. Pole eriti tuju ka minna, aga seda võib-olla tolle eelarve pärast… Meeleolud on meil muidu ikka head ja igav pole meil kunagi, nii et pole üldse halb olla kahekesi koduseinte vahel.

Mina täna filmis nähtud jõulukuuse peale: “Nii ilus tihe kuusk, aga me ilmselt ei raatsi ka järgmisel aastal sellist osta, vaid toome taas metsast ühe äbariku.”
Silver: “Palju need kuused ikka maksavad!”
Mina: “Noh, alla 30 euro vist küll sellist ei saa…”
Silver: “On see siis palju maksta, kui tänavu oleksime selle äbariku pärast peaaegu lahutanud?”

Meie huumor, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

“Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

~ Liivi ~ 19 Comments

Mõnikord on isegi hea, kui pole aega kirjutada, sest ma kardan, et ma oleksin eelmisel nädalal enda kohta ebatavaliselt emotsionaalse postituse kirjutanud. Kokkuvõtvalt, Soomest naasmise ja koolialguse tralli iseloomustab hästi Esimese vastus vanaemale, kes küsis, kuidas esimene koolipäev oli: “Mitte eriti tore. Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Me ärkasime 29. augusti hommikul kodus, aga alles 6. septembril oli esimene päev, kus ma sain olla kodus, üksi. Õhtul mitte, siis olid hoopis lapsed üksi ja mina mõned sammud eemal sõbranna juures. See polnud lastel esimene kord omapead kodus olla, aga varem pole nad olnud omapead õhtusel ajal ega nii kaua (kaks tundi) ning see meeldis neile, mulle samuti – nemad tundsid end suurtena, mina vabana.

Ma olin tegelikult ka esimese koolipäeva eelsel pühapäeval kodus, vaid Silver käis sel päeval maal tegutsemas ja õhtul käisime koos Rakveres lapsele aktuseks jalanõusid otsimas, kuid see pühapäev möödus mul riidehunniku all, sees ja peal ning kooliasjade keskel. Ei olnud tore.

Ühesõnaga, hakkasin alles pühapäeval Soomes kaasas olnud riideid laste kappidesse tagasi panema ja kui ma seda juba tegin, siis ühendasin selle inventuuri ja kappide korrastamisega, kuigi ma alles mingi 3 kuud tagasi tegin seda. Selle ajaga on siiski palju muutunud. Poisid kandsid terve suve lühkareid ja dressipükse ning pühapäeval selgus, et viisakate pükste nööbid ei lähe enam kinni – suured poisid olid vahepeal kasvanud nii pikkusesse kui ka laiusesse. Teisega oli lihtne, tema sai Esimese vanade pükste hulgast endale midagi, aga vaene Esimene pidi minema järgmisel päeval kooli ainsate liibukatega, mis talle veel kuidagi jalga läksid.

Me jõudsime pühapäeval nii hilja Põhjakeskusesse, et meil oli vaid pool tundi aega Kolmandale jalanõusid otsida, seetõttu ei jõudnud me Esimese pükstega üldse tegeleda ja kokkuvõttes ei saanud me ka Kolmandale midagi, jäime oma asjadega hiljaks. Ma lihtsalt olin nii kindel, et viisakaid vabaajajalatseid või tenniseid saab igast poest, aga peale Javeride polnud midagi võtta ja nende puhul ei meeldinud mulle pruun tald. Midagi ei olnud teha, Kolmas pidi minema 1. klassi oma vanades väikeseks jäänud tennistes.

Nüüd tundub see kõik nii tühine, aga nädal tagasi olin ma nii Esimese pükste kui ka Kolmanda jalanõude pärast üsna häiritud. Tegelikult olin ma häiritud teadmisest, et Silver sõidab kohe Soome tagasi ja see mõjutas mu üleüldist meeleolu kõige osas. Mind ei muserdanud ainult see, et ta oli kohe lahkumas, vaid ka see, et me ei jõudnud eelneva kolme päeva jooksul kuskil käia. Võtsime küll ühe õhtu enda jaoks, et minna Tallinnasse kinno ja restorani, aga me ei jõudnud kodust kaugemale, ostsime hoopis pitsast, laenutasime Teliast filmi ja kustusime varakult ära. Oleks pitsa või film hea olnud, siis oleksin ehk isegi õhtuga rahule jäänud…

Lastega polnud üldse aega ei kinno ega välja sööma minna, isegi nende – eelkõige Kolmanda – esimene koolipäev jäi väga argiseks. Aktuse ja müofunktsionaalse terapeudi visiidi vahele jäänud vaba aja veetsime Esimesega poes pükse proovides ning pärast kõike seda sõitsime maale kasside ja merisigade järele. Õhtul küll kaalusime varianti minna välja sööma, et tähistada kooliaasta algust või lõpetada suvevaheaeg, aga polnud selleks energiat, niigi olime terve päeva ringi tuisanud, nii et õhtu ei möödunud ka kuidagi erilisemalt.

Kolmanda aktus iseenesest oli eriline hetk, ei häirinud mind siis tema vanad tennised ega miski muu. Enne seda ma küll jõudsin ärrituda, sest Kolmanda klassis selgus, et tal ei olnudki kunstitarvetele karpi vaja (kuigi see vajalike asjade nimekirjas oli) ning Esimesel polnud üldse midagi vaja, aga ma olin talle kokku pannud samad asjad, mis teistelegi. Automaatselt. Mõtlemata sellele, et ta pole enam algklassilaps ja tal pole enam oma klassi, kus kunstitarbeid hoida. Kui ma Kolmanda klassist tühja karbiga Esimese klassi juurde jõudsin, siis oli mu süütenöör juba üsna lühike – mitte ainult tolle tühja karbi, vaid üleüldse kõige pärast – ja ma võtsin väga isiklikult, kui üks Esimese klassikaaslase ema küsis, kas ma olen ikka kindel, et kunstiasjade karpi on vaja. Ma ei olnud kindel. Tema aga lähtus loogikast, et kuna lapsed liiguvad nüüd klasside vahet, siis sellist karpi neil enam vaja ei lähe. Minule kõlas see kui “sa oled jumala loll, et sa selle karbi kaasa võtsid” ja täpselt nii ma end tundsin ka.

Ma olin terve pühapäeva valmistunud esimeseks koolipäevaks, uueks kooliaastaks, sügishooajaks. Sorteerisin riideid, poiste kunstikarpe, pesin-uuendasin-asendasin kõike, mida sain ja hommikul varusime juurde asju, mis olid puudu. Ma tundsin, et ma olin nii palju pingutanud ja samas ikkagi kõigega hiljaks jäänud ja kõike valesti teinud. Ajas närvi küll.

Järgmine päev ei alanud ka kuidagi paremini, Kolmas hakkas enne uksest väljumist mossitama ja pisaraid pühkima ega rääkinud meiega sõnagi. See on miski, mille eest käisin augusti lõpus klassijuhatajat hoiatamas – kui Kolmas on millestki häiritud, siis ta läheb lukku ja mossitab või nutab omaette, ei vaata ta samal ajal otsa ega vasta ühelegi küsimusele. Tahtsin lihtsalt, et õpetaja oleks sellest teadlik ega poeks nahast välja, kui taoline olukord tekib, sest miski ei aita, Kolmas tuleb sellest ise välja. Õpetaja küsis selle peale, mida lasteaias antud olukorrast arvati ja kas me psühholoogi juures oleme käinud. Vastasin, et lasteaias harjuti selle omapäraga ära, lasti Kolmandal rahulikult olla ning psühholoog ei ole teemaks olnud, sest sellist asja ei juhtu sageli ja kui juhtub, siis alati mingi põhjusega, millest on Kolmas valmis rääkima, kui ta maha rahuneb.

Igatahes, kui Kolmas oma teise koolipäeva hommikul lukku läks ja meist vesiste silmadega maha jäi, siis ütlesin õpetajale, et esimene selline hetk ongi juba käes. Me ei teadnud, milles asi, aga arvasime, et uus olukord on tema jaoks hirmutav ning avaldasin lootust, et see möödub tal ruttu, sest tavaliselt möödubki. Ma eeldasin, et esimesel koolinädalal ollakse selliste olukordade suhtes mõistev, sest tegu on ikkagi suure muutusega lapse elus, aga õpetaja esimene reaktsioon ei olnud väga mõistev, tema lubas hakata last jälgima, sest äkki me peame minema ikkagi abi otsima.

See ärritas sedasi, et ma katkestasin õpetaja jutu sõnaga “kuule” ja leidsin, et on vara hakata psühholoogist rääkima, seda enam, et lasteaiast sai laps kaasa ülivõrdes iseloomustuse. Ma kaotasin hetkeks kontrolli ja mitte seetõttu, et “minu laps ei vaja mingit hulluarsti”, vaid seetõttu, et mind ärritas, kuidas õpetaja ei vaevu last isegi tundma õppima ja räägib juba sellest, kuidas peaksime minema abi otsima. Mul ei ole psühholoogide vastu midagi, ma käisin omal algatusel Teisega abi otsimas, sest tema oli lasteaia lõpuni trotsi ja kangust täis (on veidi siiani), temaga ei olnud kerge (ei ole siiani), ent kuigi psühholoog leidis nii autismile kui ka ATH-le omaseid iseloomujooni, ei olnud põhjust tal kumbagi diagnoosida, Teine on lihtsalt kange iseloomuga ja “midagi ei ole teha”. Sellised olid psühholoogi sõnad ja Laste Vaimse Tervise Keskusesse meid enam tagasi ei oodatud.

Kolmas on oma venna täielik vastand, temaga on väga lihtne, ta on rahulik, rõõmsameelne, koostööaldis, kannatlik, leplik, kohanev, seltsiv ja nii edasi, ta lihtsalt ei lähe stressirohkes olukorras endast välja, vaid tõmbub endasse ja teda ei tasu siis torkida, ta tuleb sellest ise välja ning räägib hiljem, milles asi oli. Ma ei leia, et see on miski, mis vajab ravi, aga ma pidasin oluliseks, et õpetaja sellest eripärast teadlik oleks ega satuks segadusse, kui kohtab nutvat Kolmandat, kes talle otsa ei vaata ja küsimustele ei vasta.

Igatahes, jätsime Kolmanda raske südamega kooli ja sama raske südamega sõitsime peagi Tallinna poole, sest Silveril oli aeg minna. Tagasi jõudsin enne Kolmanda koolipäeva lõppu, läksin talle klassi juurde vastu ning õpetaja tuli mulle ütlema, kuidas Kolmas rahunes kohe pärast meie lahkumist maha ja oli ülejäänud päeva nii suurepärane laps, et äkki oli asi hoopis meis. Ma ei saanudki aru, kas ta pidas silmas konkreetset olukorda või seda, et üleüldse on asi meis… Sel hommikul ei olnud asi tõesti koolis nagu me arvasime, vaid sellest, et Kolmas ei tahtnud, et issi ära sõidab.

Mina ka ei tahtnud ja olin seetõttu kindlasti tundlikum kui muidu, aga asi oli veidi ikka selles ka, et mina samuti ei mäletanud, et argielu juurde naasmine nii hull on. Juba esimesel nädalal läks mul kolme lapse kooliasjade kontrollimisel järg käest, ühel päeval jäid Teisel pinal ja eesti keele töövihik koju, ühel päeval unustasin Esimesele joonistusplokid kaasa anda, ühel päeval saatsin Kolmanda tavalistes riietes kooli, kuigi tal oli esimene tund kehaline ja Kolmas avastas seda alles siis, kui tund oli juba peal, nii et tal jäidki riided vahetamata ja kaasa ta teha ei saanud. Vähemalt ei saanud ta selle eest märkust, Teisel on sarnaste olukordade eest mitu märkust.

Lisaks kõigele muule on meil praegu pool alevit lahti kaevatud, esimestel koolipäevadel ehitati kooli ees parkimisriba ja kõnniteed ning kooli taga kaevati torutrass lahti. Ma ei olnud väga õnnelik, et selliste töödega suve jooksul ühele poole ei saadud, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed tulevad koolist koju töötavate ehitusmasinate vahelt. Ma ei olnud väga õnnelik ka koolis toiminud muutuste üle, eriti selle üle, kuidas Teisel kestab söögivahetund ainult 10 minutit ja kahel päeval nädalas algab tal kohe pärast seda kehaline, nii et ta peab jõudma selle aja sees ka riided ära vahetada. Olgu, õpetaja oli vist lubanud 10 minutit tundi hilineda, aga ikkagi, laps tunneb, et tal on kiire, ahmib toidu sisse ja läheb jooksma… See peaks siis tekitama liikumisharjumuse või panema sporti armastama?

Ütleme nii, et ma olin terve eelmise nädala üsna närviline, mind häiris ja puudutas peaaegu kõik. Mõni asi häiris muidugi põhjusega, näiteks kolm värvikihti saanud lauaplaadil kõhuli aelemine, kuigi ma keelasin lastel väiksemate toas viibimise (Kolmas ja Neljas magavad praegu minuga), sest mul on seal tööd pooleli ja kirjutuslaua värv peab maksimaalse tugevuse saavutamiseks nädal aega kuivama. Oma maksimaalset tugevust see ei saavutanudki, pean lauaplaadile neljanda kihi värvi kandma ja lootma, et see katab kõik jäljed, mille lapsed sinna jätsid.

Mis siis veel. Neljas võttis eile lonksu äädikat, väidetavalt alla midagi ei neelanud, aga sellest lonksust, mille ta kraanikaussi sülitas, jäid suu ümber punetavad laigud ja limaskestadele pisikesed punased täpid. Mina ehmusin sellest sedasi ära, et tahtsin maalt koju sõita ja Neljas ehmus sedasi, et värises üle kere ja kodus jäi kohe magama. Kusjuures see äädikas ei olnud valatud ringi limonaadipudelisse, see oli originaalpudelis, aga ikka leidis Neljas, et seda võiks julgelt maitsta. Ei meenunud talle sel ajal ükski õpetussõna ega hoiatus, isegi see mitte, et tema enda tädipoeg on äädikalonksu pärast haiglas olnud. Õnneks ei hakanud ta seda januga jooma, vaid tahtis ainult maitsta, nii et pääses kergelt ja õhtuks olid ka punetus ning täpid taandunud.

Muide, ma siin vahepeal vaatasin töökuulutusi ja tahtsin paari kohta kandideeridagi, aga vaatasin oma märkmikku ega leidnud aega, millal saaksin tööl käia. Mõtlesin küll, et katsun septembri esimesel nädalal kõik käigud ära käia, aga müofunktsionaalne terapeut kutsus lapsed tagasi juba kahe nädala pärast, oktoobris pean minema nahaarstile näitama, kas psoriaas taandub uue raviga ja detsembris lähen kontrollima, kas paremast munasarjast on tsüst kadunud, samal kuul on nii Esimesel kui ka teisel ajad ortodondi juurde, loomulikult erinevatel päevadel…

Sellel nädalal pean käima Rakveres asfaldisae ketaste järel ja need Silverile Soome saatma, loodetavasti saan selleks nädalaks aja ka nahaarsti juurde, seeskord Teisele, kes muutub iga päevaga laigulisemaks. Muus osas oleks nädal üsna vaba, kuid mul on juba esimesed tõbised kodus… Järgmisel nädalal on jälle müofunktsionaalse terapeudi aeg, hambaarsti kontroll kõigile neljale Väike-Maarjas, Esimese kõrvaarsti visiit (tal nüüd mõlemad šundid läinud, aga kõrvad ikka hellad ja meil lennureis ees), Silveri ema kirurg, mõni päev enne seda tuleb ilmselt käia ka röntgenis. Ülejärgmisel nädalal on taas Silveri töökoha “suvepäevad” Türgis, kuhu seekord läheme kahe suurema lapsega ja ongi september läbi. Oktoobrisse tuleb kindlasti veel 1-2 müofunktsionaalse terapeudi visiiti ja suure tõenäosusega ei jää need ainsateks käikudeks. Eelmise nädalaga lisandus tulevikku ikkagi kena 5 käiku juurde ja ma üldse ei imestaks, kui need omakorda edasi paljunevad.

Ka novembris on juba esimene arstiaeg kirjas, täpsemalt Kolmanda silmade kontroll Tallinnas doktor Malva juures, siis selgub, kas ta saab endale vajadusprillid või mitte. Esimene sai aga neljapäeval ortodondi juures alumiste hammaste taha ogad, et ta ei lükkaks keelega oma hambaid kalde alla ning detsembris lähemegi olukorda uuesti hindama. Neljandaga peab ka midagi ette võtma ja temaga kuskil käima hakkama, sest tema kogelemine enam ei tule ega lähe vahelduva eduga, vaid püsib.

Sellised lood siis siin, vahepeal ehk tunduski asi juba veidi liiga idülliline, aga ei, “väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured” peab ikka paika.

Vähemalt ei ole nad veel päriselt üle pea kasvanud.

Aga aitab küll, lähen tõmban oma kõige räbalamad riided selga ja hakkan väiksemate toas seina värvima. Hea meelega värviks küll seinu, aga mööblit on nii palju, et seda tuleb ühe seina äärest teise äärde lükata ja tuba mitmes osas värvida. Kui hästi läheb, siis saavad Kolmas ja Neljas järgmisel nädalal oma toa tagasi, siis juba suurte laste nägu toa.

Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem

~ Liivi ~ 2 Comments

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.cofLasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. cofNeljanda robot ja Kolmanda kindlus. 

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?