Kuidas uue aasta vastu võtad, selline see ka tuleb?

Kui meie uus aasta tuleb sarnane sellele, milline me aastavahetus oli, siis väga hull ei saagi olema – ehk veidi igav, aga samas mõnusalt rahulik ja perekeskne, täis küpsetamist ja säästmist.

Rahulik ja perekeskne

Meil ei olnud aastavahetuseks mingeid plaane, aga mu vanematel üle väga pika aja oli ja seetõttu me nendega tänavu uut aastat vastu ei võtnud. Oleksime võinud, aga me tundsime, et me pole enam nii noored, või siis pole veel nii vanad, et aastavahetusel metsas vorsti grillida. Soe tuba ja aastalõpu saated ahvatlesid rohkem.

Aasta viimasel päeval oma vanemate juures ikkagi käisin, sest suured poisid olid seal, aga oleksin niisamagi käinud. Kuna seal tehti sauna, siis onu ja vanaema olid ka kohal, nii et nägin pea kõik pereliikmed ära ja sain neile head vana aasta lõppu soovida.

Edasi läksime kuuekesi Silveri vanemate juurde, et nendega nende 55. pulma-aastapäeva puhul kohvi juua ja Pihlaka kaneelipõimikut (Silveri ema lemmik) süüa. Eilse ainsa vahuveini avasime seal samuti, aga kui ma ei eksi, siis see ei saanud isegi tühjaks, nii rahulikult võtsime. Mitte siis vahuveini, vaid üleüldse olemist.

Koju jõudsime 20-21 vahel ja ülejäänud õhtu veetsime ainult enda pere keskel.

Täis küpsetamist …

Koju jõudmise järel hakkasime kohe piparkooke tegema, jõuludest oli ikkagi veel 2 kilo taigent ja 5 kotikest 31. kuupäevaga glasuuri alles, viimane aeg oli need ära kasutada. Piparkookidest said ühtlasi ka ainsad asjad, mis meil kodusel “pidulaual” söömiseks olid.aastavahetusGlamuurne kodune aastavahetus.

Piparkookide kaunistamine jätkus veel täna hommikulgi ja ahi huugas samuti teist päeva järjest, sest tegime õhtuks ahjuliha.

… ja säästmist

Käisin Silveri vanemate juures ka saunas, sest teisiti ei saa uuele aastale vastu minna. Võtsin kaasa täiskomplekti vahetusriideid, ainult korralikke sokke ei leidnud ja tahtsin need poest osta. Rõhutan sõna tahtsin. Poes see väike asi meelde ei tulnud, mistõttu pidin pärast saunatamist kantud ja veidi kulunud kandadega sokid jalga tagasi panema. Plaanisin selle vea kodus parandada, kuid jälle unustasin ja nii võtsingi uue aasta vastu põhimõtteliselt vanades juustudes.

Lisaks ei ostnud me vist esimest korda üldse mitte mingisugust tulevärki, käisime vaid alevi keskel vaatamas, kuidas teised oma raha õhku lasevad. Tegime seda viiekesi, sest Kolmas keeras õue jõudes otsa ringi ja läks tuppa tagasi, ei meeldinud talle kõvad paugud.  

Siis see ahjuliha, mida täna sõime … Selle ostsime vaid seetõttu, et see oli tänase kuupäevaga ja 50% soodsam.

Kui mul poleks rahakotis 55 eurot, siis järeldaksin sellest kõigest eriti rasket aastat, aga praegusel juhul panustan lihtsalt sellele, et elame kokkuhoidlikumalt ja hoiame raha millekski suuremaks.aastavahetus2.jpgAinus perepilt, mis meil aastavahetusest on. 

Kokkuvõttes oli me aastavahetus küll rahulikum võrreldes varasematega, aga samas on ka varasemad olnud rahulikud ja perekesksed, lihtsalt möödunud minu, Silveri või meie mõlema vanemate keskel.

Ma ei ole mitte ühtegi uut aastat võtnud vastu kuskil peol või mujal olles, alati kodus, olgu siis meie vanemate või meie endi kodus. Pärast keskööd olen küll peole läinud, esimest korda 14aastaselt koos vanematega, teist ja siiani viimast korda 15aastaselt sõbra juurde kodusele peole, millest olen siin palju kordi kirjutanud. Teate küll, see oleng, kuhu ma kõrge palavikuga läksin ja kus ainus koht istumiseks oli Silveri kõrval, kes lubas mul enda klaasist ploominektarit juua ja kelle põlvele ma kogemata toetusin, kui end püsti ajasin ja nii edasi.

See oli see oleng, mille järel pidin olema hommikul emal laudas abis, aga otsisin hoopis metsast mullikaid, kes olid öösel aedikust põgenenud. Olengult läksingi otse metsa, olin väga väsinud ja endiselt kõrges palavikus, nii et mullikaid otsisin jalgu lohistades ja omaette “vissi-vissi-vissi” pobisedes. Tookord uus aasta siiski palavikku ja kadunud mullikaid täis ei olnud, aga Silverit küll …

Eh, hakkasin jälle heietama vanu aegu, kuigi lõpetuseks tahtsin hoopis teile ilusat uut aastat soovida. Soovin teile sama, mida teistes kanalites soovisin: armastust, kodusoojust, värve, rõõmu, säravaid ideid, kordaminekuid ja täituvaid unistusi, aga mitte ainult, soovin ka tugevat tervist!

Selle suure asja ma öösel unustasin ja sain kohe karistatud, pärast ärkamist hakkas mu alaselg tasapisi valutama ning praeguseks olen juba päris kange, aga ma ei lase end sellest heidutada, sest kokkuvõttes on uue aasta esimene päev olnud täitsa tore. Me magasime kaua, sõime lõunasel ajal hommikusöögiks piparkooke, naersime aegumatu Mr. Beani üle, lahendasime kuuekesi ristsõnu, lugesime raamatuid, sõime head õhtusööki ja nii edasi. Eriti tore on see, et lapsed on terve päeva hästi läbi saanud ja nüüd hilisõhtulgi mängivad omavahel nii toredalt, et ma ei raatsi neid magama ajada, kuigi kell hakkab juba 23 saama.

Eluark

Ma mõtlesin just uue sõna välja. Kui argielu on igapäevane, päevast päeva veerev, rutiinne, siis eluark on mingi hetk argielust, mis on küll argine, aga mitte igapäevane. Näiteks tänase päeva eluark oli hunnik kassijunne väikeste toas vaiba SEES. Selle eluargi juures on kõige hullem veel see, et need junnid olid seal juba eile …

Kui ma eile hommikul väikeste toa ukse lahti tegin, siis rõve hais lõi mind jalust maha ning minu esimene mõte oli, kuidas rotipuur niimoodi haiseda saab, alles pesin seda. Avasin akna paarisentimeetrise tuulutusaava, käisin rotipuuri plastikust pinnad lapiga üle, lasin õhku lõhnaeemaldajat ja läks paremaks.

Õhtul, kui lapsed magama hakkasid minema ja ruloo oli all (õhk ei liikunud enam), siis jälle tundsin toas ebameeldivat lõhna, lausa ärritusin selle peale, et rotipuur ikka haiseb. Kuidas?!

Hommikul leidis Teine vaiba seest hunniku junne, mida ma alguses pidasin tänaöisteks, aga seda koristama asudes oli ilmselge, et need olid seal juba kena ööpäeva kuivanud. Eile ei pannud ma seda lihtsalt seetõttu tähele, et väikeste tuba oli nagunii väga segamini ja see rullis vaibanurk kuskil akna all ei köitnud minu tähelepanu rohkem kui keset põrandat vedelevad mänguasjad ja legokastid.

Ma olen terve nädala väikestele rääkinud, et tehku oma tuba korda, või ma teen seda ise ja siis juba nii, et kõik mänguasjad lähevad keldrisse seisma. Tuba läks ainult hullemaks.
Täna võtsin siis kätte ja korjasin kõik nende mänguasjad kokku ning keldrisse viimise asemel peitsin need korteris ära. Ega vahet ei olegi, kuhu ma need panin, selle looga tahan jõuda hoopis punkti, kus leidsin nende mänguasjakasti põhjaplaatide vahelt imelikult suure krimpsus herne, mis lähemalt uurides osutus hiigelsuureks kuivanud puugiks. Ma ei oska muud öelda, kui väkk, väkk ja väkk.

Ma ei mõista, kuidas me keegi ei näinud ega tundnud sellist puuki kassi küljes … Mujalt see ju tulla ei saanud? Ma kujutan juba ette, kuidas see puuk lasi naha küljest lahti, kui kass lapse kaisus magas, ja kakerdas siis linade vahel ringi, ehk üle lapsegi, kuni voodist alla mänguasjakasti kukkus … Väkk!

Ma ei kirjuta kunagi ühtegi postitust ühe jutiga, sest kogu aeg tuleb midagi vahele – lapsed, kassid, lõpetanud pesumasinad või kuivati, telefonikõned, pissihäda ja nii edasi. Praegu tekkis sisse paaritunnine paus ja selle aja sees leidsin vaiba seest uue junnide hunniku.eye-roll1Seekord oli hunnik keset vaipa ja ülejäänud vaip selle ümber krussi kraabitud. Tahaks kohe ropendada, sest see ei ole enam eluhark, vaid juba argielu, igapäevane. Hakkabki nüüd seal oma häda tegema? Ma mõistan, et öösel juhtus, sest uks oli kinni ja vetsu ei saanud, aga päise päeva ajal, kui kõik uksed on valla?! Seda ma enam ei mõista ja kui ma oleks näinud, milline kass sellega hakkama sai, siis ma oleks vähemalt saanud ta peale karjudagi.

Tagatipuks helistas just Silveri ema ja teatas kurva uudise – küülik Pätu suri ära. Paar päeva tagasi avastati, et tal on silmapõletik, puhastati seda vastavalt arsti soovitustele ja esmaspäeval pidi arst ta üle vaatama, aga täna hommikuks oli Pätu surnud ning pea oli tal paistes, nii et asi viitab müksomatoosile. See on nüüd kivi meie kapsaaeda, sest me lasime küülikuid viimati vaktsineerida, kui veel majas elasime. Pätut ei olnud siis olemaski.

Vaktsineerimine ei ole kallis, seda ei pea tegema sagedamini kui korra aastas, nii et mitte mingisugust vabandust sellele ei ole, lihtsalt puhas hooletus.

Pätu heaks ei saa me enam midagi teha, aga Millil haigustunnused hetkel puuduvad ja ehk ei ole tema jaoks hilja, nii et ma sõidan nüüd maale, püüan Milli kinni, panen ta puuri ja kui ta teisipäeval on sama terve, siis ootab teda vaktsineerimine. Mitte ainult teda, kass Ruubit ka. Kui Robin oma vaktsiinid sai, siis Ruubil oli põletikuline haav, mille pärast ta antibiootikume sõi ja vaktsineerimata jäi. Pidin talle paari nädala pärast eraldi aja panema, aga tänaseks on sellest möödas juba … aasta?

Ma ei ütle enda kaitseks midagi, võtan omaks kogu laiskuse ja süü ning loodan, et keegi õpib praegu minu vigadest ja võtab loomade vaktsineerimist tõsisemalt. Eriti siis, kui nad elavad õues või neil on võimalus seal käia.

Ma tundsin juba hommikul, et tänane päev veab viltu ja neid eluarke, kus miski ei õnnestu või kus tunnen, kuidas mul on nahka üle kõrvade tõmmatud, ongi täna rohkem olnud. Pätu uudis pani päevale nüüd korraliku punkti … ja terve õhtu on alles ees.