#EBA2019

June 30, 2019July 1, 2019 ~ Liivi ~ 6 Comments

Ee, Blogiauhinnad on küll juba ajalugu, aga… Ma ootasin muljete jagamisega, kuni Eesti Blogiauhindade lehel on galeriid väljas, sest lootsin leida sealt head käisin-laval-pildimaterjali, aga ma pole liikuvas ega rääkivas olukorras eriti fotogeeniline, nii et suure tõenäosusega sai fotograaf minust rohkem recycle-bin-materjali. Päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud ja tegelikult ei saa ma ka öelda, et ma vaid piltide pärast muljete jagamisega viivitasin, sest pildid on juba üle nädala saadaval olnud. Ups!

Olin lihtsalt EBA-le järgnenud nädalal lastega maal, siis tuli Silver jaanideks koju, teisipäeval tulime koos Soome, kohanesin siin mõned päevad ja eile jõudsin lõpuks sinnani, et võtsin arvuti kotist välja (kotti panin selle 13. juunil, kui maale läksime, plaanisin seal seda ikka kasutada ka, aga tegin seda vaid korra). Ülejäänud suvi möödub nüüd palju lühemate kirjutamispausidega, ma vähemalt loodan…

Minnes lubatud teema ehk Blogiauhindade juurde, siis tulemusi te ilmselt juba teate. Osad teadsid isegi enne mind, aga erinevalt neist ma tõesti ei uskunud, et ma võiksin tulla auhinnalisele kohale, seda enam, et ma olin vales kategoorias – statistikat vaadates ma lihtsalt ei näe, et mu blogil oleks päriselt vähemalt 5000 lugejat. Võib-olla eksib kuu jooksul siia nii palju inimesi ära, aga püsilugejaid on mul pigem poole vähem. Igatahes, kui ma sain kirja, et mind ootab auhind, siis olin 99% kindel, et see on avameelseima postituse eest. Kui aga Jaanika teatas, et tema kirja ei saanud, siis arvestasin enda kategoorias III kohaga (meid oli ainult neli) ja olin valmis saama auhinda ka oma avameelsuse eest. Kui mööda ma panin!

Aa, õhtu stiilseima tiitli peale lootsin samuti, aga sellest auhinnast jäin ma ilma. Teadsin, et oleksin pidanud sponsori võlumiseks klassikalised rohelised Crocsid jalga panema!

*Mida vanem eit, seda roosam kleit, ainult et see kleit ei ole tegelikult üldse nii roosa.*

Ema vana kleit, mida EBA-l kandsin, on mulle numbri võrra suur, aga nii armas, et ma ei saanud jätta kasutamata võimalust seda vähemalt korra elus päriselt kanda. Ega ema seda ka väga palju rohkem ei kandnud, ainult oma pulmas ja minu ristimisel, nii et tema seljas oli see viimati 31 aastat tagasi. Mina aga mängisin selles lapsena daami ja kuigi sellest on kena 20 aastat möödas, meenus see kleit mulle, kui mõtlesin EBA dresscode`ile (shine bright like a diamond). Ema otsis kleidi oma kapist välja, mina proovisin seda selga ja vaatamata kopitushaisule teadsin, et just sellega ma peole lähen.

Ma päris originaalse Klementi loominguga kohale ei ilmunud, kõrge krae kinnitasin haaknõeladega sissepoole ja käised lasin õmblejal kitsamaks teha, aga muidu kandsin tõesti ehk isegi 70 aastat vana kleiti. Ema sai selle ikkagi vanemalt naiselt, kes kandis seda oma nooruspõlves.

Soengu osas olin laisk, pesin vaid pea puhtaks ja kandsin juustesse laineid esile toovat geeli, mis iseenesest töötas täitsa hästi, ma olin peegelpildiga rahul, veel Kärbse toaletiski vaatasin, et nii ilusad loomulikud lained on sees, aga piltidel näen nüüd midagi muud… Tulevikus olen targem ja lasen taoliseks sündmuseks kellelgi endale päris soengu teha. “Meigi” tegin samuti ise ja sellega jäin rahule – meikimata välimuse jaoks läks vaja vaid BioNike BB-kreemi, BioNike loomulikku tooni kulmupliiatsit ja mingit suvalist Maybelline ripsmetušši, mille kunagi ammu ostsin, kui seda kassas soodushinnaga rippumas nägin.

Üritusele läksin koos sõbrannaga, sest arvasin, et üksi minnes konutangi üksi kuskil nurgas. Ma ei olnud EBA-ni ikkagi ühtegi blogijat silmast silma näinud ja mulle tundus, et lähen üritusele heidikuna, kellel kamraade ees ootamas ei ole. Põdesin asjata, sest isegi koos sõbrannaga minnes võttis Pille meid oma emaliku tiiva alla. Päriselt. Ta varus meile suupisteidki, kui käis ise jalgu sirutamas ja midagi hamba alla võtmas.

*Pille särab kaugemale kui minu kleit!* *Fotod: Anton Klink*

Ma tegelikult tundsin, et ma olen sellise ürituse jaoks liiga tagasihoidlik. Ma ei osanud kuidagi olla, kui oli oht pildile jääda. Ma ei julgenud igale tuttavale näole tere öelda. Ma ei tahtnud ürituse ajal fotopeegli ette minna, sest see polnud kuskil nurgas peidus, vaid kõige nähtavama koha peal ja ma ei oska isegi üksinda olles kaamera ees poseerida, mis siis veel publiku ees poseerimisest rääkida. Kui kõik vajusid laiali, siis proovisime sõbrannaga selle imepeegli küll ära, aga olime liiga lähedal ega osanud vaatamata meie peegelpildi nägemisele normaalset poosi võtta, nii et saime endast vaid kohmetu oleku ja naljakate nägudega ülevalgustatud pildi. Midagi paremat me sealt ei oodanudki, oleme ikkagi mõlemad need, kellest peab tegema 100 pilti, et saada üks õnnestunud jäädvustus.

Kui veel meist rääkida, siis tagasihoidlike ja viisakate inimestena ei söönud me isegi kõhtusid tasuta suupistetest täis, vaid kustutasime oma nälga hiljem Circle-K hot dog`idega, ise samal ajal endi üle naerdes.

EBA suupistetest hulgast leidsin muidu midagi täitsa head – Snakkeri minisnäkid. Neid ostan tulevikus kindlasti, eelistatult soodushinnaga, sest need pole üldse odavad. Külmikus olid ka Valio Delish maiustused, mida plaanisin hiljem peoga kotti pista, et lastele viia, aga loomulikult ma unustasin seda teha. Vähemalt said nad endale õhupallid. Üheks päevaks. Neljas nimelt lasi pallidel kogemata taevasse lennata.

*Kuus Sidrunit ja* ***Elu kaksikutega****, kes sai pere- ja beebiblogide kategoorias I koha.*

Ürituse osas saan muidu jagada eestlase suurimat tunnustust: pole midagi ette heita! Ma ei ole eelnevatel aastatel kohal käinud, seega võrdlusmoment puudub, aga minu arvates oli kõik täitsa hästi ja päris kindlasi oli seekord kõik väga väärikas, ei mingeid alandavaid nalju ega peedistamisi õhtujuhtide poolt. Oli vaid igati sõbralik ja tore Meet&Greet ning Jumala hääl, mis vahepeal kuskilt kõlas.

Kuigi üritus oli tore ja sujuv, leidsime Pillega, et meile meeldiks teistsugune formaat rohkem, näiteks blogijate suvepäevad. Pillel, vanal sahmerdajal, hakkasid mõtted kohe jooksma. Minul muidugi ka, aga mitte selles suunas, kuidas neid ellu viia. Mina olen ideede genereerija, mitte nende elluviija. Olen viimast üritanud, aga poole peal tekivad juba uued ideed ja vanade elluviimine ei paku enam huvi. Mari-Leen on aga super elluviija, Blogiauhindade puhul juba viis aastat järjest! Aitäh, et soovid, jaksad ja viitsid!

Võib-olla ei ole väga sünnis muljetada teiste välimuse osas, aga Mari-Leen üllatas mind sellega, kui pisike ta tegelikult on. Pildid on ikka petlikud, ma tundsin end tema kõrval päris suurena. Sama palju üllatas mind see, kuidas temaga tekkis tunne, nagu me oleks vanad tuttavad, ta lihtsalt oli kuidagi nii avatud olekuga, selline hästi sõbralik ja armas.

Eh, pildiga olen auhindade jagamisele juba päris lähedale jõudnud, aga sellest ma siiski veel ei muljeta, mul veel veidi maad ja ilma, millest heietada.

Üllatavalt pisikesena mõjus ka Ritsik, kes tuli mulle tere ütlema ja kes peaks minuga samas pikkuses olema. Ritsik, ma ei mäleta, kas ma sulle head aega ütlesin, sest mul olid sel hetkel arusaamatu ühispildistamise mõtted peas, lisaks kogusin julgust, et fotopeegli ette minna, peale selle ei suutnud ma otsustada, kas viia kingikotid autosse ära või mitte ja üleüldse tundsin ma end sel hetkel kohmetu hiiglasena. Ma ei tea, äkki ma seisin mingisuguse astme peal, aga mu mälus on pilt sellest, kuidas ma tundsin end sinu kõrval väga suurena.

Ma olen harjunud olema kõige lühemate hulgas, ma olen harjunud vaatamata teistele kõverdatud kaelaga otsa, AGA ma ei ole harjunud olema kellestki pikem või suurem ja see mõjub mulle alati ootamatult. Ma ei oska siis kuidagi olla.

See on ilmselt ainult minu kiiks. Seletasin Silverile oma kiiksu põhjalikult lahti ja küsisin, kas ta pole end kunagi samamoodi tundnud, tavaliselt on ta ka ju erinevates seltskondades üks väiksemaid mehi (venitab ehk kuidagi 170 cm välja). Ta vastas korduvalt eitavalt, sest mul oli raske uskuda, et ta tõesti pole end kunagi harjumatult suurena tundnud. Lõpuks küsisin, kas ta on üldse endast väiksema mehe kõrval seisnud. Selle peale hakkasime mõlemad naerma, nii et vastust ma ei saanudki, aga on täitsa võimalik, et seda polegi juhtunud…

Teistest blogijatest edasi muljetades, siis mul oli rõõm kohata Annet ja tõdeda, et ta ongi nii soe ja sõbralik kui Instagramis tundub. Kui ta komeedina kollasesse ajakirjandusse ilmus, siis ma olin üsna suurte eelarvamustega ega arvanud, et tolles Barbies palju sisu on. Olin ebaõiglane. Oleks minus vaid pooltki nii palju tahtejõudu, edasipüüdlikkust, töökust ja tarkust ning armastust kõigi vastu! Anne on üks ägedamaid inimesi üldse – nii loomulik ja siiras, nii tegus ja tubli, nii inspireeriv ja motiveeriv!

Mallukat nägin ma lähedalt paar sekundit, autogrammi ei jõudnud küsida, sest ma ei tundnud teda kohe ära. Ma ootasin tema näol ikkagi voorimeest, kelle saabumist on kaugelt kuulda, aga selle asemel üllatas ta mind vaikselt selja tagant ja nägi hoopis ootamatult nunnu välja.

Kes siis veel… Aa, Printsessina tuntud Jaanika… Ta sai siin vahepeal minu silmis väga lapsiku ja nõmeda postitusega hakkama, mida talle ka ette heitsin, seetõttu oli mul ebamugav teda üritusel kohata. Mul tekkis mingi veider põhikooliaegne “me oleme tülis” hirm sisse, kuni Jaanika minuga nagu vana sõbraga rääkima hakkas. Mul langes kivi südamelt – me siiski oleme täiskasvanud inimesed, kes on erimeelsustest üle! Tundsin end lõpuks ise lapsikuna, et sisimas mingi kaitsepositsiooni sisse võtsin. Ühesõnaga jättis ka Jaanika endast väga toreda mulje ja mul on hea meel, et ta mul piltlikult kleidisabast haaras, sest mina ise ei oleks julgenud teda kõnetada. Jep, selline argpüks ma olengi.

Nüüd vist võib küll juba selle osa juurde liikuda, kus ma keele alla neelasin. Nagu eespool kirjutasin, siis olin valmis selleks, et võin saada auhinna avameelseima postituse eest, aga ma ei olnud valmis selleks, et žürii valitud võitjaid kohe alguses lavale kutsutakse, nii et ma üritasin end koguda selleks hetkeks, kui järg jõuab avameelseima postituseni. Ainult et “Kuus Sidrunit” kõlas juba parima koostööpostituse juures ja mina isegi ei mäletanud, millise postituse lingi ma sinna lisasin. Olin ikkagi üks neist, kes lihtsalt üritas igasse kategooriasse midagi leiutada…

Ma isegi komistasin trepiastmel, kui läksin auhinda vastu võtma. Kallistused ja kingid. Siis pobisesin veidi enda ette, ei osanud midagi öelda, kuskile vaadata, kuidagi olla… Järgmisel hetkel olin oma kohal tagasi, vaatasin oma värisevaid käsi ja mõtlesin, et mis see just oli.

Ps! Avameelseimaks postituseks osutus Jõululugu.

*Britt ja parima koostööpostituse diplom ning Mari-Leen ja kingikott. Viimases olnud Cosmopolitan Divaga peaksin Kirkile* ***Ulaka Kaunitari*** *butiiki külla minema, sest tänu temale mu avameelseimast* ***postitusest*** *üldse koostöö sündiski. Ulakas Kaunitar polnud siiski esimene, kellele oma mõtetest kirjutasin…*

Eluliste blogide kategooriani jõudmine võttis nii palju aega, et sain maha rahuneda ning oma peas plaani välja mõelda: kui saan III koha, siis ainult seetõttu, et Mirjam loobus ja mingit kõnet ma ei pea, teen seda vaid siis, kui saan II koha. Noh, ma oleksin võinud kohe kindla peale välja minna ja lubada endale, et ütlen midagi vaid siis, kui saan esimese koha, sest tegelikult ei tahtnud ma üldse mikrofoni juurde seista. Ma sain oma kategoorias TEISE koha! Uskumatu! Ma pidin mikrofoni juurde seisma…

Ma ei mäleta, mida ma laval rääkisin, aga mäletan, et tegin seda puterdades. Ma ei ole kõneleja, ma olen kirjutaja, seega oli olukord minu jaoks piisavalt ebamugav, et seda mitte kunagi ise järele vaadata. Ühte asja mäletan küll, või õigemini ema meenutas… Ma ütlesin, et ta andis mulle 11 häält, aga ma mäletasin seda numbrit valesti, ema andis mulle kokku 5 häält enda, isa ja venna e-mailidega. Nii, see asi on nüüd ära klaaritud.

Ma loodan, et mul oli meeles ka teid kõiki tänada, olen ikkagi kursis, et tänu teie häältele (ja teiste päriselt suurte blogijate mitteosalemisele) ma auhinnatud sain. Aitäh, et minu poolt hääletasite ja aitäh, et olete minu veebikodus heatahtlikud, sõbralikud ja toetavad – te olete parimad lugejad, keda endale soovida!

Mel B õhumusid teile! Mel B oli mu lemmik vürtsitüdruk ja ma esinesin kord temana, kui kooli playboxil Spice Girls`i “Stop” lugu parodeerisime, nii et need õhumusid on peaaegu nagu minu enda poolt.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et olen kirjutanud, kuidas pingelistes olukordades hakkavad mul näolihased tõmblema ja kaldun minestama? Seda ka positiivse pinge puhul, mida näiteks abiellumine ja auhinna saamine on. Viimasel juhul asi minestamiseni siiski ei läinud, aga suunurgad hakkasid küll tõmblema ja ma otsisin kohta, mida Triinu-Liisi (Malluka eest peetud) kõne ajal jõllitada, et näolihastel läheks meelest, kus ma olen. Neil ei läinud meelest.

Kui ma astusin mikrofoni ette, siis ma ei osanud kuhugi vaadata ja ma tundsin, kuidas veri valgub põskedesse ning näolihased lähevad veel raskemaks. Mul hakkas kerge paanika peale tulema, sest viimane asi, mida ma prožektorivalguses seistes soovisin, oli kõigi nähes veidraid tahtmatuid grimasse tegema hakata või minestada. Õnneks istus otse minu ees armas Kai… Tema pilk oli nii rahulik, et ma rahunesin ka maha. Asi ei olnud ainult Kai pilgus, vaid ka teadmises, et tema mind ei näe (see oligi vaid teadmine, Kaile otsa vaadates jäi mulje, et ta vaatab mind heldinult vastu), mistõttu oli lihtne terve aja talle otsa vaadata.

Kai, kui sa seda loed, siis tee sellest oma äri, hakka minusuguste eskortpublikuks ehk istu raha eest esiritta ja lase endale kõneleda. Ausalt, sa oled suurepärane esinemisärevuse leevendaja – aitäh, et olid mulle enda teadmata suureks abiks!

Kui auhinnad olid käes, siis enam pikka pidu ei olnudki. Kõik vajusid laiali, Pille kadus ära, kell oli palju, pikk sõit oli ees, sõbranna pidi hommikul vara lapse laagrisse viima ja nii edasi, seega me kahekesi sinna istuma ja järelpidustema ei jäänud. Tegime vaid mõned (sajad) pildid ning pool üks öösel jõudsin vanemate juurde Neljanda kaissu, aga magama jäin alles mitu tundi hiljem, sest und ei tulnud, emotsioonid olid vist veel veidi laes.

Mari-Leen õpetas mind sponsoreid näitama. -> Mina ei osanud enam käsi kuskile panna, kui kingikotte näpu otsas ei rippunud (ütlesin ju, et olen kehv poseerija), ootasin, et Mari-Leen mind edasi õpetaks. -> Haarasin sõbranna soovitusel diplomid kätte, sai täitsa asja.

*Meie afterparty (poolteist tundi koduteed), panin selleks mugavama kleidi ka selga.*

Lõpetuseks veel sellest, millega EBA ametlik osa punkti sai – Meelise kõne. Ühest küljest oli see tore üllatus, teisest küljest veider, sest mõtlesin minagi, et vaat, kes räägib… Aga tegelikult ongi hea, kui netikiusamisest, solvangutest, õli tulle valamisest ja muutustest räägib inimene, kes ise on seda kõike teinud, kaasa arvatud muutunud, ja edasi muutumas.

Kõige enam meeldis mulle üleskutse ajakirjanikele, sest praegune trend teha uudiseid sellest, mida blogides kirjutatakse või Facebookis ja Instagramis jagatakse, on odav, kiuslik ja ebaõiglane nii soovimatut kajastust saavate inimeste kui ka uudisteportaalide lugejate suhtes. Kas see ongi ajakirjandust? Kas selliste artiklitega tahavadki “ajakirjanikud” end siduda? Ilmselgelt mitte, sest enamasti pole taolisel jamal autorit juures…

Blogijate üldistav hurjutamine Meelise poolt oli ehk ebaõiglane, sest tegelikult on meid ju pisikeses Eestis tuhandeid ja julgelt 99,9% meist on saanud intriigideta hakkama. Intriigid lihtsalt levivad kaugemale ja ~~raisakotkad~~ ajakirjandus on kohe platsis, et sõnale “blogija” ebameeldiv pitser peale lüüa. Samal ajal löövad meediaväljaanded ka iseendale pitseri peale: ebakvaliteetne!

Siinkohal olen tänulik Buduaari ja Naistelehe ajakirjanikele, kes on artiklite kirjutamiseks minult esmalt luba küsinud ja eitavate vastustega leppinud.

Nüüd sain vist kõik öeldud, lühidalt, nagu alati… Mis seal muud kui kohtume taas järgmisel EBA-l või hoopis blogijate suvepäevadel. Tsau!

Ps! Saadud auhindadel ma täna ei peatu, aga viisakusest sponsorite vastu kirjutan neist mingi aeg eraldi postituse.

Mu 5000+ lugejat, kus ja kes te olete?

May 31, 2019May 31, 2019 ~ Liivi ~ 15 Comments

Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta seda postitust, aga kuna EBA korraldaja teatas, et 10 000 hääletajast pole palju puudu, siis annan selle numbri saavutamiseks ikkagi oma panuse ka, aga enne, kui teid hääletama kutsun, tahan teada, kui palju teid siin tegelikult on. Selles olen ma üsna veendunud, et mul päris 5000 lugejat ei ole, sest terve blogimise ajaloo peale on mul vaid üks postitus, mida on avatud rohkem kui 5000 korda. Ma isegi ei tea, miks ma end Google Analyticsi numbrite põhjal saurusblogijate kategooriasse lisasin, kui need numbrid mulle algusest peale kahtlased tundusid, aga mis tehtud, see tehtud. Antud kategoorias on viimane koht ka ikkagi mainimisväärne tulemus, eks.

Mul on tegelikult raske hinnata, kui palju mingit postitust loetakse, sest neid ei pea selleks avama, saab lugeda ka pealehel olles, nii et ilmselt on neid postitusi rohkem, mida on loetud vähemalt 5000 korda, iseasi, kas 5000 inimese poolt.

Igatahes, mul on väikene palve – ükskõik, kas oled vana lugeja või lihtsalt eksisid siia täna ära, võta see sekund ja vasta järgnevale küsimusele, et ma saaksin teada, kui palju teid päriselt on.

Kellel on rohkem aega ja viitsimist, siis postituse lõpus on pikem küsitlus, et saaksite endast veidi enamat jagada.

Aga liigume nüüd Blogiauhindade juurde, nimelt on täna (31. mail) viimane võimalus hääletada oma lemmikute poolt. Kui te seda siiani teinud ei ole, siis palun võtke ka selleks mõned ~~sekundid~~ minutid ja tunnustage neid, kes teie arvates tunnustust väärivad. Kui mina olen nende seas, siis suur aitäh!

Tänavu andis ka Silver esimest korda minu blogile hääle ja tegi seda ikka talle omasel moel.

Silver: “Muide, ma käisin hääletamas ka.”
Mina: “Kus?”
Silver: “Ikka seal blogide lehel.”
Mina heldinult: “Aaaah, nii armas. Aitäh, kallis!”
Silver: “Kes ütles, et ma sinu poolt hääletasin?!”

Tegelikult ta hääletas minu poolt, samuti hääletasin mina enda poolt, sest mulle tõesti meeldib iseenda vanu postitusi lugeda. Kohati oleksid need nagu kellegi teise kirjutatud. Ma ei ole enam ammu blogis nii vaba, muhe ja vaimukas kui olin algusaastatel.

Kusjuures augustis saabki juba 5 aastat sellest, kui blogima hakkasin. Kuus Sidrunit ise nii vana ei ole, aga 5 aastat ajalugu on siiski siin olemas, sest Pere ja Kodu blogisse kirjutatud postitused on kõik siia üle toodud.

Tahate teada, kelle poolt mina hääletasin? Ma ei tea, miks ma seda küsin, kui ma nagunii – vastust ootamata – kirjutan, kellele hääled andsin. Keda ei huvita, aga küsitlust tahaks täita, siis kerige kohe lõpuni.

Ütlen eos, et olen terve kuu võtnud hoogu, et tutvuda mulle tundmatute blogidega, aga ma pole jõudnud seda teha, nii et hääletan nende poolt, kes on mulle tuttavad ja kes ei pruugi oma kategoorias üldse kõige silmapaistvamad olla.

Aasta uustulnukas: Uustulnukaid on palju, aga mulle on nendest silma jäänud vaid Paksuke, Getter ja Suletud ring, kes võivad ükskord õigustatult saurusblogijate kategoorias figureerida või kasulike blogide omas esikoha taskusse panna. Ps! Paksukese Instagram on imeline!

Arvamusblogid: Ma üritasin nendega tutvuda, aga mulle tundus, et mõni ei arvanud üldse midagi ja kui keegi ka vene keeles midagi arvas, siis ma ei saanud sellest aru. Ühe hääle siiski andsin, kuigi ma pole Eveliisiga alati samal arvamusel ja mõnikord tundub tema blogi liiga negatiivne, kuid pärast mõõna on tulnud alati tõus ja sisu on olnud taas täis tööalast elevust, reisiseiklusi, vaimukaid arvamusi ja kõike muud toredat.

Elulised blogid (< 5000): Jummel Juurikas, Kaalikad ja kapsad ja Marge. Ma hea meelega tooksin pikemalt välja, miks just nemad, aga ma ei tea seda ise ka. Nimekirjas on ka teisi blogisid, kuhu mõnikord sattunud olen, kuid nende kolmega seostub mulle asjalik ja kasulik sisu.

Elulised blogid (> 5000): Mirjam küll enam ei osale, aga muidu oleksin andnud hääle temale, sest Käopesa blogi on tänaseks üks … Ma ei teagi, professionaalsemaid? Mallukas on jälle vaieldamatult kõige kõnekam ja produktiivsem, võiks isegi öelda, et uskumatult töökas, sest mina ei mõista, kuidas tema jaksab laste ja kõigi oma tegemiste kõrvalt nii palju kirjutada. See pole minu jaoks eriline argument, et Kardo on kodune. Mul oli Silver terve talve kodus ja mul mingeid muid tegemisi pole, kuid palju ma jõudsin blogida, ah? Eee … Aga näete, ikka andsin endale ka hääle.

Elu välismaal, reisiblogid: Hääled said Seiklusjutud ja kõige pikema nimega blogi, kuigi esimene on pigem eluline blogi, elust välismaal seal enam palju kirjas pole.

Ilu- ja moeblogid: Andke andeks, aga ma ei jõudnud sealt nimekirjast praegu kellegi blogi avada, ma pole ilmselt ka sihtgrupp, sest mulle meeldib loomulik ilu ja moest ma ei hooli. Jälgin vaid Penelope ilublogi ja seda ka rohkem seetõttu, et ta teeb kõigest nii ilusaid pilte ja on ise mõnus inimene. Temale oleksin kindlasti oma hääle andnud, sest isegi minul, kes ma kannan kaltse ja endal midagi ei värvi, on seda huvitav jälgida.

Kasulikud blogid: Ma ei ole jälginud Annesmith.ee blogi (sest ma lihtsalt polnud seda kunagi varem avanud, nüüd jään kindlasti jälgima), aga ma jälgin Annet Instagramis ja ta on kõike muud kui inimbarbie – ta on tark, sihikindel, töökas, loomulikult ilus ja üldse hästi armas inimene. Ta on tõeline inspiratsioon, kui teemaks on kaalulangetus või täiskasvanute gümnaasiumis õppimine. Ma tahaksin rohkem tema moodi olla! Nullkulu on teistmoodi kasulik, juba nimest saab aru, kuidas tema maailma parandab. Ja pimeda Kai viimane postitus võtab hästi kokku, miks ma kolmanda hääle temale andsin.

Kodublogid: Esimene hääl läks Sellest mis on blogile, sest see on mulle tuttav, aga vaatasin ka teisi ja esimese vaatamisega avaldasid mulle enim muljet Liisa remondib ja Our House In The Woods. Ma ei mäleta enam nimeliselt, aga oli veel vähemalt üks blogi, kelle pildid ahhetama panid, kuid pidin mingi valiku tegema.

Kokandus- ja terviseblogid: Sorri, mulle ei meeldi köögis tegutseda, nii et ma pole nendest blogidest ühtegi avanud.

Kultuuriblogid: Piinlik, aga antud kategoorias pole ühtegi tuttavat nime, nii et ma vist käin kultuurist kauge kaarega mööda.

Loomeblogid: Kaks ilma kolmandata ei jää, ma olen nimelt ka väga halb looja, ma pole elus käsitööd armastanud ega sellega isegi hakkama saanud, nii et ma pole ka loomeblogidesse sattunud. Antud nimekirjas üks erand siiski on – Anna Lutter. Tema on küll nii inspireeriv inimene, et ma isegi andsin tema Kuudi projektile hoogu. Muide, ma olen oodatud ka Kuudi avamispeole. Kas on keegi veel minemas, kellega saaksin kampa lüüa? Ma pole kindel, kas ma ikka tahan üksinda sinna minna.

Noorteblogid: Andestage, aga mu eelarvamused ütlevad, et ma olen nende jaoks liiga vana, nii et ma jätan noorteblogidega vastu ööd tutvumata.

Pere- ja beebiblogid: Ma elan võib-olla kivi all, aga mulle on tuttav vaid Janne.

Spordi- ja trenniblogid: See on küll kategooria, kus ma kinnisilmi valisin lihtsalt kolm välja, sest tõenäoliselt on nad kõik tunnustust väärt. Hääled said Ise oled paks, Maratoni aasta ja Gerly elust.

Ongi kõik, hääled on antud ja kohe saab hääletusvoor läbi ka ning oodata jääb vaid pidu, kuhu ma suure suuga lubasin minna, aga … Pole välistatud, et 11. juunil ei suuda ma panna vastu võimalusele sõita Soome ära, sest kui ma valin EBA, lükkub “normaalne pereelu” veel 10 päeva edasi ja ma pole kindel, kas ma suudan sellega leppida. Kui ma just ei saa teadet, mis reedab, et mulle tahetakse mõni auhind anda… Selleks peate muidugi minu poolt hoolega hääletama, sest antud hetkel tundub seis üsna lootusetu. Hääletada saad siin: https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

Aitäh ja aitäh ka järgneva küsitluse täitmise eest!

Ps! Mitte et ma peale käiks, aga kui tahad veel midagi täita, siis täida ikka EBA hääletusleht ka ära, see ei võta kaua aega.

Saan üle pika aja daami mängida

April 14, 2019 ~ Liivi ~ 5 Comments

Olin siin vahepeal küll seda meelt, et ma ei osale Eesti Blogiauhindade jagamisel, aga Mirjami postitus muutis mu meelt. Ma olen piisavalt suur tüdruk, et vaadata mööda isiklikest solvumistest või ebasümpaatiatest ja anda blogijatele mõeldud üritusele enda väikene panus ainuüksi osalemise näol.

Ma ei ütle EBA osas ühtegi halba sõna, olen ennegi kiitnud Mari-Leeni selle suure ja tänamatu töö eest, mida ta korraldajana on teinud – on ta seda siiani siis hästi või halvasti teinud, ta vähemalt on teinud! Jah, ta on läbi Marimelli blogi endale jalga tulistanud ja üritust longates korraldanud, samuti on auhindade jagamine ise olnud selline, et … Noh, kõigil polnud tore olla esikolmikus. Kuid vigadest õpitakse ja tänaseks on seda ka tehtud:

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse.

Lõik Mirjami blogist

Meie kõigi toel saab EBA muutuda vaid paremaks, toeta aga hääbuks see üldse… Olgu selleks toeks siis taustajõuks olemine või tühipaljas üritusel osalemine, mis on tegelikult suurim panus – kui pole osalejaid, pole ka üritust, mida järgmine kord (paremini) teha. Siit ka viimase hetke üleskutse blogijatele, kes ei ole veel kirjas: andke oma panus osalemise (ja edasiste ettepanekute) näol, et üritus saaks kasvada. Üllatusena tulnud eluliste blogide III koht aastal 2016. Ripub motivaatorina kirjutuslaua kohal.

Minu osalemiste ajalugu:

EBA 2015 – keegi pani kirja minu Pere ja Kodu blogi, millele anti üle 60 hääle, kuigi ma isegi ei iitsatanud sellest kuskil. Tollel aastal andsin ainsat korda endale hääle, et oleks vähemalt üks hääl, kui tulemused avaldatakse. Ma olin tõesti siiralt üllatunud, et neid hääli nii palju tuli.

EBA 2016 – Üllatus oli veel suurem, ma sain eluliste blogide kategoorias III koha, kuigi ma ei näinud üldse vaeva, et lugejaid enda poolt hääletama kutsuda.

EBA 2017 – Panin end kirja, aga blogi kustutamise mõtete tõttu ei iitsatanud sellest kuskil ja sain viienda koha.

EBA 2018 – Ei osalenud, sest olin blogi kustutamisele veel lähemal kui aasta enne seda.

Praegu mul blogi kustutamise mõtteid ei ole, nii et panin end kirja ning kutsun lugejaid 1. maist enda panust andma ehk oma lemmikute poolt hääletama. Loodan, et võtate vedu!

Ma ei ole sellel aastal mitte ainult kirjas, vaid kavatsen minna esimest korda ka kohale. Kui registreerimiseks sain ma tõuke pigem Mirjamilt, siis peole otsustasin minna ainuüksi ema vana kleidi pärast. Lugesin ammu, et peo dresscode on „shine bright like a diamond“, aga see ei tekitanud minus mingeid emotsioone, KUNI mulle meenus ema särav kleit, mis oli üks nendest kleitidest, millega me sõbrannaga lastena daame mängisime. Sellest on küll juba ligi 20 aastat möödas, aga emal oli see kleit veel kapis alles ja kui ma seda selga proovisin, siis oli selge, et just selle kleidiga ma EBA-le särama lähen.

Kleit ise on veel vanem, ema kandis seda minu ristimisel (pea 31 aastat tagasi), enne seda ka oma pulmapeol teise kleidina ja ise sai ta selle üldse ühelt vanainimeselt, kes kandis seda oma nooruspõlves. Võimalik, et teiste jaoks on tegu veidra kleidiga, tänapäevane see kindlasti ei ole, kuid minu jaoks on sellel kleidil emotsionaalne väärtus ja „shine bright like a diamond“ dresscode annab mulle võimaluse taas daami mängida. Enne tuleb kleidist lihtsalt kopitushais välja pesta ja seda veidi kohendada, et see seljas paremini hoiaks.

Mis seal muud, kohtume Eesti Blogiauhindade jagamisel! Tunnete mind ära pika roosa keidi järgi. prom